miseks, s. o. kui karistus peab S. N. S. järele määratama, siis võib kindralkuberner sõjakohtu alla anda ainult sääraseid asju, kus ka see materiaalnorm on kohaldatav, ja nimelt, kus süütegu ise on toime pandud kaitseseisukorra ajal. Peasõjakohus seletas 1913. a. (Tšadžemovi asjas), et isegi sõjaseisukorra asendamisel kõvendatud valvekorraga süütegusid, mis toime pandud sõjaseisukorra ajal, ei või enam üle anda sõjakohtule kõvendatud valvekorra ajal, vaid nad alluvad üldkohtule, – Viimane seletus on küll kogu asja absurdsuseni viinud, sest asi allus ju sõjakohtule nii selle kui ka teise valvekorra ajal.
Administratiivpraktika leidis pääsetee n. n. reeglites „maa-aladest, kus erakorraline seisukord ei ole kuulutatud“. Neil maa-aladel, mille erakordsus nähtavasti just selles seisiski, et neil erakorralist seisukorda ei olnud, oli ette nähtud eriline komplitseeritud kord üksikute asjade sõjakohtu alla andmiseks ja erijuhtudel (vastuhakkamine jne.) oli isegi S. N. S. kohaldatav. Lõppeks allus iga asi sõjakohtule, kui administratiivvõim seda soovis ja igasugused alluvusküsimused muutusid rohkem vastavate tegelaste juriidilise leidlikkuse prooviks, millel polnud mingit tähtsust tegelikus elus (s. o. resultaadi mõttes).
Neil vahedel ei võinudki suurt tähtsust olla riigis, kus Senati 1909. a. seletuse järele sõjaseisukorra ajal kindralkuberner, kes varustatud ülemjuhataja õigustega, võib ka korraldust teha ilma kohtuta maha lasta. See juht oli 1906. a. Poolas, kus kindralkub. Skalon 17 isikut (16 Varssavis ja 1 Ljublinis) käskis maha lasta ja sellekohase kaebuse peale andis seletuse, et tema asja sääraselt korraldanud, sest et temal küllaldasi andmeid ei olnud neid kohtu alla anda, kuid oli veendunud nende süüs[1].
Eestis on maksev nimelt sõjaseisukord. Sõjakohtu praktika aga on loomulikult toiminud arvestades olevate Senati ja Peasõjakohtu seletusi. Sellest ka tekkis vaade, et igas asjas, mis sõjakohtule üle antud, tuleb kohaldada S. N. S., mitte piirdudes S. Kp. S.-ga. Ja ümberpöördult sõjakohtule mittealluvaks tunnistada kohtuasju, kui süütegu on toime pandud, olgu ½ tundi, enne sõjaseisukorra kuulutamist.
- ↑ Ostrovsky, Die Kriegsgerichtbarkeit über Zivilpersonen auf Grund der Ausnahmegesetze in Russland. Breslau 1912. Schletter, lk. 34.
14
