Kuritöö ja karistus/Viies osa/II
←I
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
III→
|
II
Raske oleks täpselt neid põhjusi mainida, mille tagajärjel Katerina Ivanovna haiges peas selle arutu matuselaua mõte tekkis. Tõepoolest, selleks kulutati peaaegu kümme rubla kahekümnest, mis oli saadud Raskolnikovilt Marmeladovi matmiseks. Võib-olla Katerina Ivanovna tundis olevat end kohustatud kadunut nagu «kord ja kohus» mälestama, et teaksid kõik maja elanikud, eriti aga Amalia Ivanovna, et kadunu «polnud neist mitte halvem, vaid võib-olla palju paremgi», ja et ühelgi pole õigust tema ees oma «nina püsti ajada». Võib-olla kõige rohkem mõjus siin see iseäralik vaeste uhkus, mistõttu mõnede meie seltskondlike tavade kohaselt, mis meil on sunduslikud kõigile ja igaühele, paljud vaesed oma viimast jõudu pingutavad ja oma viimased tagavarakopikad kulutavad, et mitte «teistest halvemad» olla ja et need teised neid kuidagi «hukka ei mõistaks». Väga tõenäoline on ka see, et Katerina Ivanovnal tahtmine tekkis nimelt praegusel korral, praegusel silmapilgul, kus ta, nagu talle näis, kõigi poolt on maha jäetud, kõigile neile «halbadele ja tühistele üürnikkudele» näidata, et tema mitte ainult «ei oska elada ja vastu võtta» ja et teda pole hoopiski mitte niisuguseks eluks kasvatatud, vaid et ta on kasvanud «suursuguses, võiks isegi öelda – aristokraatses polkovniku perekonnas» ning pole ammugi mitte selleks ette valmistatud, et ise põrandaid pühkida ja öösiti laste närusid pesta. Need uhkuse ja edevuse õhinad tabavad mõnikord kõige vaesemaid ja rõhutumaid inimesi ja muutuvad neile ajuti ärritavaks, paratamatuks vajaduseks. Katerina Ivanovna aga polnud kõigele lisaks sugugi nii rõhutud: teda võis oludega ennem sootuks tappa kui hingeliselt maha rõhuda, see tähendab – võimatu oli tema tahtejõudu murda või teda hirmutada. Pealegi rääkis Sonja temast päris õigesti, kui ta ütles, et ta mõistus läheb segi. Kindlasti ja lõplikult ei võinud seda veel öelda, kuid viimasel ajal, kogu viimane aasta vaevasid mured tema vaest pead tõepoolest seevõrra, et see vähemalt osaltki pidi rikki minema. Arstide ütlemise järgi aitab ka tiisikuse hoogne arenemine mõistuse segiminekuks kaasa.
Kalleid viinu küll polnud, puudus ka madeira: see oli liialdatud, kuid viina oli. Olid naps, rumm ja lissaboni viin, kõik kõige halvemat sorti, kuid kõike küllaldaselt. Toiduks oli peale kutjaa kolm-neli rooga (muuseas ka pliinid), kõik Amalia Ivanovna köögis valmistatud, ja peale selle pandi kaks samovari üles, sest söögi peale pidi joodama teed ja punšši. Ostmas käis Katerina Ivanovna ise ühe üürniku, kellegi haletsemisväärse poolaka abil, kes jumal teab milleks proua Lippewechseli juures elas ja keda Katerina Ivanovnale kohe appi käsutati, nii et ta juba kogu eilse päeva ja ka tänase hommiku ringi jooksis, pea laiali otsas ja keel suust väljas, nagu näha, iseäranis selle eest hoolitsedes, et seda viimast asjaolu tähele pandaks. Kõige tühisemate asjade pärast jooksis ta kogu aeg Katerina Ivanovna juurde, jooksis isegi teda Kaubahoovi taga otsima ja nimetas teda vahetpidamata «pani horunžinaks» ning tüütas ta lõpuks ära nagu mõni pirisev kärbes, ehkki alguses Katerina Ivanovna kinnitas, et ilma selle «käbeda ja suuremeelse» inimeseta oleks ta täiesti kadunud. Katerina Ivanovnal oli omadus iga esimest vastutulijat kõige ilusamate ja heledamate värvidega ehtida, teda nõnda kiita, et mõnel isegi häbi hakkas, tema kiituseks teatud asjaolu välja mõelda, mida polnud üldse olemaski, täiesti otsekoheselt ja puhtsüdamlikult nende tõelikkust uskuda ja pärast äkki, korraga pettuda, kõik katkestada, süljata ja tüliga välja ajada inimest, keda ta alles mõni tund tagasi sõna tõsises mõttes kummardas. Loomu poolest oli ta lõbus, rõõmus ja rahuarmastaja, kuid alaliste õnnetuste ja äparduste tõttu hakkas ta