Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/58

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
46
Wana aeg. Greeka rahwas. 2. piir: II, § 25. 26. Messene sõjad.

oli keedetud. Wõerastelle säherdune roog küll mitte ei maitsenud, aga seda enam neile enestelle, sest „jooksul ja jõel, sõidul ja wõidul oliwad nad isu äritanud.“ Ning niisama liht, kui nende toit, pidi nende Elumajad.elumaja olema: ehitaja ei tohtinud muud, kui kirwest ja saagi oma töö juures tarwitada. Liht ja ühesugune oli üleüldse Spartlase kodune elu, ega tohtinud keegi paremat korda ehk toredamat elu igatseda: et seda ei sünniks, oli wõeralle maale reis kõwaste ära keeldud. See wasta kanti hästi hoolt jahi eest, sest et sääl südidust ja sõjariistade osawust harjutati.

Wastalised.5. Muidugi teada ep olnud see seadus mitte igamehe meele pärast. Sest kellel wõis sest hääd meelt olla, et üksik midagi ei maksnud, kõik üheskoos kõik wäärt oli? Iseäranis wihased oliwad rikkad. Nad tõstsiwad korra koguni mässu ning pildusiwad seaduseandjat kiwidega. Lykurgus põgenes templist warju otsima. Aga üks noor mees oli wiledam, sai ta kätte ning lõi tal teibaga teise silma pääst ära. Sääl jäi põgeneja seisma ning näitas oma werist nägu rahwalle. Wiha waikis; lööja wõeti kinni ja anti Lykurguse kätte karistada. Tema pani noore mehe sulaseteenistusse, kunni sõna õpiks kuulma. Orakel.Oma seadused aga saatis Lykurgus Delphi linna ja laskis jumalalt otsust küsida. Ja waata! Ettekuulutaja naesterahwas Pythia kostis: „Senni kui Lykurguse seadus seisab, saab Sparta wõimus suur ja wägew ja kuulus olema.“ Seda andis Lykurgus rahwalle teada ning laskis wanduda, et ‚senni tema seaduses tähtegi ei muudeta, kui ta reisi pääl on.‘ Rahwas wandus. Lykurguse †.Lykurgus aga läks teele ja ei tulnudgi enam tagasi. Kuid rahwas pidas oma wannet ja hoidis tema seadusest 500 aastat kinni.


§ 26. Messene sõjad.

Seaduse tulu.1. Lykurguse seadus sünnitas küll suure hulga wahwaid sõjamehi ja wägewaid wõitlejaid, kaswatas julgust ja karastas südidust, aga iluduse ja kauniduse, maheduse ja lõbuduse jättis ta koguni kõrwale ning teadustest ja kunstidest ei tahtnud ta täppigi teada. Sellest see siis tuli, et Spartlased, oliwad nad nii wahwad ja tublid, kui nad oliwad, waimu pooleks tooreks jäiwad ja armust ja halastusest alamate ja nõdremate wasta midagi ei teadnud. Seda tunnistab selgeste nende alaline sõda Messene ja Arkadia ja Argoli maa wasta, mis enne ei lõpnud, kui Messene maa Sparta oma oli. Ja ei aitanud wahwam wastapanemine ega parem nõuu.

Aristodemus.2. Esimeses Messene sõjas pani Aristodemus kaua pääletungijatele wasta. Siiski kaalus sõjaõnn kord sinna, kord tänna. Sääl ohwerdas Aristodemus „targa“ nõuu järele oma tütre juma-