Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/101

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

iseendid ehiwad? Ehtigu, kui see neile lõbu teeb! Ja imestagu, kes tahab, neid warastatud sulga, mis sagedasti tagurpidi wõõra naha sisse on pistetud. Tema ei ei tee seda mitte, tema lamab ainult ja tunneb oma wäärtust. Ta läheb wiimaks niigi kaugele, et oma lamamise üle naljatama, naerma hakkab. Ta wõib seda, sest ta julgeb ja ta saab iseenesest niisamati aru, nagu teistestki. Nüüd aga waikib ta, nagu oleks jõuetus nii suur. Kuid kel himu, kuulaku neid, kes kõige rohkem ja kõige kõwemini ammuwad.

Nõnda arutades astub Robert akna alla. Päike on pooles õhtupoolikus ja meri sinab imeliselt. Tema pinnal paisuwad walged purjed parajal tuulel: nad wiiwad kedagi kusagile. Keda? Kuhu? Mistarwis? Mis puutub see temasse, lamajasse. Ülewal sinab taewas, ainustki pilwet pole näha. Kuhu on siis pilwed jäänud? On neid seesama tuul ära ajanud, mis purjesid paisutab? Ja jah, wististi kül, sest purjed on walged, aga pilwed weel walgemad: nad on kerged ja walged, nagu waht tõuswal laineharjal. Seda kõike teab ta. Aga ta teab ka seda, et see pettus on. Walged pilwed wõiwad peagi mustaks muutuda ja


101