On tähelepandav, et kõik senised vabariigi valitsused ja riigikogud on leidnud meie harilikud seadused mitteküllaldased olevat riigikorra kaitseks ja on kaitseseisukorra kestust pikendanud, sõltumata valitsuse parteilisest kuuluvusest. Siiski on aga terve rida küllalt tähtsaid vabariigi maa-alasid ja keskkohti sellest kaitsest ilma jäetud. Kaitseseisukorra alaldamine on sellega poolik abinõu! Veel pahem ― isegi seal, kus kaitseseisukord maksab, on igapäevse elu tarbed viinud seisukorrani, mis on põhjustanud vaadet, et kaitseseisukorda tegelikult ei olegi märgata. Et kaitseseisukorra maksvust pole märgata, on õige, kuid seesuguses seisukorras peitub just suurim hädaoht. See kaitseseisukorra niiöelda humaansus põhineb ju administratsiooni ja kohtute (ka sõjakohtute) püüdel annuleerida kaitseseisukorra iseärasusi tegelikus elus. Nii tekib praktika (sellise praktika arenemise kohta vt. Riigikohtu ots. nr. 3―1927. a.). Kui juhuslikult oleks vaja järsumat kaitset riigikorrale (mäss, välissõja hädaoht jne.), siis osutuks see administratsiooni ja kohtute praktika niisuguseks kammitsaks vastutavale administraatorile, et ainult mingisuguste veel erakorralisemate abinõudega oleks võimalik kaitsta riigikorda. Säärane juhtum oli juba peale 1. XII 1924. a. mässukatset, kui seati ametisse ülemjuhataja. Tegelikult aga ei erinenud tolleaegse seaduse järgi (VSK II k., Üldkub. s. § 23 lisa) ülemjuhataja õigused sisemise korra kaitse mõttes millegagi kindralkuberneri õigustest [1], eriti kui silmas peame, et 1. XII 1924. a. kindralkuberneri kohuseid täitev siseminister oli juhuslikult ka sõjaminister. Võiks isegi kahelda, kas ülemjuhataja võim sisekorra alal polnud väiksem kui oli kindralkuberneri oma.
- ↑ Kaitseseisukorra seaduse järgi ei ole ülemjuhataja ja sisekaitseülema volitused enam päris identsed. Ülemjuhataja võib § 9 tähendatud õigusi kasutada ka puht-sõjalistel motiividel oma äranägemise järgi, sisekaitseülem aga ainult riigikorra ja julgeoleku kaitseks, sest ainult selleks otstarbeks võib rahu ajal kaitseseisukorda panna maksma ja sisekaitseülemat ametisse kutsuda (§ 1). Vene sõjaseisukorra seadus ei sisaldanud säärast kitsendust, sest oli esialgu mõeldud ainult välissõja puhuks. Missugune kuritegevus on sihitud riigikorra ja julgeoleku vastu, seda lahendavad politiliselt (otstarbekus) kaitseseisukorra väljakuulutamisel vabariigi valitsus ja § 9 käsitamisel sisekaitseülem. Kriminaalseadustiku eriosa peatükid 1 ja 10 üksi ei või olla mõõtuandvad, sest näit. peatükid 12, 22, 30 või § 555 kahtlemata puutuvad ka julgeolekusse.
