Kui aga Kalamaa tingimata teada tahtis, mida herra Stern mõtleb, rääkis see edasi: „Nimelt, Teie teate ju, kuidas rahadega lugu seisab. Kõik on Teie, tema on ju mu ainuke. Muud kui see pagana tattnina, see poisikesepõnn! Aga mis siis, kui me mehed oleme ja näitame, mis me wõime: me teeme nõnda, et keegi teine lapse isa on.“
„Kes siis?“
„Näituseks Teie, austatud doktori herra. Aga ärge pange pahaks, see on ainult minu rumal, harimata mõte… Keegi ei wõi ju ometi teada, kuidas lood Teie ja minu tütre wahel seisawad. Oleme meie nõus asja nõnda pöörama, siis on ta nõnda.“
Aga ei, see mõte ei meeldinud doktorile.
„Kuid mul on weel teine mõte,“ hakkas Stern, kui ta nägi, et doktor esimesega nõus pole. „Te kuulsite ju, mis ma omast eidest rääkisin. See oli Jumala õnnetus, rumalus, harimatus. Aga nüüd peaksiwad inimesed targemad olema, teadus kawalam, nii wõiks kõik ilusasti ja õnnelikult lõppeda…“
„Ah nii mõtlete Teie,“ ütles Kalamaa, ja Stern nägi tema näost, et see mõte parem oli.
„Nõnda jah, nii mõtlesin ma alguses kohe, aga ma tahtsin ka oma teist mõtet Teile rääkida, nii järelkaalumiseks, muidu aruta-
125
