rohkem kaasa. Paljud oskasiwad uue ümbrusega ära harjuda, ennast tema järele seada, temast lõbu ja lahutust leida. Tema aga jäi endiseks maa- ja metsameheks, kes ainult laanes hõiskab, lindudega wõidu laulab. Helehall munder ja hiilgawad nööbid jätsiwad tema sisemise inimese puutumata, kes suwistel waheaegadel jõgede ja järwede äärest, aurawatest rabadest ja kohisewatest metsadest enese edasihingitsemiseks elumahla otsis. Aga koolipink imes ja ümbrus surus: nõnda ei sattu noored laiale teele. Roberti tee oli kitsas, aga taewa ei wiinud ta mitte, see oli juba ammugi selge. Kool sai põrguks, teadus wangitorniks ja kõige naeru- ning põlgtusewäärilisem inimene oli wangitorni ülem — koolidirektor. Kuus, seitse tundi piinab ta sind koolipingil, teist niipalju kodus raamatute taga, uulitsal piilub ta majanurga warjult sulle järele ja õhtul hilja astub ta su kitsasse kambrisse waatama, kellega sa juttu ajad. Ja kui sul nõnda tahtmine õppimiseks, jõud tähelepanemiseks, peaaju-wõime meelespidamiseks lõpeb, siis laseb ta sind kurisewa kõhuga järele istuda ja naeratab lahkelt sinna juurde. Aga Robert kannatas wälja: maamehel oli wisa hing. Mida ta aga teiste wastu wõitis, seda
14