ägedalt soovima ja nõudma, et kõik elaksid rahus ja rõõmus ja teisiti elada ei tohikski, nii et kõige väiksem ebakõla elus, kõige tühisem äpardus ta peaaegu hullustusse võis tõugata ja pärast kõige heledamaid lootusi ja pettekujutusi võis ta hakata oma saatust needma, kõike pihkusattuvat pilduma ja purustama ja pead vastu seina peksma. Ka Amalia Ivanovna omandas tema ees korraga haruldase tähenduse ja lugupidamise ning seda ainult sellepärast, et mõeldi matuselaud korraldada ning et Amalia Ivanovna otsustas kõigest südamest selles toimingus kaasa aidata: tema võttis enda mureks lauakatmise, pesu, toidunõude jne. muretsemise ning toitude valmistamise oma köögis. Katerina Ivanovna volitas ta kõigeks ja jättis ta surnuaiale minnes enda asemele. Tõepoolest, kõik oli suurepäraselt valmistatud: laud oli kaunis puhtalt kaetud, nõud, kahvlid, noad, pitsid, klaasid, tassid, – see kõik oli muidugi paljudelt üürnikkudelt kokku korjatud, mitmest serviisist ja mitmes suuruses, kuid kõik oli määratud ajaks omal kohal, ja Amalia Ivanovna, kes tundis, et ta oli oma ülesande väga hästi täitnud, võttis surnuaialt tulijaid isegi teatud uhkusega vastu; ta oli nägusalt rõivastatud, uute leinalintidega tanu peas ja must kleit seljas. See uhkus, kuigi ta oli teenitud, ei meeldinud millegipärast Katerina Ivanovnale: «Tõepoolest, just nagu ilma Amalia Ivanovnata poleks osatud lauda katta!» Ka ei meeldinud talle uute lintidega tanu: «Ega see rumal sakslane ometi sellega uhkustama hakka, et tema on perenaine ja et oma armust valmis oli vaeseid üürnikke aitama? Armust! Palun väga! Katerina Ivanovna papal, kes oli polkovnik ja peaaegu kuberner, kaeti laud mõnikord neljakümnele inimesele, nii et mõnda Amalia Ivanovnat või mis õigem – Ljudvigovnat poleks sinna kööki lastudki…» Katerina Ivanovna mõtles esialgu oma tundeid siiski mitte avaldada, kuigi ta oma südames otsustas, et Amalia Ivanovnale peab täna tingimata nina peale andma ja tema õiget kohta meelde tuletama, muidu võib ta endast jumal teab mis mõelda – esialgu aga kohtles ta teda ainult külmalt. Ka aitas üks teine pahandus osaliselt Katerina Ivanovna ärritamiseks kaasa: matusele ei ilmunud kutsutud võõrastest peale poolaka, kes ka surnuaiale jooksis, peaaegu mitte kedagi ja ka lauda tulid neist kõige tühisemad ja vaesemad, mõned isegi pagan teab mis välimusega, niisiis ainult mingisugune rämps. Need aga, kes olid vanemad ja soliidsemad, puudusid, nagu oleksid nad isekeskis kokku rääkinud. Pjotr Petrovitš Lužin näiteks, kes oli üürnikest nii-öelda kõige soliidsem, ei ilmunud, kuna aga Katerina Ivanovna juba eile õhtul kõigile, see tähendab, Amalia Ivanovnale, Poljale, Sonjale ja poolakale, rääkis, et see on kõige suursugusem ja suuremeelsem inimene, kel on päratu suured tutvused ja varandused ja kes oli tema esimese mehe sõber ning tema isa alaline külaline, kes olevat lubanud kogu oma mõju maksma panna, et temale suur pajuk muretseda. Tähendame siinkohal, et kuigi Katerina Ivanovna kellegi tutvuste ja varandustega uhkustas, siis tegi ta seda ilma väiksemagi isikliku huvita, täiesti ilma ainelise kasuta, nii-öelda ainult sellepärast, et süda üle ajas ja et talle lõbu valmistas kedagi kiita ning kiidetule veel rohkem väärtust külge luuletada. Lužini tõttu ja vististi «tema eeskujul» ei ilmunud ka «see nurjatu lontrus Lebezjatnikov». «Mis see siis endast õige arvab? Teda kutsuti ainult armu poolest ja sedagi ainult sellepärast, et tema elab Pjotr Petrovitšiga ühes toas ja on temaga tuttav, oli nii piinlik teist kutsumata jätta.» Ei ilmunud ka keegi tüse daam oma «üliküpse tütrega», kes küll ainult paar nädalat olid siin numbrites elanud, kuid juba mitu korda olid jõudnud kaebust tõsta kära ja müra pärast Marmeladovite toas, eriti siis, kui kadunu joobnult koju tuli; sellest kaebusest kuulis Katerina Ivanovna muidugi kohe