sidus oinad pajuwäätidega kokku, ikka kolm ja kolm kõrwu, keskmise kõhu alla aga ühe seltsimehe. Ühesilmaline katsus käega, kui karja hommikul õue laskis, kas keegi mitte ratsa oina seljas wälja ei sõidaks. Aga kõhu alla ta ei katsunud. Kõik pääsiwad, kõige pärast ka Odysseus ise kõige tugewama jäära willust kinni hoides. Pea oliwad nad laewal ja rannast eemal. Sääl hüüdis Odysseus pilgates: „Kuule ühesilmaline! Kui keegi sult küsib, kuhu su silm jäänud? siis ütle: Odysseus, Ithaka peremees, põletas ta ära!“ Ägades kostis Polyphemus: „Siis on täide läinud, mis tark mulle muiste kuulutas! Aga mina pidasin seda Odysseust suuremaks kui ise olen ja mitte sääraseks kärblaseks.“ Wiskas weel määratu kaljurahnu laewale järele, mis aga eemalle kukkudes laewa terweks jättis.
Äolus.3. Siit ära sõites jõudsiwad nad ühe ujuwa saare ligi, kelle ümber kõrge müür oli ehitatud. Siin elas tuulejumal Äolus. Tema wõttis Odysseuse lahkeste wasta ning andis talle kingituseks tormid tuuled lähkriga kaasa, mis ta hoolega pidi hoidma, kunni koju jõuaks. Aga laewamehed wõtsiwad mõne päewa pärast prundi lähkri päält ära ja tuuled lendasiwad wälja. Maru kihutusel jõudsiwad jälle Äoluse saarde. Aga nüüd saadeti nad ruttu minema, ‚sest jumalate wiha olla nende pääl.‘ Seitse päewa tantsis laew laenetel, enne kui nad Lästrygonid.Lästrygonide randa jõudsiwad, kes 11 laewa ära põletasiwad ning hulga mehi maha lõiwad. Ühe ainsa laewaga pääsis Odysseus Kirke.Kirke saarde, kes wäga kawal nõid oli. Tema muutis warsti Odysseuse saadikud sigadeks ning röhkides jooksiwad nad oma wääriliste õnnetumate juure. Üks ainus, keda nõid ei silmanud, pääsis ning wiis kuningalle sõna. Troja häwitaja aga sundis mõegaga Kirket oma mehi jälle meesteks muutma. Terwe aasta puhkasiwad nad siin ning elasiwad rõõmu ja külluse keskel. Siis läksiwad uueste teele, kui Kirke õpetust hoolega oliwad tähele pannud.
Sirenid.4. Wara hommikul sõitsiwad nad Kirke saarelt ära. Wasta õhtut aga jõudsiwad juba Sirenide saarele: need neiud laulsiwad nii mahedaste, et kõik, kes seda kuulsiwad, sinna läksiwad ja sinna jäiwad, kunni kehast muud järele ei jäänud, kui paljad luud, nagu suur luuwirn tunnistas. Odysseus köitis oma meestel kõrwad wahaga kinni, iseennast aga laskis ta kolme kütkega masti külge siduda. Küll oli kena kuulda, kuda Sirenid Odysseuse tegudest ja Troja linna häwitamisest laulsiwad, ja ta oleks hääl meelel nende juure läinud,
