Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/143

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
131
Wana aeg. Rooma riik. 3. piir: II, § 81. 82. Titus.

ja Stabiä tuha ja sulawedeliku alla mattis. Kaua ei teatud kohtagi, kus need linnad oliwad seisnud, kunni umbes 1½ saja aasta eest üles leiti ja wälja kaewama hakati. Nüüd on üks osa juba walge ees.

Domitianus: 81—96.4. Roomlaste kahjuks suri keiser Titus, kui ta natuke pääle 2 aasta oli walitsenud. Lapsi tal ep olnud ja ta wend Domitianus sai keisriks. See oli teine Nero oma tegude poolest: omas uhkuses laskis ta ennast isandaks ja jumalaks nimetada; omas pillawas ahnuses hukkas ta rikkad ära ja wõttis nende wara eneselle; oma tigedalle südamelle ei suutnud ta nii palju inimese werd walada, kui himustas, sellepärast saatis ta wihased sõnnid kaewlema ja metsalised wõitlema; ja kui ta muud ei wõinud, pistis ta kärblase nõelaga läbi, aga werd pidi ta nägema. Tema sai oma hõela abikaasa käsu pääle surma, kes üksi sellel wiisil oma elu wõis päästa.


§ 82. Hääde keisrite walitsus.

Nerva: 96—98.1. Pärast Domitianuse surma algas jälle parem aeg ja kestis ligi 100 aastat. Wana senator Nerva sai keisriks. Tema püüdis wanu haawu parandada ja walu waigistada: keelis Kristlaste tagakiusamise ära, wähendas maksusid, laskis hulga waesid lapsi riigi kuluga kaswatada. Hirm kadus ja julge meel ning waba waim pääsis jälle elule.

Trajanus: 98—117.2. Tema pärandajaks sai Hispanlane Trajanus, esimene wõera maa mees Rooma auujärjel. Tema parandas seadusi, kaswatas kauba-ajamist, edendas koolideõpetust: selle eest hüüdis teda rahwas „kõige paremaks keisriks“. Ka oli ta kange sõdimas ja wägew sõjamees, nii et Rooma riigi rajad tema ajal kõige laiemad oliwad. Tema heitis tüki Lõuna-Saksa maad oma alla; wõttis Dacia (nüüd Rumänia) maa ära ja tegi tema Rooma maakonnaks; sõdis Parthi rahwaga ja sai neist wõitu, wõttis Babyloni linna ära ning Mesopotamia maa sai Rooma maakonnaks; sedasama sündis Armenia maaga. Tema auusammas seisab täna päewani Roomas püsti ja on tema pääl keisri wõidumärgid näha.

Hadrianus: 117—138.3. Siis sai Hadrianus walitsusekepi kätte. Tema armastas rahu ja jättis sellepärast Eufratist idapoolsed maad, mis ta mitte tülita oma käes ei suutnud hoida, Parthi rahwalle tagasi. See wasta parandas ta mitu walitsuse wiisi, ehitas teid, asutas linnasid, iseäranis oma reisi pääl: tema käis jala kõige oma riigi läbi, sest ta tahtis kõik oma silmaga näha. Kõige tähtsam Hadrianuse asutatud linn on Adrianopolis, mis täna päewani seisab. Ka Jerusalema waremetele laskis ta uue linna ehitada, mis ta Älia Kapitolina.Älia Kapitolinaks nimetas. Salomoni templi asemel ohwerdati Jupitrille. Juuda rahwast keelati sinna elama tulemast. Sääl kihutas üks Wale-Messias, kes ennast Bar Kochba.Bar Kochbaks, see on „Tähepojaks“, nimetas, laiali pillatud Juudid mässama. Enam kui 2 aastat wältas werine sõda, enne kui mässajad maha rõhuti. Kes weel Juuda soost oli elusse jäänud, ei tohtinud enam oma wanemate maale jalga tõsta, weel wähem Jerusalema waremetel silmawet walada!“