küll tema wägiwaldine surm (§ 152, 1), aga ta poeg Leopold läks Ludwigi I. walitsuse algusel „oma mässawaid alamaid“ karistama. Kuid õnn oli Helvetlaste poolt: Morgarteni lahing: 1315.Morgarteni lahingis wõitsiwad talupojad raudriidelised rüütlid nii ära, et Austrialane rahu tegi. Nüüd kosus ja kaswas maa wabaduse kaitsmises 70 aastat. Siis püüdis Austria herzog Leopold II. oma onu nõuu korda saata ning ruttas hulga rüütlitega Helvetiasse. Aga Sempachi lahing: 1388.Sempachi lahingis, kus Arnold Winkelried „oma surma läbi wendadelle wõidutee lahti tegi“, sai tema ise ja ta rüütlid waimustatud Helvetlaste mõekade ning nuiade all surma. Selle wõidu läbi oli Helvetia wabadriik jäädawalt kinnitatud: ta kaswas ja edenes takistamata, pidas oma priiust alati kalliks ning kaitses teda, kui tarwis, oma werega, nagu 15. aastasaja lõpul Karli Südi wasta (§ 153, 1), kelle toredad wäed kolm korda lihtsate mägiste eest põgenesiwad.
II. Järk: Prantsuse maa.
§ 155. Valois sugu kuningad.
Valois suguwõsa Prantsuse troonil: 1328—1589.
Philipp VI.: 1328—1350.1. Prantsuse maal sattus esimene Valois sugu kuningas Philipp VI. pea pärast krooni alla saamist Inglis maaga käredaste tülisse. Säälne kuningas Eduard III. (§ 137, 3), ema poolt endiste Prantsuse walitsejatega sugulane, arwas enesel leseks jäänud trooni pääle suurema õiguse olewat ning algas, sest et ta soowi et täidetud, Philippiga sõda, mis Pärandussõda: 1328—1360.Inglis-Prantsuse pärandussõjaks nimetatakse. Wõitlemine kestis kaua ning maksis mõlemille riikidelle arutu kulu ja werd. Kuid õnn käis Inglaste kannul: mitmes tapluses taganesiwad Prantslased ning werise Crecy lahing: 1346.Crecy lahingi järel (§ 137, 3) otsisiwad nad wõitjailt rahu, mis ränkade tingimiste wasta tõutati. Ürikeseks ajaks kõigest puhkas sõjapasun: uus Prantsuse kuningas Johann I.: 1350—1364.Johann I. Hää püüdis, mis isa kautanud, mõegateral tagasi wõita, wõideti aga ise ära ning wiidi wangi ja pidi Londoni tornis kuulma, kuda kodumaal Parisi kodanikud ning talupojad mässamise leegil wõimsate woli wähendada nõudsiwad, rüütlite wägewa käe alla langesiwad ning kibedat karistust kannatasiwad. Wiimaks tehti mõlemate riikide wahel Bretigny rahu: 1360.Bretigny (l. Bretinjî) linnas rahu kindlaks: Prantsuse maa andis oma edelapoolsed maakonnad ja Calais (l. Kalê) linna Inglasele ning tõutas teatawal ajal kuninga eest, keda nüüd koju lasti, kõrge lunnastushinna maksta, kuna Eduard III. oma õiguse, Prantsuse auujärge pärida, awalikult tühjaks tunnistas. Kuid Johann ei suutnud, nii kiireste kui nõueti, tarwilist summa mitte muretseda ning läks, nagu tõutanud, Londoni tagasi, kus surm tema õnnetusele otsa tegi.
Karl V.: 1364—1380.2. Teiseks läks lugu Karli V. ajal: targa meele ja osawa waimuga oskas ta ülemat ning alamat seisust isekeskes lepitada ja oma tahtmise järele juhatada ning kõike oma mõju isa ja isaisa päiwil löödud haawade parandamiseks tarwitada. Ja oli riik seespidi toibunud, nõudis ta Inglastelt kadunud maakondasid tagasi: mis hääga ei antud,
