Kuritöö ja karistus/Teine osa/III
←II
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
IV→
|
III
Siiski, ta polnud kogu oma haiguse aeg mitte päris teadvuseta: see oli palavikuseisund ühes sonimise ja poolteadvusega. Nii mõndagi tuli talle pärast meelde. Kord näis talle, et tema ümber koguneb palju rahvast ja teda tahetakse võtta ning kuhugi välja viia ning tema pärast vaieldakse ja riieldakse väga. Kord on ta äkki üksipäini toas, kõik on ära läinud; teda kardetakse ja ainult vahel harva avatakse pisut uks, et läbi prao teda vaadata; teda ähvardatakse, räägitakse isekeskis milleski kokku, naerdakse ja osatatakse. Nastasjat mäletas ta sagedasti enese juures olnud olevat; veel eraldas ta teistest kedagi nagu üsna tuttavat, aga keda just, seda ei aimanud ta kuidagi ja tal tõusis igatsus selle järele, isegi nuttis tema pärast. Mõnikord näis talle, et ta lamab juba kuu aega; teinekord – et ikka kestab veel sama päev. Kuid selle unustas ta täiesti; üht aga ei unustanud ta silmapilgukski, nimelt: et tal on midagi meelest läinud, mida ei või unustada, – vaevles, piinles, tuletas meelde, oigas, langes hullustusse või hirmsa, väljakannatamatu hirmu küüsi. Siis kargas ta üles, tahtis põgeneda, kuid ikka peatas teda keegi jõuga ja jällegi vajus ta teadvusetusse. Viimaks sai ta aru täiesti tagasi.
See juhtus hommikul kell kümme. Oli selge ilm ja päike liikus nagu alati pika heleda vöödina tema toa paremal seinal ja valgustas ukse kõrval olevat nurka. Tema aseme juures seisis Nastasja ja veel üks inimene, kes teda suure huviga silmitses ja kes oli temale täiesti tundmatu. See oli habemega noormees, kuub seljas, välimuse poolest mingisugune kontoriametnik. Praokil uksel piilus perenaine. Raskolnikov ajas enda üles.
«Kes see on, Nastasja?» küsis ta noormehele osutades.
«Etskae, üles ärkas teine!» ütles teenija.
«Ärkasid üles,» kuuldus kontoriametniku suust. Kui ukse vahelt piiluv perenaine aru sai, et Raskolnikov on meelemärkusele tulnud, sulges ta ukse ja kadus. Ta oli alati häbelik ja kõnelused ning seletused olid talle vaevaks; aastat nelikümmend vana, paks ning rasvane, mustade silmade ja kulmudega, paksuse ja laiskuse tõttu heasüdamlik; välimuselt isegi väga kena. Aga häbelik enam kui tarvis.
«Kes… teie olete?» jätkas haige oma pärimist, pöördudes otseteed võõra enda poole. Kuid sel silmapilgul avanes uks jällegi pärani ja oma pikkuse tõttu pisut kummardudes astus sisse Razumihhin.
«Ennäe laevakajutit,» karjus ta sisse astudes, «ikka löön otsaesise ära; aga nimetatakse ka korteriks! Ah sina, sõber, ärkasid üles? Just praegu kuulsin Pašenkalt.»
«Just praegu ärkas,» ütles Nastasja.
«Just praegu ärkasid teised,» kordas võõras noormees naeratades.
«Aga kes teie siis ise olete?» küsis tema poole pöördudes äkki Razumihhin. «Mina olen, lubage öelda, Vrazumihhin; mitte Razumihhin, nagu mind kõik kutsuvad, vaid Vrazumihhin, üliõpilane, mõisniku poeg, ja tema on minu sõber. Noh, ja kes olete teie?»
«Mina olen kontoriametnik, kaupmees Šelopajevi juurest, tulin asja pärast.»
«Olge head, võtke siis istet.» Razumihhin ise istus teisele toolile, teisele poole väikest lauda. «Seda tegid sa, vennas, hästi, et meelemärkusele tulid,» jätkas ta Raskolnikovi poole pöördudes. «Juba neljas päev, kui vaevalt võtad kuiva või märga. Teed anti sulle lusikaga. Kaks korda tõin Zossimovi sinu poole. Mäletad Zossimovit? Vaatas su hoolega läbi ja ütles kohe, et tühine asi, – olevat kuidagi pähe löönud või… Mingisugune närviline lollus, ütleb, toit olnud halb, vähe antud õlut ja mädarõigast, sellest siis ka haigus, kuid et pole viga, läheb mööda ja asi tahe. Tubli poiss, see Zossimov! Suuresti hakanud teine juba arstima. Noh, mina teid kinni ei pea,» pöördus ta jällegi kontoriametniku poole, «ehk seletaksite, mis asi teil on? Pea meeles, Rodja, nende kontorist tullakse juba teist korda; kuid enne ei käinud see, vaid keegi teine, kellele me seletasime asja ära. Kes see oli, kes enne teid siin käis?»
«Peab arvama, et see oli tunaeile. See oli Aleksei Semjonovitš; on teine ka meie kontoris ametis.»
«Aga tema on küll vist teist arukam, mis te ise arvate?»
«Jah, nemad on tõepoolest nagu soliidsemad.»
«Kiiduväärt; noh, jätkake.»
«Nimelt Afanassi Ivanovitš Vahrušini kaudu, kellest olete, arvan, juba korduvalt kuulnud, teie mamma palvel, meie kontori kaudu on teile rahakaart,» lausus kontoriametnik otseteed Raskolnikovi poole pöördudes. «Sel juhul, kui olete juba aru juures, lubage teile kolmkümmend viis rubla kätte anda, sest et Semjon Semjonovitš on Afanassi Ivanovitši käest teie ema palvel niisugusel kombel selle kohta sõna saanud. On teile see teada?»
