ja tunnistab maksvusetuks veneaegseid n. n. kõvendatud ja erakordset valvekorda (VSK XIV köide – Heak. ja julgeol. sead.), sest kui ajutine seadus (õigemini ministrite komitee otsus 14. VIII 1881. a.), olid need valvekorrad kolmeks aastaks kuulutatud ja hiljem iga aasta pikendatud. E. Maddisoni seisukoha vastu on Riigikohus otsuses 1926. a. Nr. 32 leidnud, et Eestis on maksvad kõik kolm veneaegset kaitseseisukorra seadust, kuid vabariigi valitsus olevat pannud maksma nimelt sõjaseisukorra.
Kogu see vaidlus on rohkem teoreetilist laadi, sest E. Maddisoni seisukoha vastu võiks öelda, et Phs. §§ 26. ja 60. p. 5. korras võib valitsus ühes Riigikoguga maksma panna ja pikendada ka veneaegseid määrusi 1881. a. Muudetud neid vormiliselt ju ei ole, neil ei ole ainult materiaalset jõudu, alates 4. septembrist 1917. a. Pealegi on nemad 1916. a. VSK-sse kodifitseeritud. Meil on seni maksnud nimelt sõjaseisukord, vastavalt Üld. kub. sead. § 23. lisale, nagu seda ka Riigikohtu otsus teeb kindlaks. Omalt poolt leian aga, et 1881. a. määruste käsitlemise puhul võiks puht-protsessuaalsetel motiividel õige ootamatud tagajärjed olla eesti kohtute sõltumatuse tõttu. Kaitseseisukorda on meil peamiselt käsiteldud alusena teatud kohtuasjade sõjakohtule üleandmiseks. Kõvendatud ja erakorralise valve puhul võiks administratsioon küll kasutada laiendatud volitusi, kohtuasju aga sõjakohtule ei võiks üle anda. Seda sellepärast, et need asjad maksva protsessi korras igal juhul eeltoimingu staadiumis on kodanlikkude kohtute käes ja Kr. Kp. S. § 226. põhjal võib kodanlikke isikuid sõjakohtu alla anda ainult sõjaseisukorra puhul. Igasuguste 1881. a. keisri poolt kinnitatud ministrite komitee otsuste, olgugi pikendamine vab. val. ja Riigikogu poolt, võib kergesti Riigikohtu otsust põhjustada, mis Kr. Kp. S. § 226. mõtet piiravalt seletab. Kr. Kp. S. § 226. kohaldamine ka kõvendatud ja erakorralise valve puhul on meie oludes vaevalt mõeldav, arvesse võttes Phs. § 68. Kõvendatud või erakorralise valve kuulutamise praktilised tagajärjed oleksid õige pisikesed[1].
- ↑ 1881. a. määrus eriliste valvekordade kohta polnud tegelikult uus seadus, vaid esineb niikuinii maksvate normide kodifikatsioonina, nii et määruse ajutine iseloom ise on küsitav (vt. Gessen, Iskljutšitelnoe položenie, lk. 160 j. j.).
8