Amalia Ivanovnalt endalt, kui see Katerina Ivanovnaga tõreldes ja korterist välja ajada ähvardades kõigest kõrist karjus, et nemad tülitavad «suursuguseid üürnikke, kelle jalgugi nad väärt ei ole». Katerina Ivanovna otsustas nüüd meelega kutsuda seda daami ja tema tütart, kelle «jalgu ta ei pidanud väärt olema», seda enam, et juhuslikult teineteist kohates see daam kõrgilt kõrvale pöördus, kutsuda niisama, muidu, et ta ometi teaks: siin «mõeldakse ja tuntakse suursugusemalt ja kutsutakse kurja meeles pidamata», ja et nad näeksid: Katerina Ivanovna pole harjunud niisugustes oludes elama. Sellest, aga ka kadunud isa kubernerikohuste täitmisest mõeldi neile tingimata lauas istudes seletada ja seejuures kaudselt tähendada, et ei peaks mingit põhjust olema tänaval kõrvale pöörduda ning et see oli väga rumal. Ei tulnud isegi paks alampolkovnik (õieti öeldes ainult erus staabikapten), kuid pärast selgus, et see juba eile hommikust saadik «ei võtnud jalgu alla». Ühe sõnaga, tulid ainult poolakas, peale selle keegi võidunud sabakuues, vistrikulise näo ja vastiku haisuga, ilge ja sõnakehv kantseleiametnik; veel keegi kurt ja peaaegu pime vanamees, kes oli millalgi postkontoris teeninud ja keda teab milleks või mis ajast saadik keegi Amalia Ivanovna juures ülal pidas. Ilmus ka keegi joobnud eruporutšik, tegelikult aga endine moonamuretseja ametnik, kes naeris väga ebaviisakalt ja valjusti ning kel polnud, «mõelge ometi», vestigi seljas! Keegi tuli ja istus lihtsalt kohe lauda, ilma et oleks Katerina Ivanovnat teretanudki, ning lõpuks tuli keegi öökuues, sest tal puudusid ju rõivad, kuid see oli nii ebaviisakas, et ta Amalia Ivanovna ja poolaka abiga viimaks välja küüditi. Olgu märgitud, et poolakas tõi kaasa kaks niisugust teist poolakat, kes polnud kunagi Amalia Ivanovna juures elanud ja keda polnud keegi kunagi varemini siin numbrites näinudki. See kõik mõjus Katerina Ivanovna närvidele väga halvasti. «Kelle jaoks siis tehti kõik need ettevalmistused?» Et ruumi võita, ei lastud lapsigi lauda, mis kogu toa täitis, vaid nemad aeti nurka kirstule, kusjuures mõlemad väiksemad pingile istuma pandi, kuna aga Polja kui vanem nende järele pidi valvama, neid söötma ja neil «nagu suursugustel lastel» nina pühkima. Ühe sõnaga, tahes või tahtmata pidi Katerina Ivanovna kõiki kahekordse uhkuse ja isegi kõrkusega vastu võtma. Eriti karmi pilguga mõõtis ta mõnda külalist ja kutsus kõrgilt teda lauda istuma. Millegipärast arvates, et kõiges on süüdi Amalia Ivanovna, hakkas ta äkki äärmiselt hooletult temaga ümber käima, mida see kohe tähele pani ja tundis end äärmiselt puudutatuna. Niisugune algus ei kuulutanud head lõppu. Viimaks ometi istuti lauda.
Raskolnikov tuli peaaegu sel silmapilgul, kui surnuaialt tagasi jõuti. Katerina Ivanovna oli tema tuleku üle hirmus rõõmus, esiteks sellepärast, et ta oli ainuke «haritud külaline» teiste seas ja, «nagu teada, valmistus ta kahe aasta pärast siinses ülikoolis professoriks hakkama», ning teiseks sellepärast, et ta enda matmiselt puudumist viibimata ja aupaklikult palus vabandada, sest kõigest oma soovist hoolimata ei olnud tal ometi võimalik surnuaiale ilmuda. Katerina Ivanovna kargas sõna tõsises mõttes tema kallale, pani ta enda kõrvale vasemale poole istuma (kuna paremal pool aset võttis Amalia Ivanovna) ja alalise mure ning hoole peale vaatamata, et toidud õigesti laiali kantaks ja et ükski ilma ei jääks, ning hoolimata oma piinavast köhast, mis teda kogu aeg hingetuks tegi ja vaevas ning viimase kahe päeva jooksul oli eriti hoogu võtnud, pöördus ta vahetpidamata Raskolnikovi poole ja tõttas poolsosinal temale oma kogunenud tundeid välja valama ning avaldama õiglast meelepaha äpardunud matusesöögi kohta, kusjuures meelepaha sagedasti vaheldus kõige rõõmsama ja tagasihoidmatuma naeruga külaliste, eriti aga perenaise üle.
