tegiwad Rooma, Konstantinopoli, Antiochia, Aleksandria ja Jerusalema piiskopid, kes endid nagu teiste pääks pidasiwad ja Patriarchid.patriarchiks nimetasiwad. Ning pea arwas Rooma patriarch enesel enam õigust ja wäge ning woli olewat, kui teistel, nimetas ennast papaks ehk paapstiks ning ‚wõttis otse kui kuningas ristikoguduse üle walitseda.‘
Eksitajad.8. Aga uue usu wasta tõusiwad juba esiotsa mehed üles, kes waleõpetusega kogudust püüdsiwad eksitada ning õigelt teelt ära awateleda. Kuid eksitajate wasta tõusiwad teised mehed üles, kes püha kirja põhja pääl tõt tunnistasiwad ning kirikut segaduse ja usku hukatuse eest kaitsiwad. Neid wiimseid nimetatakse kirikuisadeks.
Kirikuisad.9. Kirikuisade seast kõige kuulsamad on Greeka poolt: Origenes, Eusebius, Athanasius, Chrysostomus; Rooma poolt: Tertullianus, Kyprianus, Ambrosius, Hieronymus, Augustinus. Athanasius on tähtjas oma wägewa usuwõitlemise läbi Nikäa koncilium: 325.Nikäa linnas aastal 325, kus ta Ariuse wasta waieldes wõitu sai ja apostlite usuõpetuse segaduse eest kaitsis. Ariuse õpetus.Sest Arius õpetas: „Kristus ep ole mitte Issaga üks ega ühesugune, waid ta on Issaga ühte sugu, ta ep ole mitte igawesest ajast olnud, waid ta on Issast loodud nagu Aadam.“ Aga Athanasius õpetas, nagu meie katekismuses seisab. Wõit jäi Athanasiusele: Arius mõisteti waleõpetajate liiki ja tema õpetus wannuti ära. Niisama kange ja käre eitlemine oli 160 aastat hiljem Augustinus ja Pelagius: 420.Augustinuse ja Pelagiuse wahel. Augustinus õpetas: „Inimene on Aadama langemisest saadik pärispatu läbi nii ära rikutud, et ta omast wäest mitte ei suuda ei uskuda ega õndsaks saada, waid ainu üksi Jumala armu läbi Jesuse Kristuse sees.“ Pelagius waidles selle wasta ning õpetas: „Pärispattu ep olegi; Aadama patt puutus üksi temasse; iga inimene wõib oma waba tahtmise läbi omast wäest ilma Kristuseta hääd teha ja õndsaks saada.“ Ka Pelagiuse õpetus wannuti ära.
Kaswamine.10. Aga hoolimata tagakiusamistest riigiwalitsuse kui ka wanausuliste poolt ning kohkumata eksitajate sõnakate kõnede eest kaswis Kristuse kirik ikka wägewama jõuuga, lautas oma oksad otsegu sinepiiwakesest tõusnud puu laiali üle kõigi maade, leidis wiljakat mulda ning istutas uusi wõsusid, et kõike maailma walgustada ning pimedusest tõe teele saata. Aga enne kui see sündis, pidiwad wanad rahwad, wana haridus, wanad wiisid ning kombed kaduma, uued asemelle astuma, uue wõimu ning uue ramuga uut sünnitama ning wägewamale walitsejale teed walmistama. Ning see sündis sellel ajal, mis rahwarändamisega algas ning mida kutsutakse
Keskajaks.
