järele pidi pääle teiste ka waimulik seisus ilmalikkudes asjades kuningliku kohtu ette astuma, ilma et pärast paapstille oleks kaebada tohitud. Wiimse nõudmise wasta hakkas Kanterbury (l. Känterböri) pääpiiskopp Thomas Becket.Thomas Becket, laskis kuninga-meelelised preestrid ammetist lahti ning põgenes, kui kohus teda ähwardas, paapstit appi hüüdes Prantsuse maale. Sääl elas ta mitu aastat, kunni kuria abi teda wana auu sisse tagasi saatis. Et ta aga siin wana wiisi kuninga sõprade wasta kirikuwannet ja waljust tarwitas, ei sallinud teda Heinrich, ja neli kammerteenrit, kes seda ühe kogemata sõna läbi märkanud, läksiwad hukkasiwad piiskopi kirikus altari ees ära. See jäle tegu awitas kuria wõidule: kuningas pidi Klarendoni otsused tagasi wõtma, hukkajaid nuhtlema ning iseennast piiskopi haua ääres, kelle paapst „pühade“ sekka tõstis, piitsaga karistada laskma. Murega pidi ta oma päewad lõpetama.
Richard Lõwisüda: 1189—1199.2. Tema poeg, wahwa ning kõrk Richard I. Lõwisüda, walas küll sõdade läbi pühal (§ 130, 3) ja kodumaal oma alamate werd, aga kasu ei saatnud ta seeläbi maale sugugi. Ja tema wend Johannes Maatu: 1199—1216.Johannes I. Maatu ei suutnud wõeral ega omal maal wägewamaid wastaseid tagasi tõrjuda. Prantsuse kuningas Philipp II. (§ 136, 1), kes seeläbi ühe sugulase surma kätte tasus, wõttis säälsed maakonnad pääle edelasõrwa ära; paapst Innocentius III., kellega kuningas Kanterbury piiskopi walimise pärast riidu läks, pani maa kirikuwande ja interdikti alla (§ 111, 2) ning lunastas tema wast siis, kui Johannes I. riigi paapstille kinkis ja temalt kui laenu, 1000 marga eest aastas, tagasi wõttis; rahwas aga sundis teda Magna charta: 1215.suure priiuskirja läbi, mis järele iga seisus omal wiisil eesõigusi ning kergitusi sai, oma tulewasele wabamalle walitsusele alust panema. Nii oli Inglise rahwal ju walitsusest osa, kui Heinrich III.: 1216—1272.Heinrich III. krooni alla sai, ning tema õigused kaswasiwad nõdra kuninga pika ea abil hästi, nii et ka linnade saadikud riigikogust osa wõtta tohtisiwad.
Eduard I.: 1272—1307.3. Paremini käis järgmise kuninga Eduardi I. käsi: ta ühendas Walesi (l. Uäälsi) maakonna Inglise riigiga ning sundis prantsuse kuninga Philippi IV. mõega läbi järele andma. See wasta ei läinud talle mitte korda Shotti kroon.Schotti maad oma walitsuse alla wõtta, sest pika werise wõitlemise järele jäi Schotti kroon ometi säälse kuninga Robert Bruce pähä. Tema poja Eduard II.: 1307—1327.Eduardi II. päiwil oli Inglis maa wälisis asjus nõder, sisemisis korratu, kunni Eduard III.: 1327—1377.Eduard III., kes isa wägiwaldise surma ajal weel täisealine ep olnud, tugewa käega walitsema hakkas. Tema oli wahwa sõjas: wõitis Prantslased Crecy lahing: 1346.Crecy (l. Kressî) lahingis ära ning tema poeg, „must prints“, tegi niisama wägewaid tegusid. Weel tähtsamad oliwad tema sisemised toimetused: Parlament.tema jautas riigikogu ehk parlamendi kaheks, kus „ülemas majas“ lordid, nagu ülemaid mõisnikka nimetati, ning piiskopid ise, „alamas majas“ alamõisnikkude ning kodanikkude saadikud kokku tuliwad, nõuu pidasiwad, riigiseaduste ja maksude üle wiimist otsust andsiwad; tema kautas paapstille maksetawa “laenuhinna“ ära; tema tõstis Prantsuse keele asemelle Inglise keele riigi ja kohtukeeleks. Seda nõdrem oli Richard II., Eduardi III. pojapoeg, kes mitme mässu järele wangitornis nälja pärast hinge heitis, mis pääle Lancasteri sugukond Inglise auujärjele sai (§ 157, 1).
