koopa suhu ja kärgatas: „Wõerad, kes teie olete? Rööwlid wõi kaupmehed?“ Odysseus kostis kärmeste: „Oleme Greeklased. Tuleme wõidulipul Trojast, kelle kuulsad müürid meie maha kiskusime ning rahwa ära hukkasime. Sina aga karda jumalaid ning wõta meid auusaste wasta!“ „Kes on jumalad, et Polyphemus.Polyphemus neid peab kartma?“ hirwitas ühesilmaline oma nime ülemaks pidades, kui jumalate nime. Ise tõmbas kahe Greeklase jalust kinni ja wirutas nende pääluud nagu kutsikatel wasta kiwi puruks ja sõi nad siis toorelt ära. Odysseus oli kohe walmis oma mõegaga kohut mõistmas, aga õigel ajal nägi ta, et määratu kaljurünk uksehaugu kinni mattis, et wäljapääsmist loota ep olnud, kuid üksi kawaluse kaudu. Öö läks wangidel uneta mööda, aga ühesilmaline noorskas, et kaljuseinad wabisesiwad. Hommikul sõi ta jälle kaks meest ära, ajas lambakarja, keda ta õhtul oli sisse lasknud, jälle wälja, pani kiwi kõwaste koopa suu ette ning läks oma teed. Kuna ta ära oli, teritas Odysseus ühesilmalise tammenuia terawaks, paistis tules palawaks ning karastas külma piima sees kõwaks, siis aga mattis ta sõnniku alla. Kui Polyphemus koju tuli ja jälle kaks mehikest ära weristas, andis Odysseus talle lähkri täie wiina, mis ta laewast kingituseks oli kaasa toonud, ja ütles: „Joo ühesilmaline! Inimeseliha pääle maitseb wiin wäga hästi.“ Ühe lonksuga jõi metsik lähkri tühjaks. „Anna weel ja nimeta mulle oma nime, et ma sulle ka kingitust wõin anda!“ hüüdis jooja ja tühjendas teise ja kolmandama lähkri täie. Siis alles awaldas Odysseus oma nime: Ei Keegi.„„Ei Keegi“ on mu nimi. Nõnda mind hüüab isa ja ema, nõnda mind kutsub kõik maailm. Aga mis sina siis minule kingid?“ Joobnult hirwitas ühesilmaline: „Ei Keegi lähe kõige wiimati minu kõhtu! See on minu kingitus.“ Ise jäi raskeste magama. Odysseus aga paistis ruttu nuia terawa otsa tules palawaks ning wajutas noorskajalle ainsasse silma, et kees nagu wesi, kui kuum kiwi sisse kukub. Metsalise kombel möirates kargas ühesilmaline asemelt üles, püüdis wihaga kõiki alla neelata, aga pime silm ei seletanud üht ainustki leida. Teised ühesilmalised, kes ligimail elasiwad, jooksiwad koopa suu ette ning küsisiwad: „Mis sul wiga on, Polyphemus? Kas „keegi“ tahab Poseidoni poega ära tappa wõi?“ Aga huludes kostis teine: „„Ei Keegi“ tapa mind! „Ei Keegi“ tee mulle kurja!“ Teised kostsiwad: „Kui „keegi“ sulle kurja ei tee: miks sa siis kisendad?“ ja läksiwad ära sedamaid. Nüüd tuli teine raske katsetükk teha: kuda koopast wälja pääseda? Pääsmine.Odysseus
Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/49
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
37
Wana aeg. Greeka rahwas. 1. piir: III, § 22. Odysseus.
