ära. Ta näeb uusi paikasid, uusi inimesi, ja kõiki waatab ta igatsusest wärwitud hinge läbi.
Juba kodumaal wõib ta kaua ümber rännata, enne kui ta otsa näeb. Ta läheb uutele mererandadele ja waatab neid õhtul, hommikul ja keskööl. Ta ronib meie kõrgematele mägedele ja waatleb säält terwet ilma. Wõi kas tunnete meie nukraid rabasid, kus ainult kanarpik, sookaer ja männijässid kaswawad? Sääl on musta weega põhjata laukad ja nende kohal lendlewad walged kajakad wõi karjuwad pika kaelaga kured, kuna nende kallastel magusad murakad kaswawad, mis päikese pilgul punastades sagedasti asjata noppijat ootawad. Tunnete neid eluta asemeid? Teate, millal sääl nukrus naeratama lööb? Ei, ei! Seda te ei tea ja neid kohti te ei tunne, te teete ju raudruunal jänese moodi pikad jäljed. Aga Robert läheb jalgsi, nõnda on ilm suur, suur ja ilus! Teie ei usu? Noh, siis küsige harjukeselt, kes — pikasäärelised saapad jalas — tuhkja lume sees rasket kasti seljas kannab wõi walget kelku järele weab. Aga te wõite ka tiu poole pöörata, enne kui te talle metsateel hoolimata jalaga pääle astute… Te ei tea ka seda, et meri Kuresaares ja Tallinnas sugugi ühte moodi pole, Haapsa-
130