«Kõiges selles on see kägu süüdi! Teie ju mõistate, kellest ma räägin: temast, temast!» Ja Katerina Ivanovna näitas peaga perenaise poole. «Vaadake teda: jõllitab silmi, tunneb, et meie temast räägime, aga ei suuda aru saada, sellepärast ongi teisel silmad punnis. Fuu, öökull! Hahahaa!… Hihihii! Ja mis ta selle oma tanuga tahab näidata? Hihihii! Kas olete tähele pannud, et ta tahab kõiki arvama panna, nagu hoolitseks ta minu eest ja nagu teeks ta mulle oma siinolekuga au. Mina palusin teda kui korralikku naisterahvast pisut paremaid inimesi ja nimelt kadunud mehe tuttavaid kutsuda, aga vaadake, keda tema siia on toonud: mingisugused veiderdajad! Sopasabad! Vaadake seda krobelise näoga, see on nagu mõni kahejalgne nõlgnina! Aga need poolakad!… Hahahaa! Hihihii! Mitte keegi, ja mitte keegi pole neid varemini kunagi siin näinud ja ka minule pole kunagi silmi puutunud; noh, milleks nad on tulnud, küsin ma teilt. Istuvad kõik tähtsalt kõrvuti. «Pani, hei!» hüüdis ta äkki teisele neist. «Kas olete pliinisid võtnud? Võtke veel! Jooge õlut, õlut! Tahate ehk napsi?» Vaadake: kargas üles, kummardab, vaadake, vaadake: peab arvama, et päris näljas teised, vaesekesed! Pole viga, las söövad. Ei tee vähemalt müra, ainult… ainult tõepoolest, kardan perenaise hõbelusikate pärast!… Amalia Ivanovna!» pöördus ta äkki peaaegu kuuldavalt perenaise poole. «Kui teie lusikad juhtumisi ära varastatakse, siis mina nende eest ei vastuta, hoiatan juba ette! Hahahaa!» pöördus ta naerdes jällegi Raskolnikovi poole, näidates peaga perenaise pihta ja rõõmutsedes oma sõnade üle. «Ei saanud teine aru, jällegi ei saanud aru! Istub teine ammuli sui, vaadake: öökull, täielik öökull, uute lintidega emaöökull, hahahaa!»
Siin muutus naer jällegi väljakannatamatuks köhaks ja kestis oma viis minutit. Rätik sai pisut veriseks, pea läks higiseks. Vaikides näitas ta verd Raskolnikovile, ja niipea kui ta pisut oli saanud hinge tagasi tõmmata, hakkas ta jällegi suure vaimustusega sosistama, punased laigud palgeil:
«Vaadake, ma andsin talle nii-öelda kõige peenema juhatuse selle daami ja tema tütre kutsumiseks, te ju mõistate, kellest ma räägin? Siin on vaja kõige delikaatsemal viisil käituda ja kõige osavamalt talitada, aga tema tegi nõnda, et see sissesõitnud lollike, see upsakas olend, see tühine provintslane ainult sellepärast, et tema on mingisugune majori lesk ja tuli endale pajukit muretsema ning oma riidesaba mööda ametikohti lohistama, et tema viiekümne viie aastaselt veel oma silmaaluseid värvib, nägu puuderdab ja põski punasemaks võõpab (see on teada)… ja niisugune olend, mitte ainult et ta heaks ei arvanud tulla, vaid ta ei saatnud vabandamagi, kui võimalik polnud tulla, nagu seda niisugustel kordadel nõuab kõige harilikum viisakus! Ei suuda kuidagi mõista, miks ei tulnud Pjotr Petrovitš. Aga kus on Sonja? Kuhu ta läks? Aa, seal ta ongi, ometi viimaks! Mis on, Sonja, kus sa olid? Imelik, et sa isegi isa matusel nii ebatäpne oled. Rodion Romanõtš, laske ta enda kõrvale. Siin on sinu koht, Sonjake… võta, mida soovid. Võta tarretisega kala, see on parem. Varsti tulevad pliinid. Aga kas lastele anti? Poljake, on teil seal kõike? Köhköhköh! Noh, hea küll. Ole mõistlik, Leena, sina aga, Kolja, ära vehkle jalgadega; istu, nagu peab istuma suursugune laps. Mis sa räägid, Sonjake?»
