ikka weel pruut ja Kalamaa peigmees? Wõõras tundmus käis kehast läbi. Ta langes jõuetult toolile ja kahwatas ära. Rinda täitis wärin ja näost paistis nagu ootamata mõte wõi ehmataw rõõm.
„Armas Hedwig,“ hakkas Kalamaa, kui nad üksi oliwad, „ma olen järele mõtelnud ja teistsugusele otsusele jõudnud. Ma kahetsen oma endist ülesastumist ja palun seda südamest andeks. Mis läheb see meile korda, mis teised räägiwad. Kõik on hää, kui me aga üksteist armastame…“
„Armastame,“ kordas neiu iseeneses.
„Ehk mis tähendawad mõnikord põhjusmõtted? Elu ei anna ennast põhjusmõtete järele pöörata. Sellepärast unustame põhjusmõtted ja wõtame elu, nagu ta on — lihtsalt, loomulikult…“
„Jah, kui see meile lõbu teeb,“ tahaks neiu öelda.
„Seltskond nõuab ju teatud korda, aga inimesed ei pea siiski ikka ja jälle omade pattude üle ohkama. Sellest peaksime üle olema, me elame ju looduseteaduste ajajärgul. Wõi kes on see seltskond? Üksikute kogu, ja nende üksikute käes seisab otsustada, missugune see seltskond olema peab. Tõsine iseloom wõib terwe seltskonna kui mitte
119
