mastel seiswas hoones. Pääle nende oli weel hulk toredaid riigiehitusi, nagu kohtu- ja koolimajasid, püha- ja kogukodasid, teatrid ja sammastikka. Kodanikkude hooned oliwad lihtkorral ehitatud.
Periklese wiimsed päewad.3. Täieste 40 aastat oli Perikles, ehk ta küll mitte kordagi arehon ep olnud, riigi juhataja ja walitseja. Oma „taewalise“ kõne läbi suutis ta igal ajal rahwa südameid ära sulatada ja nende meeli oma tahtmise järele kallutada: mis ta hääks kiitis, see sündis; keda ta hukka mõistis, seda mõisteti hukka; kelle eest ta kostis, selle süü unustati ära. Aga wana ea sees sai temagi kurwe päiwi näha: suure katku ajal, mis Peloponnesuse sõja algusel Athenas möllas, wõttis rahwas pääliku nime tema käest ära ja sundis teda suurt hulka raha maksma; päälegi suriwad tema pojad ja sugulased katkusurma. Siis küll pööris rahwa meel ja Perikles sai oma ammeti tagasi, aga langes ise pea katku kätte. Periklese †.Kui surm juba oma külma käe tema järele wälja sirutas, rääkisiwad ümber seiswad kodanikud tema suurtest tegudest ja häädusest ning lugemata wõitudest, sest nad arwasiwad teda juba surnud olewat. Aga Perikles kuulis kõik ja ütles: „Panen imeks, et üksi seda nimetate, mis osalt õnne oma, osalt ka teistele päälikutele osaks saanud, kuna ülema asja ära olete unustanud: ükski Athenlane ep ole minu pärast leinalinikut omale ümber pannud!“ Selle pääle heitis ta hinge.
III. Järk: Peloponnesuse sõda.
§ 34. Sõja hakatus, Athena häda, Nikia rahu.
Sisemine elu.1. Periklese aegne wõimus ja õitsemine, ilu ja olu, uhkus ja toredus kandis hukatust omas põues. Wäline wõimus kerkis, kombed ja wagad wiisid kadusiwad: kurjus ja nurjus, hõelus ja kiimalus, ülbus ja armutus hakkasiwad sööja kombel riigi elu rikkuma. Iseäranis karedalt näitasiwad Athenlased oma wäge Ühenduse liikmed.ühenduse liikmete wasta üles: nemad unustasiwad ühenduse põhjusmõtte ära ja pidasiwad tema liikmeid oma alamateks. Ja kui keegi püüdis ühendusest lahkuda, peeti teda mässaja wääriliseks. See asi sünnitas wiha ja äratas Athenlastele palju waenlasi. Kõige enam oli aga Spartlaste meel paha, kes muidugi juba Athenlaste üle kadedad oliwad ega mitte suutnud oma endist hegemoniat ära unustada: nad ootasiwad aga parajat silmapilku, et ülemeelseid karistada, eneste endist auu elule äratada. Ja Megara ühendusest lah-