Sonja andis talle kohe Pjotr Petrovitši vabanduse edasi ja püüdis seda võimalikult kuuldavalt teha, et kõik tähele paneksid, tarvitades kõige valitumaid ja austavamaid ütlusi, mida ta ise Pjotr Petrovitši nimel asja ilustamiseks välja mõtles. Ta lisas juurde, et Pjotr Petrovitš käskinud eriti teatada, et ta niipea kui võimalik tuleb nelja silma all asja üle läbi rääkima ja selle kohta kokku leppima, mis võiks edaspidi teha ja ette võtta jne.
Sonja teadis, et see vaigistab ja rahustab Katerina Ivanovnat ning kõditab tema auahnust, aga mis peaasi – annab tema uhkusele rahulduse. Ta istus Raskolnikovi kõrvale, keda ta rutuliselt teretas, ja heitis temale vargsi uudishimulikult pilgu. Hiljem hoidus ta tema poole vaatamast ja temaga rääkimast. Ta oli isegi nagu hajameelne, kuigi ta nii tähelepanelikult Katerina Ivanovnale otsa vahtis, et temale meeltmööda olla. Tema ja Katerina Ivanovna ei kandnud leinarõivaid, sest neil polnud neid; Sonjal olid seljas mingisugused tumepruunid riided. Katerina Ivanovna kandis aga oma ainukest sitskleiti, mis oli kaunis tume ja vöödiline. Teade Pjotr Petrovitšilt oli nagu õli tulle. Kui Katerina Ivanovna oli Sonja sõnad tähtsalt ära kuulanud, küsis ta niisama tähtsalt Pjotr Petrovitši tervise üle järele. Kohe seejärel sosistas ta Raskolnikovile peaaegu kuuldavalt, et tõepoolest olekski pisut imelik Pjotr Petrovitši taolisel auväärsel ja soliidsel mehel niisugusesse «haruldasse seltskonda» sattuda, hoolimata oma endisest sõprusest tema isaga ja kogu austusest tema perekonna vastu.
«Sellepärast olengi ma teile nii tänulik, Rodion Romanõtš, et teie minu kosti halvaks ei pannud, isegi mitte niisuguses ümbruses,» lisas ta peaaegu kuuldavalt juurde. «Siiski, ma olen kindel, et ainult teie eriline sõprus minu vaese kadunud mehega ajas teid oma sõna pidama.»
Seejärel laskis ta veel kord enese väärtust tundva pilgu üle külaliste käia ja küsis siis äkki valjusti üle laua kurdilt vanamehelt, tema pärast eriti muret tundes: «Kas ta ehk praadi tahab ja on ta ka lissaboni viina saanud?» Vanamees ei vastanud ega suutnud kaua aega aru saada, mis temalt küsitakse, olgugi et tema naabrid hakkasid teda teiste naeruks tõukama. Tema vahtis ainult ammuli sui enda ümber, millega ta veel enam sütitas üldiselt lõbusat meeleolu.
«Missugune tobu! Vaadake, vaadake! Ja milleks ta siia on toodud? Mis aga Pjotr Petrovitšisse puutub, siis olin ma temas enam kui kindel,» jätkas Katerina Ivanovna Raskolnikovile, «ja muidugi pole ta kaugeltki…» pöördus ta teravalt, valjult ja väga karmilt Amalia Ivanovna poole, nii et see isegi pelgama lõi, «pole ta kaugeltki teie püstninaliste sabalohistajate sarnane, keda minu papa juurde köögitüdrukukski poleks võetud, kuna kadunud mees neile muidugi niipalju au oleks teinud, et neid vastu oleks võtnud, ja sedagi vahest ainult oma lõpmatu headuse tõttu.»
«Jah, ta armastas juua; seda armastasid nad, purjutasid!» hüüdis äkki erus moonamuretseja, tühjendades kaheteistkümnendat pitsi.
«Kadunud mehel oli tõepoolest see nõrkus ja see on kõigile teada,» kargas Katerina Ivanovna äkki talle kallale, «kuid tema oli hea ja aus inimene, kes armastas ja austas oma perekonda; ainuke pahe, et ta oma headuse tõttu kõiksugu kõlvatuid inimesi usaldas ja jumal teab kellega mõnikord koos jõi, isegi nendega, kes polnud tema jalajälgegi väärt! Mõelge ometi, Rodion Romanõtš, tema taskust leiti präänikukukk; purujoobnult tuleb teine, aga lapsi ei unusta.»
«Kukk? Teie ütlesite kukk?» hüüdis moonamuretseja.
Katerina Ivanovna ei austanud teda oma vastusega. Ta mõtles millelegi ja ohkas.
