Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/54

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
42
Wana aeg. Greeka rahwas. 2. piir: I, § 24. Ühendajad ja walitsejad.

ehk wastatikku rahu- ja waenu-seadus, kus mitu riiki ehk linna kokku heitsiwad, et ühel nõuul ja ühendatud jõuul üht nii hästi kui teist wäliste ning sisemiste waenlaste ja pääletungijate wasta kaitseksiwad ja korra järele waatasiwad. Üks riik ehk linn oli teiste pää; sellest öeldi: tema käes on hegemonia ehk ülemwalitsus. Siis Amphiktionia.amphiktionia ehk wastastikku korra ja pühade paikade, jumalateenistuse ja pühade mängude üle walwamine ning nende kaitsmine. Kõige tähtjam oli Delphi amphiktionia, kellest 12 maakonda osa wõtsiwad. Wiimaks ja kõige tähtsamad oliwad Pühad mängud.pühad pidumängud[1], mis igalt maalt ja linnast, igast saarest ja asutusest igaüht kutsus osa wõtma, kes Greeklase nime kandis ning oma isamaale auu andis. Sääl mängiti ja wõideldi küll hobusega, küll jala: hobusega katsuti sõidu kiirust ja sõitja osawust. Jala oli: jooks, maadlemine, rusikataplus, ruudu- ehk diskuse- ja odawiskamine. Ka kirjanikud wõitlesiwad sääl oma kirjapõllul ning luulelaanel. Wõidutähed oliwad mitmesugused: Olympia mängul aga oli ülem hind õlioksa pärg. Nende Olympia mängude järele, mis iga nelja aasta takka ära peeti, arwasiwad Greeklased oma aega, aga alles 776 aastast saadik, kus esimest korda wõitjate nimed oliwad üles tähendatud. Teised pühad mängud peeti Delphi linna ligidal, Isthmuse kitsuse ääres ja Nemea linnakeses. Wiimsed mängud mängiti ja peeti Heraklese auuks.

Walitsuse wiisid.3. Igas riigis oli walitsus hakatuses ühe mehe käes, keda Kuningas.kuningaks kutsuti. Tema wõimus oli kas wanemaist päritud ehk wägiwallal kätte wõidetud. Enamaste igal pool oli suuremal sool ehk mõisnikkudel suur õigus käes. Rahwahulk tohtis üksi rahwakogus, keda kuningas iga tahes wõis kokku kutsuda, oma häält tõsta. Papiwalitsust ep olnud kuskil. Nõnda oli lugu wanal ajal. Pärast Troja sõda ja weel enam pärast Doorlaste rändamist hakkas suurem sugu ikka awalikumalt oma kuningalle wasta, kunni walitsus koguni nende eneste kätte sai: sest sündis Aristokratia.aristokratia ehk mõisnikuwalitsus, kes alamalle seisuselle ammeti õigust ei annud. Aga alam rahwas ei leppinud mitte sellega, et tema sugu walitsusest ja ammetitest oli kõrwale jäetud, päälegi kui haridus ja õpetus nende keskel enam maad oli leidnud, waid nõudis ja sõudis ja hüüdis ning püüdis senni, kui ülema seisusega õiguses ühewääriliseks sai: sest sai Demokratia.demokratia ehk rahwawalitsus, kus igal wabal mehel luba oli, oma häält tõsta ja ammetisse astuda. Juhtus aga ka, et alam seisus ülemat koguni püüdis eemalle tõrjuda ning ise ainult walitseda: läks see korda, sündis Ochlokratia.ochlokratia ehk hulgawalitsus ilmale, kelle põhjusmõtte wana sõna „kust tuul, säält meel“ selgeks teeb. Niisuguse walitsuse ajal sai aga sagedaste üks mees woli ja wõimuse oma kätte, ei waatanud teiste meeste ega õiguste pääle, tegi mis meel mõtles ning süda kutsus, walitses wägiwallal: see mees oli siis tyrannus ehk „wägiwaldne isewalitseja“ ja tema walitsus Tyrannis.tyrannis ehk wägiwallawalitsus. Suurtes kaubalinnades oli pääle selle wõimalik, et rikkad kaupmehed ja rahamehed walitsuse kätte saiwad, mis läbi Timokratia.timokratia ehk kukruwalitsus asu leidis. Ja kui kukkur aga ühe ehk kahe kolme mehe ehk suguwõsa käes oli, sai Oligarchia.oligarchia ehk mõningawalitsus maad.

  1. Pidumängudest waata Jakobsoni k. Lugemise r. III, § 46.