gilt saada, ühe tunni pärast toon ma Teile raha ära.“
„Ikka weel pole nooreherra tundide eest raha kätte saanud?“ küsis eit. Robertil oli piinlik oma walet edasi korutada ja sellepärast ei wastanud ta midagi.
„Õhtuks toon ma raha tingimata ära,“ ütles ta teist juttu tehes.
„Kui suur see summa on?“ küsis Kata.
„Oli kaks rubla kuuskümmend kaks kopikat, kakskümmend kolm kopikat maksis nooreherra wiimati ära ja muu on kõik alles wõlgu. Seekord nooreherral rohkem ei olnud,“ seletas eit.
„Palju siis jääb weel?“ küsis Kata uuesti ja waatas Roberti pääle, nagu ootaks ta tema käest wastust.
„Eks nooreherra tea, temal rehnungid selged,“ ütles eit. Nooreherra aga seisis piinliku tundmusega pesunaise ja Kata wahel ja ei saanud sõnagi suust. Alles natukese aja pärast ütles ta:
„Kaks rubla kolmkümmend üheksa kopikat on weel maksta.“
„Nojah, eks nii palju ikka ole, kui nooreherra ütleb, eks tema tea,“ rääkis eit, kuna Kata rahakoti taskust wälja wõttis ja säält raha otsis.
107