«Te arvate vist nagu kõik teisedki, et mina olin temaga liiga vali,» jätkas ta Raskolnikovi poole pöördudes. «Aga see pole nõnda! Tema austas mind, ta austas mind väga! Tal oli hea süda! Ja mõnikord oli temast nii kahju! Istub teine mõnikord nurgas ja vahib mind, ning hakkab teisest nii kahju, et tahaks teise vastu õrn olla, aga siis mõtled jällegi endamisi: «Hellitad teda, aga ta joob enda uuesti täis,» ainult karmusega oli vähegi võimalik teda tagasi hoida.»
«Jah, juhtus, et teda kisti juustest, seda ikka juhtus,» möirgas jällegi moonamuretseja ja kallas endasse veel klaasi viina.
«Mõned lollpead vajavad mitte ainult juustest tutistamist, vaid ka ahjuluuda. Ma ei räägi praegu kadunust!» vastas Katerina Ivanovna moonamuretsejale teravalt.
Punased laigud lõid tema palgeil ikka rohkem ja rohkem helendama, ta rind tõusis ja vajus. Veel natukene, ja ta oleks peaaegu enesevalitsemise kaotanud. Paljud kihistasid naerda, paljudele oli see nähtavasti meeltmööda. Moonamuretsejat hakati tagant müksama ning temale midagi kõrva sosistama. Neid taheti nähtavasti tülli ajada.
«Aga lubage küsida, mille kohta teie seda,» alustas moonamuretseja lällutades, «see on, kelle… suursuguse kohta… suvatsesite praegu… Aga, siiski, pole vaja! Lollus! Lesk! Leseke! Anna andeks… Lõpetatud!» Ja ta võttis jällegi viina.
Raskolnikov istus ja kuulas vaikides ning vastikusega. Sõi ainult viisakuse pärast, puudutas palakesi, mida Katerina Ivanovna talle kogu aeg taldrikule ladus, ja sedagi ainult, et teda mitte solvata. Ta silmitses hoolega Sonjat. Kuid Sonja muutus ikka rahutumaks ja murelikumaks; ka tema tundis ette, et peied rahulikult ei lõpe, ja pidas hirmuga Katerina Ivanovna kasvavat ärritust silmas. Tal oli muuseas ka teada, et peapõhjuseks, miks need kaks sissesõitnud naisterahvast Katerina Ivanovna kutsega nii põlglikult ümber käisid, oli tema, Sonja. Ta kuulis Amalia Ivanovnalt endalt, et ema pidanud kutset isegi solvavaks ja esitanud küsimuse: «Kuidas võiks ta oma tütre selle tüdrukuga kõrvuti istuma panna?» Sonja tundis, et Katerina Ivanovna on sellest kuidagi kuulda saanud, ja ta teadis, et tema, Sonja solvamine tähendas Katerina Ivanovnale palju rohkem kui tema enese, tema laste või tema isa solvamine, ühe sõnaga – Sonja solvamine oli verine solvamine ja mõistagi Katerina Ivanovna ei leidnud nüüd enne rahu, «kuni ta neile sabalohistajaile oli tõestanud, mis nemad mõlemad on» jne. Nagu kiuste saatis keegi teisest lauaotsast Sonjale taldriku rukkileivast tehtud kahe südamega, mis noolega läbi pistetud. Katerina Ivanovna lõi näost punaseks ja tähendas kohe valjusti, et saatja on muidugi «purjus eesel», Amalia Ivanovna, kes ka midagi ähvardavat aimas ja kes samal ajal oli hingepõhjani solvunud Katerina Ivanovna kõrkusest, hakkas seltskonna meeleolu pööramiseks ja iseenda ülendamiseks üldsuse silmas äkki asja ees, teist taga kõnelema, et keegi tema tuttav, «Karl apteegist», sõitnud öösi voorimehega ja et «voorimees tahtis teda tapma ja et Karl veega, veega palup, et tema ei tapap, ja nutap, ja käed panep kokku, ja kardap, ja kartus temal süda pistap lebi». Ehk küll Katerina Ivanovna naeratas, kuid ometi tähendas ta kohe, et Amalia Ivanovna ei peaks vene keeles anekdoote rääkima. See solvus veel enam ja vastas, et tema «Vater aus Berlin[1] oli veega, veega tähtis inimene ja käis alati käed mööda taskuid». Naeruhimuline Katerina Ivanovna ei suutnud enam välja kannatada ja purskas laginal naerma, nii et Amalia Ivanovnal hakkas juba viimane kannatusenatuke kaduma ja vaevalt suutis ta end veel pidada.
