läks ta päälinnast ära ning elas Kapreä saarel kõlbmata elu, kuna ta werised käsud iga päewaga kaswasiwad. Wiimaks jäi ta, kui Rooma tagasi tahtis minna, teel haigeks ja prätorianipäälik Makro Tiberiuse †: 37.lämmatas ta patjadega ära.
Kaligula: 37—41.2. Pärast Tiberiuse surma sai Kajus Kaligula, Germanikuse noorem poeg, keisriks. Tema walitses ka esmalt hästi ja kiidu wäärt. Aga 8 kuu pärast jäi ta ühe haiguse läbi nagu sõgedaks: ta tegi tegusid, mis jõledad, tegi töid, mis naeru wäärt oliwad. Jupitri kujud.Jupitri kujudel käskis ta pääd otsast maha wõtta ja enese pää kuju asemelle panna, ka enese kujudelle templid ja altarid ehitada. Oma hobuselle laskis ta toreda lossi ehitada, talle kullatud kaeru süüa anda, wiimaks koguni oma lauda sööma tulla. Merekaelast ehitas ta „toreduse pärast“ mitme wersta pikkuse silla üle. Germanias käik.Ise käis ta suure sõjawäega ja rohke kuluga Germania rannas „konnakarpa“ koju toomas, mis ta „okeani“ wõiduwaraks nimetas, ja wõerasse riidesse topitud Gallilased käisiwad kui „Germania wangid“ keisri triumphuswankri eel. Sedawiisi pillas ja raiskas ta mõne aastaga rikka riigi wara ära ega mõjunud rasked riisumised ega rängad maksud midagi. Sääl juures oli ta nii hirmus werejänuline, et ta soowis: Kole soow.„Et ometi terwel Rooma rahwal üks ainus kael oleks: siis wõiksin kõikide pääd ühe ainsa hoobiga maha raiuda!“ Wiimaks ep olnud keegi enam tema eest julge, nii et päälikud ta surma saatsiwad.
Klaudius: 41—54.3. Soldatid nimetasiwad siis tema onu Klaudiuse keisriks. Tema oli tasane õpetatud mees, istus ennemalt raamatute taga, kui auujärjel, ja jättis walitsuse tööd naeste ja silmateenrite hooleks. Tema surmas ta oma teine naene surmarohu läbi.
Nero: 54—68.4. Raha eest hüüdsiwad nüüd soldatid Nero, endise keisri hukkaja poja, keisriks. Temagi äratas hakatuses hääd lootust: wähendas maksusid, parandas seadusi, kandis hoolt õnnetusse sattunud perede eest. Aga aega mööda kadus kõik hää, mis kuulus mõttetark Seneka tema südamesse oli püüdnud istutada: tigedus ja hõelus, kurjus ja kiimalus, wereahnus ja salalik meel, toredus ja edewus wõtsiwad ta südames wõimust. Tigedus.Kuna Nero oma walitsuse algusel surmaotsuselle kät alla kirjutades hüüdis: „oh et mu käsi iial kirjatähte ep oleks kirjutama õppinud!“ saatis ta pärast hulga kaupa auusaid mehi surma. Oma poolwennale laskis ta söögilaual surmarohtu anda ja ei pannud tähelegi, kui teine maha langes. Oma ema saatis ta laewaga merele, mis ise ühest ära lagunes; ja kui ema ujudes kaldalle sai, ootas teda mõrtsukaoda. Oma abikaasa laskis ta keewa weega ära kupatada. Teise naese lõi ta jalaga surnuks. Ka oma koolmeistri Seneka sundis ta surema. Rooma põlemine.Rooma linna laskis ta põlema süüdata: ise waatas ta tornist leeki loitwat ja suitsu taewani tõuswat ning laulis Troja häwitamise lugusid. Aga rahwa wiha kartes ajas ta süü Kristlaste pääle ja laskis neid hulga kaupa ära hukata: Kristlaste tagakiusamine: 64.mõned nõeluti metselajate nahkade sisse ja wisati koerte ette, teised heideti metsaliste ette, jälle teised küpsetati raudpannide pääl ära ehk löödi risti; Pauluse †: 64.mõega surma osaliseks saiwad üksi Rooma kodanikud, nende seas apostel Paulus. Nero laskis linna toredaste jälle üles ehitada: kõik maakonnad pidiwad seks ränke maksusid maksma ja nende templid oma waralaekad Rooma saatma. Iseäranis tore uute ehituste seast
