andma, jättes kaitseväe võimudele erakorraliste abinõude käsitlemise. Hiljem 1917. a. jaotati vabariik eritsoonidesse.[1]
Toodud loendis ei ole näha rea põhiseaduslikkude õiguste kitsendusi (Phs. §§ 6, 7, 9, 11, 15, 16, 18 lõige 2 ja 3, 20–23 ja 25). Eelnõus on nemad nähtavasti välja jäetud praktilistel motiividel, sest osa neist õigustest (Phs. § 6, 16, 20–23 ja 25) on sellised, et nende kitsendamine vaevalt võib kuidagi kaasa aidata riigikorra ja julgeoleku kaitseks: Phs. § 7. käib ise sõja aja kohta, Phs. § 9. muutmine oleks õigusriigi põhimõtete eitamine (karistatav ainult seaduses ette nähtud süütegu), Phs. § 11. (usuvabadus) kitsendamine võiks vajalikuks muutuda ainult erijuhul, sõja ajal (Vabadussõja ajal pitseeriti mõni usulahu kirik kinni, sest usulahu liikmed avatlesid sõdureid püssi mitte kätte võtma). Samuti on Phs. § 18. l. 2. ja 3. (ühingud ja streigivabadus) juba rahuaja suhtes normitud teatud juhtudel kitsendavalt. Eelnõu § 17. annab ülemjuhatajale õiguse teha ka seaduses loendamata jäetud erikorraldusi, sellega kitsendada tarbe korral ka usuühingute kui ka muude ühingute tegevust ning streike ära keelata. Oleks parem, kui need õigused eelnõus expressis verbis ära määrataks.
Ülemjuhatajal (sisekaitseülemal) on eelnõu järgi õigus sundmäärusi anda riikliku korra ja ühiskondliku julgeoleku kaitseks, karistusi ette näha ja ka määrata ning väiksemaid süüteoasju administratiivkorras otsustamisele pöörata. Mis piiris need sundmäärused võivad liikuda, seda eelnõu ei ütle, sest § 8. p. 1. antud loend esineb ainult näitena. Paistab aga silma, et siin on mõeldud määrused nii praeter legem kui ka contra legem ja enesestmõistetavalt ka intra legem. Piiriks on siin ühelt poolt Põhiseadus ja teiselt poolt peab sundmäärus olema sihitud nimelt riikliku korra ja ühiskondliku julgeoleku kaitseks. Sellega ei võiks ülemjuhataja näiteks normida sundmäärusega mõne põhiseadusliku asutise tegevust, samuti aga ka mitte panna maksma õppeasutiste programme.
Eriti (eeln. § 9.) on korraldatud nii valitud kui ka nimetatud riigi- ja omavalitsuseteenijate ametist tagandamine. Nii sõja- kui ka sõjaseisukorra-aegne praktika on
- ↑ Renouvin, Les formes de gouvernement de guerre, lk. 31–32.
