oma hinge kallimate pühaduste juures, et pääle teie keegi surelik sellest midagi teada ei saa. Waadake, siis näete rindasid, mis walus wärisewad, ja silmi, mis pisaraid purtskawad.
* *
*
„Tuleb ta tagasi?“ küsis Hedwig tädilt.
„Homme,“ wastas see.
„Mis tahab ta weel?“
Anna rääkis kõik. See oli liig.
„Nii ei wõi see olla!“ karjus Hedwig. „Ma kaotan mõistuse… mu pää käib ümber… silmad lööwad mustaks… seinad langewad kokku… Ah siis seda tahawad nad,“ lisas ta natukese aja pärast enesest wõitu saades rahulikumalt juurde.
„Jah, pruut peab puhtaks ja süütaks saama, ning siis tulewad pulmad.“
„Ja sina?“
„Kus sa ise oled, sääl olgu su laps,“ wastas tädi ja wahtis üksisilmi Hedwigi pääle. Ta pisarad peatasiwad üürikeseks. Siis aga hakkasiwad nad uuesti woolama, nagu tahaksiwad nad enneaegseid kortsusid näolt ära uhta. Anna tegi enesele etteheiteid, oma noorepõlwe eksituse wannet kõige pääl lasumas nähes. Kui Hedwig sellega nõus polnud, sai meestele kibedaid sõnu osaks.
127
