Laulja
| ||||||
Nii kui vahuse jõe
mürisevad lained,
mis kalju pealta
langevad oru sisse;
nii kui taeva pikne
musta pilvede alla
hirmsasti kärgatab:
nõnda on jooksmas laulu
ilus tuline oja.
Nii kui valguse allikas
seisab austud laulja
oma vendade keske'ella.
Kärgatab pikne --
ja metsad on vait:
laulja on tõstamas
oma hääle, valamas
suusta laulukaste.
Ja tema ümber,
vait kui merekaljud,
rahvad on kuulemaies.