Lehekülg:Õigus 1931-1.djvu/31

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ning Rk. esimehele ülesandeks teha esitada ettepanek vabanenud ministrikoha täitmiseks.[1] Seda korda on Rk.-s käsiteldud kõigil järgnevail osalise kriisi juhtudel ja on kinni peetud reeglist, mille järgi ministri ametist vabastamise otsustamisel talitatakse RkK § 104 korras (VV ja tema üksikute liikmete ametissekutsumine — lahtise hääletamisega ja lihthäälteenamusega).[2] PS § 59 alusel täidab Rk. poolt ametist vabastatud ministri kohta selle täitmiseni vabariigi valitsuse määramisel üks tema liikmeist.

Kaitseseisukorra äramuutmise tingimustest.
K. Trakmann.
I.

Kaitseseisukord on PS järgi erakorraline seisukord, kus maksavad „erakorralised“ kitsendused, mis on mõeldud erakorraliste aegade jaoks. Riigikogu poolt vastu võetud seaduse § 1 (RT 61―1930) väljendab sama mõtet.

Paistab silma, et meil kogu vabariigi kestuse ajal on kaitseseisukord maksnud ja teda ka pärast uue seaduse ilmumist on jälle pikendatud. Vahete-vahel on ainult muutunud maa-alade ulatus, kus kaitseseisukord maksab. Iga kaitseseisukorra pikendamise moment esineb väikese politilise sündmusena, mille ümber vaieldakse, andmeid nõutakse, hääletatakse, ja mille otsustamisel vabariigi valitsuses ja Riigikogus iga kord esile kerkib võimalus, et kaitseseisukorda ei pikendata. Oleks vaja selgitada, missugused on need asjaolud, mis sellist olukorda õigustavad, kas need asjaolud ongi tõeliselt erakorralised. Ja kui peaks selguma, et ajad ei olegi erakorralised, siis peaks hinnatama, kas kaitseseisukorra alaldamine põhineb mõnel arusaamatusel või on siiski olemas põhjused, mis peituvad mujal ― mitte asjaoludes, vaid kodanikkude mentaliteedis, või isegi meie seadustes enestes, mis ei vasta praegusaja nõuetele.

  1. See otsus on vastu võetud rkl. Juhkami ettepanekul (II Rk. 2. ist., v. 1103).
  2. Vt. Rk. esimehe selgitused Rk. koosolekul 13. V 1924 (II Rk. 4. ist., v. 287).
29