Õhtuni suikus noormees imelikkudes mõtetes. Rind oli waikne ja tuim, pää palaw ja segane. Wiimaks läks ta mere äärde. Ta wõttis kiwi ja wiskas selle merde: käsi oli nõrk ja lõtw. Siis istus ta oma armsa kiwi otsa, kuid see oli kõwa ja külm. Pärast jooksis ta jaluli selle kiwi pääle, kus Hedwig ja Kalamaa oliwad istunud, aga ka siit läks ta kohe ära: halb oli seista. Imelik, kuidas nad ometi niisuguse halwa kiwi omale istumiseks wälja wõisiwad walida! Ega ometi Hedwigil nii halb maitse olnud?
Nüüd hakkas Robert mererannal jalutama, inimeste nägusid silmitsema. Missugused need küll täna kõigil oliwad! Külmad, osawõtmata, töntsid. Ka naereti ainult moodi pärast. Mere pääle ei waadanud keegi. Sääl oli waikne ja weepind iseäralik hallikas, wöödiline, isegi tume-kirju, nagu ninasarwiku nahk wõi nagu… iseseisew ajakirjanik. Ja jah, just nagu iseseisew ajakirjanik. See ootamata mõte meeldis Robertile, ergutas teda natuke, ja ta naeratas iseeneses. Aga siis tuliwad talle jällegi Hedwigi wiimased sõnad, ta pilkaw waade täies selguses meelde. Mis peab siis nüüd tegema? Nad rööwiwad temalt ta lapse — ütles ta. Ja mina lasksin ta siiski minna… Tuimas
140
