pää pääle pöörata, siis ometi talle uusi teesid näidata, teda mõõduandwalt juhtida ja teda kõrgemate idealide poole wiia, kus wabadus ja walgus aset on. Ainult julgust ja tahtmist on waja, ja armastus, tõsine inimlik armastus annab meile seda…“
Neiu waikis keeletult ja wahtis laial tardunud pilgul oma ette. Tema hinge täitis ikka weel see, mis teda esiti kahwatades toolile oli surunud. Rääkija sõnad kõlasiwad ta kõrwus kui tuulehoo kohin metsas wõi wankri mürin uulitsal, mida sa nii sagedasti oled kuulnud, et sa teda enam tähelegi ei pane.
„Meie, mehed, oleme ju niisugused,“ rääkis Kalamaa edasi, „ma ütlesin ju kord, et meid sagedasti lihtsalt tooredeks wõib nimetada. Sellepärast otsimegi meie naiste juurest pehmust, armsust, südamlikkust, omas õrnuses ja süütuses ülendawat ja elustawat hinge.“
Aga ikka weel waikib neiu. Alles siis, kui Kalamaa ta ette põlwili langeb ja tema kätt suudleb, tõstab ta omad silmad ülesse.
„Ometi wiimaks,“ rääkis doktor märgade silmadega ja suudles ikka weel neiu kätt.
Neiu rinnas tuksatas. On doktor Kalamaa silmad tõesti märjad? Nutab ta Hedwigi ees! Mehed on naljakad! Hedwig
120