«On see alles öökull!» sosistas Katerina Ivanovna kohe Raskolnikovile peaaegu lõbusalt. «Tahtis öelda: hoidis käed taskus, aga tuli välja et ronis mööda taskuid, hihii! Ja kas olete tähele pannud, Rodion Romanõtš, et kõik need Peterburi välismaalased, see on, peamiselt sakslased, kes ei tea kust siia tulevad, on meist rumalamad! Noh, öelge, noh, kas võib sellest rääkida, et «Karl apteegist kartus süda pistap lebi» ja et tema (tattnina!), selle asemel et voorimeest kinni pidada, «käed panep kokku ja nutap ja veega palup». Ah, ogarus! Ja ise mõtleb, et see on väga liigutav, ega aimagi, kui rumal ta on! Minu arvates on see purjus moonamuretseja siiski palju targem; vähemalt on kohe näha, et viinanina, viimase arunatukese ära joonud, aga need kõik on nii tähtsad, tõsised… Seal ta istub, ajab silmad punni. Süda täis! Süda teisel täis! Hahahaa! Hihihii!»
Lõbusaks saades kaldus Katerina Ivanovna kohe õhinaga mitmesuguseisse üksikasjusse ja hakkas äkki sellest rääkima, kuidas ta muretsetud pajukiga oma kodulinnas T-s tingimata avab suursuguste neitsite pansioni. Sellest polnud Katerina Ivanovna ise veel kunagi Raskolnikovile kõnelnud ja nüüd süvenes ta silmapilk kõige huvitavamaisse üksikasjusse. Teadmata kuidas, ent äkki oli tal peos sama «kiituskiri», millest Raskolnikov oli juba kadunud Marmeladovilt kuulnud, kui see talle kõrtsis pajatas, et tema abikaasa Katerina Ivanovna tantsinud instituudi lõpetamisel salliga «kuberneri ja teiste isikute ees». See kiituskiri pidi nüüd nähtavasti tõenduseks olema, et Katerina Ivanovnal on õigus pansioni avada, kuid peaasjalikult oli see valmis pandud selleks, et «mõlemate püstninaliste sabalohistajate» suud sulgeda sel juhul, kui nad peaksid lauda ilmuma, ning selgesti neile näidata, et Katerina Ivanovna on pärit kõige suursugusemast, «võiks isegi öelda aristokraatlikust perekonnast, on polkovniku tütar ja on kindlasti parem nii mõnestki õnnekütist, keda viimasel ajal nii palju on siginud». Kiituskiri hakkas silmapilk joobnud külalistel käest kätte käima, mida Katerina Ivanovna sugugi ei takistanud, sest seal oli ju tõepoolest en toutes lettres[2] tähendatud, et tema on õuenõuniku ja kavaleri tütar, seega sõna tõsises mõttes peaaegu polkovniku tütar. Vaimustusse sattudes jutustas Katerina Ivanovna pikalt ja laialt oma tulevasest T-s elamisest, oma eluolu ilust ja rahust, gümnaasiumiõpetajatest, keda ta kutsub pansioni tunde andma, ühest auväärsest vanamehest, prantslasest Mangot’st, kes millalgi oli Katerina Ivanovnale prantsuse keelt instituudis õpetanud ja praegugi veel oma elupäevi T-s lõpetab ning vististi valmis on kõige madalama tasuga leppima. Viimaks jõuti ka Sonja juurde, «kes ühes Katerina Ivanovnaga T-sse sõidab ja siin teda kõiges aitab». Kuid siin turtsatas äkki keegi laua otsas naerma. Kuigi Katerina Ivanovna kohe püüdis teha näo, et ta põlgusega sellest naerust mööda läheb, ometi hakkas ta meelega kõrgendatud häälel vaimustatult Sonja Semjonovna kui abilise omadusist rääkima, rääkis tema «tasasusest, kannatlikkusest, ennastsalgavusest, aususest ja haridusest», kusjuures ta ise Sonja põsele patsutas ja tõustes palavalt teda kaks korda suudles. Sonjal tõusis veri näkku, Katerina Ivanovna aga hakkas nutma, siinsamas iseenda kohta tähendades, et on «nõrganärviline lollike ja et tema närvid on liiga korrast ära, et on aeg lõpetada ja et einega juba valmis ollakse, siis antakse teed». Samal silmapilgul söandas Amalia Ivanovna, kes solvus lõplikult sellepärast, et tema sugugi ei saanud kõnelusest osa võtta ja et teda sugugi ei kuulatud, äkki viimase katsega riskida ja varjatud tusas Katerina Ivanovnale ühe väga asjaliku ja sügavamõttelise märkuse selle kohta teha, et tulevases pansionis peaks iseäranis suurt rõhku panema neitsite puhta pesu (die Wäsche) peale ja et «tingimata peap olema üks niisuke hea daam (die Dame), et vaatap pesu», ja