„Teatakse rääkida, et Teie seda Katat tunda, kellest meil mere ääres jutt oli, ja teatakse juurde lisada, et Te minu isa seltsis millalgi „Kindlast Ankrust“ kuhugile olete sõitnud.“
„Kes räägib seda?“
„Needsamad, kelle käest Teie minu kohta teateid saate. Aga nüüd ütelge, on see tõsi wõi mitte?“
Neiu hääles wärises wiha.
„Teie ei wastanud minu küsimise pääle, nii pole ka minul põhjust Teile wastata,“ ütles Kalamaa rahulikult.
„Noh, siis wastan ma: kõik on tõsi, mis nad räägiwad, kuigi ma ei tea, mis nad räägiwad!“ Neiu karjus need sõnad mehele näkku.
„Siis pean ma tähendama, et ma olen sunnitud Teie papaga rääkima,“ ütles doktor endist wiisi rahulikult.
„Tehke,kuidas soowite. Aga Teie wastus?“
„See on Teile täiesti ükskõik, mis ma wastan, sest Teie ei peaks ometi unustama, et ma mees olen ja et mul juba ülikool seljataga on. Meil on igalühel omad õigused ja kohused, neid on juba loodus ära määranud.“
Doktor tõusis toolilt ülesse.
116
