Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/123

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tuli talle näitemüük meelde: muusik, doktorid, õpetajad, adwokadid ja tema — Stern. Aga ta oleks tahtnud ka „Kindlas Ankrus“ nõnda istuda, muidugi omasuguste seas. On ju ometi midagi suurt ja ilusat, kui sa sääl istud ja iga paari lause tagant kordad: „Minu wäimeespoeg doktor Kalamaa“, wõi „adwokat see ja see“. Waata ometi kord sel puhul oma kõrwalistuja näo pääle, kelle tütar kaupmehele wõi näljasele näitlejale — ja jah, ka niisugusid wäimehi on olemas — mehele sai. Mees tahaks sind põrgu põhja needa, kui sa doktori wõi adwokati nimetad, aga sina ei tee sellest wäljagi, istud armulikult teistega ühe laua taga ja ütled, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud: „Kelner, igale ninale weel üks könn“. Ja seda teed sa peenelt, aupaklikult — su wäimees on ju doktor, — nagu paluks sa: „Olge nii lahke, lubage mulle üks suits“ wõi „Kas ma tohiks teada, mis Teie pool kellad on: minu wäimeest pole praegu siin, ta on doktor, tal on kulduur“. Waat’ nii on lugu, kui sul mõistlik ja peenike tütar on. Aga mis pidi Stern tegema? Kuid korraga sähwas tal hää mõte pääst läbi.

„Waadake, doktori herra,“ hakkas ta. „Minul oli tubli teinepool, kuid õnnetus


123