Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/237

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
73
Keskaeg. II. osa. 1. piir: IX, §§ 148. 149. Meinhard.

on nende usuõpetusest, jumalateenistusest ja pühist kombetest meie teada jäänud. Taara.Taarat auustasiwad nad kõige enam: tema oli taewa ja maa looja, jumalate ning inimeste isa, tema käes üleüldine wägi ja wõimus. Seega oli tema kõikide peremees ning hüüeti teda õigusega Ukkoks[1], Wanaisaks, Jumalaks. Temale ohwerdati pühades hiites, nagu jumalaile pühitsetud metsasalku nimetati, mõnesuguseid ohwrid, tema auuks süüdati suwisel pööripäewal mägede harjal ja kinkude pääl suured tuled põlema, temalt otsiti igas hädas ning ahastuses abi. Muidu peeti laulujumal Wanemuine ning sepajumal Ilmarine, kelle käe all kasutegewad loodusewäed seisiwad, suure auu sees. Pääle selle teati metsa- ja weejumalatest, hallijatest, näkkidest, murueitedest ning nende tütardest paljugi rääkida. Kardeti tontigi ning muid kurje waimusid, kelle wasta „targad“ abi tõutasiwad. Ka usuti Elu pärast surma.elu pärast surma ning arwati häid taewa, hõelaid põrgu minewat. Surnukehad põletati ühtlasi sõjariistade ja töönõuudega ära, tuhk korjati sawikruusidesse ning maeti kalmu. Lahkunute mälestuseks peeti talwisel pööripäewal hingedepüha.


§ 149. Eesti rahwa eitlemine priiuse pärast: Albert I.

Saksad meie maal.1. Säherdune oli Eestlaste käekäik, kui edela poolt esimesed Saksad oma laewaga Düüna (Liiwi keeli: Wäina) jõkke sõitsiwad ning meie maa ja tema annetega endid tutwustasiwad. 12. aastasaja keskel.‚Bremeni kaupmehed, kuulutab wana jutt, ajanud tuul Gotlandi (wanaste: Ojamaa) saarest, kuhu harjunud wiisil oma kaubaga läinud, kaugelle ida poole mööda ega olla nende laew mitte enne seisma jäänud kui Düüna jões. Siin sobitud Liiwlastega kaupa ning tagasiminejad kiitnud kodus nii „uue maa“ rikkust, et uued laewad teele läinud. Ning elaw kaup hakkanud Saksa linnade ning Liiwi sadamate wahel jooksma.‘

Ristiusk Liiwi maal.2. Mõni aeg hiljem, kui tee ju ammu tuttaw, astus ka munk Meinhard: 1185.Meinhard, „üksi Kristuse ning tema armuõpetuse kuulutamise pärast“, kaupmeeste laewa, jõudis Liiwi maale ning ehitas Düüna kaldalle Üksküla kohta esimese kiriku 1186. Siin ristiti esimesed Liiwlased, Ilo ja Viezo; siin kerkisiwad ka, ristimisel antud tõutuse täitmiseks, ‚Liiwlastele warjuks Leedu rahwa riisumiste wasta‘ esimese Saksa lossi müürid. Ja lossi tugewus paistis pea silma, kui lõuna pool jõge elawad Semgallased teda tugewate köitega Düünasse taht-

  1. Ukko tähendab nüüdse murde järele isand ning peremees.