Teine jagu.
Keskaeg.
Esimene osa: Rahwaste eitlemine elu pärast.
Esimene piir: Rahwaste rändamine.
I. Järk: Keskaeg ja tema olu.
§ 89. Keskaja alus.
Wana aja mälestus.1. Kiireste kaswasiwad Ida maa rahwad, õitsesiwad uhkeste, närtsisiwad pea orjaikke sunnil, ega jätnud palju märki järele. Wabalt wõsus Greeka rahwas tugewaks wõimuse ning wägewaks waimu poolest, täitis oma Loojalt päritud nõude, sai omal ajal ülikuulsaks ning on oma suremata waimuwara läbi tähtjas tänapäewani. Mõek peus tegi Rooma rahwa wägewaks ja andis maailma tema woli alla ning agarus otsusetegemises hoidis tema tugewust, kunni oma töö-osa oli ära täitnud, siis langes temagi olnud rahwaste liiki, aga tema mälestus ei kustunud.
Üleüldine olu piiri pääl.2. Hauda langenud oliwad wanad rahwad, wana haridus, wanad elatanud wiisid ning kombed. Idas ja läänes, põhjas ja lõunas, nii pikalt kui Rooma kotkas oli suutnud oma tiiwu lautada, kihises maa segadusest. Põld ja wili oli ära tallatud, ehitused, talud, linnad tuhaks tehtud, teaduse-raamatud ning kunsti-kujutused põrmuks löödud. Mis wiimse walju walitsuse esikud oliwad imemata jätnud, seda sõi sõjatuli; mis tuli järele jättis, riisusiwad rööwlisalgad. Kõrb oli kõigil pool, kord ja seadus puudus, korratus ning wiletsus wõttis wõimust.
Keskaeg.3. Sääl oli igapidi uut waja ja seda tõi keskaeg[1] kaasa. Uued rahwad ilmusiwad uue jõuu ja rammuga. Rahwastega ühes käisiwad teine keel, teine usk, teised kombed, teine walitsuse wiis. Igas asjas oli wõitlemist, rasket eitlemist tarwis. Sest pidi üks rahwas üht maad pärima, siis sündis see mõegatera läbi, esite ära wõttes, pärast pääletungijate wasta kaitsedes. See oli selge eitlemine elu pärast. Oliwad aga juba rahwad elama asunud ning oma radasid kinnitanud, siis algas
- ↑ Keskajaks hüütakse teda sellepärast, et ta wana ja uue aja wahel, s. o. keskel seisab.
