„Surnud,“ kordas eit põllenurgaga silmi pühkides.
„Kas rohtu ostsite?“
„Näeh, tahtsin ikka osta küll, aga ei saanud sel korral raha, ja pärast mõtlesin, et eks ta saa muidugi terweks, lubasite ju teist õpetama hakata.“
„Te ütlesite talle seda?“
„Ütlesin küll, aga ei midagi, ära suri,“ rääkis naine kurwalt ja pühkis woolawaid pisaraid.
„Ma käisin täna juba kord siin, aga nooreherrat ei olnud kodus, tulin nüüd uuesti,“ sõnas pesunaine natukese aja pärast. Robert tundis rinnas walusat pistet: ta polnud wiitsinud esiteks asemelt wälja tulla, et pesunaist sisse lasta.
„Ja nüüd tahaksite raha?“ küsis ta.
„Jah, oleks palunud küll, kui wõimalik on.“
Noormees pistis käe taskusse, kus rahakott seisis, kuid ta teadis, et see ka praegu tühi on. Ta oli kewadel selle lootusega siia sõitnud, et ta suwe jooksul tundideandmisega midagi teenib, aga kõik oli teisiti läinud.
„Ka täna ei ole mul,“ ütles ta eidele. „Aga ma lähen warsti wälja, katsun kusa-
106
