„Ta jättis sind maha?“
„Ei, aga mul hakkas kole hirm ja ma põgenesin ära.“
Ja Hedwig jutustas kõik, tal oli nii hää, et ta seda nõnda jutustada wõis. Kui ta aga süütusest ja jumaldamisest rääkima hakkas, sõnas noormees:
„Naised ihaldawad jumaldamist, aga nad unustawad, et jumalatega alati kui orjadega ümber on käidud.“
Räägib aga neiu piinast, walust ja sellest, et kõik salajasse pidi jääma, ainult Jumal taewas ja nemad ise maa pääl oleksiwad teadnud, siis tähendab noormees:
„Aga kas sellest küll pole, kui Jumal teab. Nõnda teab sellest warsti terwe ilm, sest jumalad on kõige suuremad lobisejad.“
„Sa oled wõõras, ma ei tunne sind enam ära,“ ütleb neiu.
„Ma olen wanaks läinud, mul on, nagu oleks juba terwe elu selja taga. Kas mu juuksed weel hallid pole?“
„Ei.“
„Aga ma arwasin, et nad juba ammugi hallid on.“
„Sa kurwastasid?“
„Mul oli walus, ja siis leidsin ma naeru, mis teistele nalja teeb.“
133
