et kõigest wiis Saksa ja Kaupo wäikese salgaga põgenema pääsesiwad. Wõidurõõmul ohwerdati mõningane wang jumalatele, saadeti käskjalad igasse kihelkonda ning hüüeti kõiki isamaad kaitsema. Sedasama toimetati ka teine pool ning uus aasta algas rääkimata werewalamisega ning riisumisega. Üksi Soontaganas: 1211.Soontagana, nüüdsest Pärnu, maakonnast, kuhu talwel teadmata sisse tungiti, aeti 4000 weist ära, ise weel muu saak, naesed ja lapsed, keda orjaks wiidi; mis maha jäeti, hukati ära. Sarnasel kombel tehti Sakalas, kus Wiljandi all: 1211.Wiljandi wallide all kuus päewa weriselt wõideldi, kunni linnas wiimsed riismed, needgi haawatud, ristimist wasta tõutasiwad wõtta. Sellepärast aga wältas wõitlemine wahetpidamata edasi, jah, läks mõlemilt poolt ikka walusamaks ning werisemaks, sest juba oli seesinane sõda eitlemiseks elu ning surma pääle saanud. Sõja kaasas käisiwad nälg ja katk ning tegiwad üleüldist wiletsust taga suuremaks. Ometi ei heitnud wahwa Lembitu.Lembitu ega teised wanemad meelt ära, waid püüdsiwad igal wiisil, wahel sekka Wenelaste abil, oma isamaa, usu ja wabaduse eest seista ning wõit oli mitu aastat kahtlane. Ometi sattusiwad tähtsamad linnad üks teise järele pääletungijate kätte. Kuid werine Paala lahing: 1217.Paala lahing 1217 tegi wiimse otsuse: wiimne jõud wõeti siin kokku, wõideldi wahwaste, aga Lembitu langes ning pea kõik sõjamehed saiwad surma, ülejääjad heitsiwad endid alla ja kõik maa põhja poole kunni Paala (nüüd: Põltsama) ning Emajõeni jäi rüütlite päralt. Nüüd oli tee põhjapoolsisse maakondadesse lahti, kellest rüütlid lõuna, Daanlased (§ 141, 1) põhja poolt ühe tüki teise järele ära wõtsiwad, nii et 1222 Eestlastel enam jalatäit maad omaks ep olnud. Wiimne mäss: 1223.Üleüldine „mäss“, mis järgmisel aastal meele-äraheitmises üle maa loitis, oli Eestlastele, Wene abist hoolimata, hoopis õnnetu: weri woolas jõgena, armu ega halastust ei tuntud, mis liikus lõi mõek, mis seisis sõi tuli, tuhahunnikud ning pleekinud luud tõiwad endisist eluasemist tunnistust. Hirmu ja armu pääle pidiwad endid rahwa rusud rüütlite kätte andma: Eesti rahwuse: † 1224.see oli Eesti rahwuse surm 1224. Raudriie ja parem sõjakunst, mõlemad osawuse ning kawaluse juhatuse all, oliwad teda wõitnud.
Alberti sisemised toimetused.6. Nüüd oli rahu maal ning Albert wõis oma wõitudest wilja oodata. Aga kust ta enne kõige suuremat kasu oli lootnud, säält kaswas tema wõimuselle kardetawam kahju: ordomeister ei tahtnud piiskopi sõna kuulda, waid nõudis ülemat walitsust oma kätte. Seda oli Albert ju ammugi kartnud ning
