rahwas oli mõtelnud ehk ütelnud, seda kinnitas senat. Kui sõda tulemas oli, süütas senat ta põlema, oli rahu loota, laskis senat rahulipu lehwitama: temal üksi oli seks woli.
Rahwakogu. 4. Rahwakogu ei wõinud ilma senati kinnitamata walitsuse asjus midagi teha; ta wõis üksi neid konsuliks walida, keda senat hääks kiitis. Selle wasta oli tal õigus seadusi wasta wõtta, kui ka elu ja surma ning riigist wälja-ajamise üle wiimist otsust anda. Seega oli kõige ülem wõimus rahwakogu käes.
§ 54. Sõjad Tarquiniuse pärast: Kokles ja Skävola.
Waenu juur.1. Pea pidi noor wabadriik sõjatuld ja waenuwalu maitsma. Tarquinius püüdis kõigest wäest Rooma tagasi minna ning kadunud walitsust jälle kätte saada. Jah, ta ajas oma tõlkude läbi mõned Roomas konsulite wasta mässama, aga asi tuli enne täideminemist walge ette ja osalised, nende seas Brutuse pojad, kautasiwad oma pääd kirwe all. Ka suur Veji linn saatis Tarquiniuse kihutusel oma wäe Rooma wasta, aga konsul wõitis temagi Arsia metsas ära. Kuid eemalt abi otsides saatis ta suurema häda Roomlastele kaela.
Porsenna.2. Wägew Klusiumi kuningas Porsenna kuulis põgeneja palwet ning tuli suure wäega Rooma linna poole. Tema jõudis wõideldes Tiberi kaldani. Roomlased põgenesiwad. Sild oli weel waenlaste ja linna wahel: oleks see waenlaste kätte sattunud, ep oleks Roomal enesel mitte enam pidu olnud. Aga Kokles.Horatius Kokles jäi kahe teise mehega paremalle kaldalle ette, kunni silda lõhuti. Teised kaks taganesiwad, mitte Kokles: tema wõitles kunni wiimne palk wette langes, hüppas siis jõkke ning ujus linna tagasi. Esimesel silmapilgul oli linn küll päästetud, aga pea läks ümberpiiraja sunni all häda suureks. Sääl läks südi Skävola.Mucius Skävola waenlase leeri ning tahtis kuningat surma saata. Tema nägi kuninglikus telgis toreda auutähtedega ehitud mehe teiste seas istuwat, mõtles: „See ta on!“ ja pistis ta mõegaga läbi. Aga see ep olnud mitte kuningas, waid tema kirjutaja. Porsenna ähwardas teda tulega ära põletada. Kuid Mucius naeratas: „Waata, kui wähe Roomlane waenlase tuld kardab!“ ja laskis oma paremat kät sütepannil, mis kõrwal õõgus, mustaks kõrweda. Kuningas kohkus ja käskis Skävolat nuhtluseta koju minna. Mucius läks, aga tunnistas minnes oma tänu Porsennale öeldes: „Weel 300 meest, kõik minusugused südid, püüawad sinu hinge: minu mõega eest sa pääsid, aga nende raua eest sina mitte ei pääse!“ See asi sundis Porsennat rahu tegema: tema nõudis Tiberi pare-
