ning waliti Gottfried esimeseks Jerusalema kuningaks. Aga alanduses ei wõtnud tema seda nime mitte wasta ega ‚tahtnud sääl mitte kuldkrooniga oma pääd ehtida, kus Õnnistegija kibuwitsakrooni kandis‘; ta nimetas ennast „püha haua kaitsjaks.“ Ja kaitsjat oligi waja, sest juba astusiwad Egiptuse wäed Jerusalema poole. Neile tõttas Gottfried wasta ja ajas nemad Askaloni lahing: 1100.Askaloni lahingis põgenema. Aga noore riigi kahjuks Gottfriedi †: 1100.suri ta juba teisel aastal; tema luud maeti püha haua kirikusse maha. Järgmiseks walitsejaks nimetati Gottfriedi wend Balduinus I., kes ‚Jerusalema kuninga nime ning krooni‘ wasta wõttis, mis mõlemad 88 aasta sees seitsmelle kuningalle järgimööda osaks saiwad.
§ 130. Teised ristisõjad pühal maal.
Rüütliordod.1. Ehk küll Balduinus I. ja niisamuti tema onupoeg Balduinus II. wahwad würstid ning osawad walitsejad oliwad, sellegipärast pidi Europast iga aasta abi saadetama, sest et Muhametlased ühtepuhku oma endist omandust kätte püüdsiwad. Abitoomist toimetasiwad Venedigo, Genua ja Pisa laewad, kes kauba pärast sagedaste wana Fönikia sadamates käisiwad ning igakord ka sõjamehi pühale maale kaasa wõtsiwad. Weel suuremat abi sai noor riik waimulikkude rüütliordode poolt, sest et need sinna jäädawalt elama jäiwad. Neid oli esmalt kaks, Joannese ja templi-ordo, kellele hiljemini kolmandaks Saksa ordo juure asus. Kõige kolme osalised pidiwad, kui neid rüütliks nimetati, wandega tõutama eluks ajaks otsegu mungad ‚waeseks, naesetuks, sõnakuulelikuks jääda‘, pääle selle ‚surmani wäärusuliste wasta sõdida‘. Ja suurte kingituste läbi saiwad ordod pea rikkaks ning wägewaks. Abi tarwitus.Siiski ei ulatanud wäiksel mõedul läänest tulnud ning rüütlite abi üheskoos igakord mitte sajatuhandete waenlaste wastapanemiseks, nii et paapsti hüüdmise pääle aeg ajalt weel kuus suuremat ning mitu wähemat ristisõda ette wõeti.
2. ristisõda: 1147—1149.2. Teine ristisõda algas, kui sõnum Europasse jõudis, et Edessa linn ja riik Türklaste kätte läinud. Prantsuse kuningas Ludwig VII. ning Saksa keiser Konrad III. astusiwad suure wäega teele. Aga ep olnud õnne: suurem osa wäge sai Greeka teejuhtide pettuse, toidu ja wee puuduse ning tõbede läbi juba teel surma; riismed jõudsiwad küll Palästina maale, aga ei suutnud sääl, sest et Damaskuse linn oma wärawaid lahti ei teinud, midagi tähtsamat asja ette wõtta. Tusasel meelel pöörsiwad kuningad koju tagasi ning jätsiwad Jerusalema riigi, kus sisemiste segaduste läbi ühine tugewus ju ammu kadunud, iseenese hooleks. Ja pea ilmus talle wägewam waenlane. Sest Egiptuse sultan Saladin.Saladin ühendas Muhametlaste wäed oma käe alla ning warsti piiras tema walitsus Kristlaste riigi kolmest küljest ümber. Ometi tõutas ta ‚ristirahwa maad nii kaua puutumata jätta, kui nemad tema omandust rahule jätawad‘. Aga selle tingimise wasta eksis üks Rööwrüütel.rüütel, kes oma abilistega Arabia killawoori paljaks riisus. Nüüd tõttas Saladin wiibimata Palästina maale, wõitis Tiberia lahing: 1187.Tiberia lahingis ristiwäe
