„Ka mehed on süüta,“ ütles Hedwig.
„Kes on siis süüdi?“
„Ma ei tea… ma läksin ise… esiti tulin nuttes ära, aga pärast läksin ometi.“
„Jumal halasta!“ hüüdis Anna. Seda poleks ta mitte uskunud. Tema juures oli see eksisamm teisiti tulnud: teadmiseta, unustuses, kogemata, tundmuste uimastuses, peaaegu wägiwalla mõjul. Aga Hedwig! Inimesed on imelikud, arusaamata.
„Aga tema?“ küsis tädi natukese aja pärast, iseäralist rõhku sõna „tema“ pääle pannes.
„Tema… ma ei tea.“
„Pärast jättis ta sind maha?“
„Ei, ma tulin ise ära, nagu ma ise läksingi.“
Anna imestus kaswas. Ta sõnad aga tuletasiwad neiule Roberti meelde. Sinna tahtis ta nüüd, nende wahele oli ju uus ühendaw lüli tekkinud.
„Millal tuled sa tagasi?“ küsis tädi lahkumisel.
„Ei tea.“
„Peigmees tuleb homme.“
Wiimased sõnad helisesiwad kibeda pilkena, ja uuesti paisusiwad rääkijale pisarad silma. Ahastusest murtult seisatas ta kesk põrandat.
128