teine, «et kõik noor neitsit öösi tasa kein[3] romaan loep». Katerina Ivanovna, kelle närvid olid tõepoolest käest ära ja kes oli väga väsinud, sest ta oli matuselauast juba täiesti tüdinenud, «lõikas» silmapilk Amalia Ivanovnale vastu, et see «ajab lollust suust välja» ega saa millestki aru; et die Wäsche eest peab muretsema pesumadam, mitte aga suursuguse pansioni direktriss; mis aga puutub romaanide lugemisse, siis on see juba lihtsalt ebaviisakas ja tema palub teda vaikida. Amalia Ivanovna läks näost punaseks ja tähendas vihaselt, et tema «ainult soovip hea», et tema «soovip veega, veega hea», kuna aga temale «korteri eest ammu, ammu mitte maksap Geld[4]». Katerina Ivanovna «tõrjus» ta kohe tagasi, öeldes, et ta valetab, kui ta ütleb, et tema «hea soovip», sest et alles eile veel, kui surnu laual lamas, piinas ta teda oma korteriga. Selle peale vastas Amalia Ivanovna väga järjekindlalt, et tema «kutsup need daamed, kuid need daamed ei tulep, sest need daamed on suursugu daamed ja ei või tulema mittesuursuguse daame juurde». Katerina Ivanovna «rõhutas» kohe talle, et kuna tema ise närukael on, siis ei või ometi tema selle üle otsustada, mis on tõeline suursugusus. Seda ei kannatanud Amalia Ivanovna välja ja ütles, et tema «Vater aus Berlin oli veega, veega suur inime ja mõlema käega mööda taskuid käis ja tegi ikka: puff, puff!», ja et loomulikumalt oma Vater’it esitada, kargas Amalia Ivanovna toolilt üles, pistis mõlemad käed taskusse, ajas põsed punni ja hakkas suuga mingisuguseid ebamääraseid hääli tegema, mis sarnanesid puff-pufiga, kuna teised valjusti naerda lagistasid ja oma heakskiitmisega Amalia Ivanovnat meelega tagant kihutasid, sest nad aimasid kaklemist ette. Seda ei suutnud Katerina Ivanovna enam välja kannatada ja «väänas» talle, et Amalia Ivanovnal pole ehk kunagi Vater’it olnudki, vaid tema on lihtsalt Amalia Ivanovna – Peterburi joobnud tšuhhonka ja oli varemini vististi kusagil köögitüdrukuks, aga võib-olla midagi veel halvemat. Amalia Ivanovna läks punaseks kui vähk ja karjus vinguvalt, et temal, Katerina Ivanovnal, «ei ole Vater, kuid et temal oli Vater aus Berlin ja kannap pikk kuub ja tegep ikka puff, puff, puff!». Katerina Ivanovna tähendas põlglikult, et tema päritolu on kõigil teada ja et see on samas kiituskirjaski trükitähtedega märgitud, et tema isa on polkovnik; aga et Amalia Ivanovna isa (kui tal üldse mingisugust isa kunagi on olnud) on vististi mingisugune Peterburi tšuhhoonets, kes müüs piima; kõige tõenäolisem on aga, et tal üldse isa ei ole, sest veel tänini pole teada, kuidas peab teda isa järgi kutsuma, kas Ivanovna või Ljudvigovna. Nüüd vihastas Amalia Ivanovna lõplikult, lõi rusikaga vastu lauda ja kiljus, et tema on Amal-Ivan, mitte aga Ljudvigovna, et tema «Vater kutsus Johann ja et tema oli burgmeister, kuna aga Katerina Ivanovna Vater ei ole sugugi burgmeister». Katerina Ivanovna tõusis toolilt ja tähendas talle karmilt ning väliselt rahulikul häälel (ehkki ta ise oli üleni kahvatu ja hingeldas), et kui tema veel üks kordki peaks julgema «oma närust isa tema papaga ühele pulgale seada, siis kisub tema, Katerina Ivanovna, tal tanu peast ja tallab jalgadega selle otsas». Seda kuulnud, hakkas Amalia Ivanovna mööda tuba jooksma, kuna ta ise kõigest väest karjus, et tema on perenaine ja et Katerina Ivanovna «silmapilk korterist välja koliks»; kohe tõtati ei tea milleks laualt hõbelusikaid korjama. Tõusis kära ja müra; lapsed hakkasid nutma. Sonja tõttas Katerina Ivanovnat vaigistama, aga kui Amalia Ivanovna midagi kollasest piletist karjus, tõukas Katerina Ivanovna Sonja eemale ja kargas Amalia Ivanovna juurde, et silmapilk täide saata tema tanu kohta avaldatud ähvardust. Sel momendil avanes uks ja lävele ilmus äkki Pjotr Petrovitš Lužin. Ta seisis ja vahtis karmil ja tähelepanelikul pilgul kogu seltskonda. Katerina Ivanovna tormas tema juurde.