«Jah… mäletan… Vahrušin…» lausus Raskolnikov mõttes.
«Kuulete: kaupmees Vahrušinit teab!» hüüdis Razumihhin. «Kuidas siis mitte aru juures? Muuseas märkan ma nüüd, et ka teie olete arukas inimene! Noh! Tarka juttu on mõnus kuulata.»
«Nemad ise see ongi, Vahrušin, Afanassi Ivanovitš, ja teie mamma palvel, kes nende kaudu niisugusel kombel kord saatis, ei öelnud nad ka seekord ära ning Semjon Semjonovitšile teatati neil päevil noist paigust, et teile kolmkümmend viis rubla üle antaks, parema ootel.»
«Noh, see «parema ootel» kõlas teil kõige ilusamini; halb polnud ka see «teie mamma». Noh, kuidas siis teie arvate, on ta täie mõistuse juures või ei, ah?»
«Mis minul arvata nüüd. Ainult mis puutub allkirjasse, siis selle peaksin saama.»
«Kriipseldab alla! On teil raamat või?»
«Raamat on siin.»
«Andke siia. Noh, Rodja, aja end üles. Ma toetan sind; viska allkiri alla, Raskolnikov, võta sulg, sest raha, vennas, on meile praegu magusam kui kärjemesi.»
«Pole vaja,» ütles Raskolnikov sulge kõrvale lükates.
«Mida ei ole vaja?»
«Ei kirjuta alla.»
«Tohoo, kurat, kuidas siis ilma allkirjata?»
«Pole vaja… raha…»
«Mis, raha pole vaja! Noh, sõber, seda sa luiskad, mina olen tunnistaja! Rahustuge, olge head, seda teeb ta niisama… jällegi sonib. Muide, temaga sünnib see ka ilmsi… Teie olete arukas inimene ja meie juhime teda, see tähendab, lihtsalt juhime tema kätt ja nõnda kirjutab ta alla. Hakake peale…»
«Ma võiksin ka teine kord tulla.»
«Ei, ei; milleks see tülitamine. Te olete arukas inimene… Noh, Rodja, ära pea külalist kinni… näed, ta ootab,» ja Razumihhin tegi tõsiseid ettevalmistusi Raskolnikovi käe juhtimiseks.
«Lase olla, ma ise…» lausus see ning võttis sule ja kirjutas raamatusse alla. Kontoriametnik ladus raha välja ja läks.
«Braavo! Kas nüüd süüa tahad?»
«Tahan,» vastas Raskolnikov.
«Suppi on teil?»
«Eilne,» vastas Nastasja, kes kogu aja oli siinsamas seisnud.
«Kartulitega ja riisiga?»
«Kartuli ja riisiga.»
«Tean peast. Too supp siia ja anna ka teed.»
«Toon.»
Raskolnikov vahtis sügava imestusega ja töntsi, mõttetu hirmuga. Ta otsustas vaikida ja oodata, mis edasi tuleb. «Näib, nagu ei soniks ma,» mõtles ta, «näib, nagu oleks see ilmsi…»
Paari minuti pärast jõudis Nastasja supiga tagasi ja teatas, et kohe toob ka tee. Supi juurde ilmus kaks lusikat, kaks taldrikut ja kogu serviis: soolatoos, pipratoos, sinep liha juurde ja kõik muu, mida juba ammugi toidu juurde polnud toodud. Laudlina oli puhas.
«Poleks halb, Nastasjake, kui Praskovja Pavlovna laseks paar pudelit õlut tulla. Me kastaksime keelt.»
«Noh, oled aga sina väle!» pomises Nastasja ja läks käsku täitma.
Raskolnikov vahtis ikka metsiku pilguga ja tungivalt. Vahepeal istus Razumihhin tema juurde sohvale, võttis kohmakalt nagu karu tal vasema käega peast kinni, olgugi et Raskolnikov isegi oleks võinud enda üles ajada; parema käega tõstis ta supilusika haige suu juurde, enne mitu korda puhudes, et supp ei kõrvetaks. Kuid supp oli ainult soe. Ahnelt neelas Raskolnikov ühe lusikatäie alla, siis teise ja kolmanda. Kui Razumihhin mõned lusikatäied oli andnud, peatus ta ja seletas, et mis rohkemasse puutub, siis peab selle üle Zossimoviga nõu pidama.
Tuli Nastasja ja tõi kaks pudelit õlut.
«Kas teed tahad?»
«Tahan küll.»
«Too ruttu teed, Nastasja, sest teed, arvan ma, võib juua ka ilma fakulteedita. Ka õlu on siin!» Razumihhin istus toolile, tõmbas supi ja liha lähemale ning hakkas niisuguse isuga sööma, nagu poleks ta kolmel päeval söönud.
«Mina, sõber Rodja, söön nüüd iga päev siin teie pool lõunat,» pomises ta, niipalju kui seda lubas liha täistopitud suu, «ja see on Pašenka, sinu perenaisuke, kes nõnda kamandab. Ta austab mind kõigest hingest. Mina mõistagi ei käi peale, noh, aga ei protesteeri ka. Soo, Nastasja on teega kohal. On tema alles väle! Nastenka, kas sa õlut tahad?»
«Käi sellega kus seda ja teist!»
«Aga teed?»
«Teed olgu pealegi.»
«Kalla siis! Oota, ma kallan sulle ise; istu laua äärde.»
Silmapilk toimetas Razumihhin kõik, mis vaja: valas teed, pärast seda veel teise tassi, jättis siis oma hommikusöögi ja istus uuesti sohvale. Endiselt võttis vasema käega haige pea ümbert kinni, tõstis ta pisut üles ja hakkas talle lusikaga teed andma, kusjuures ise jällegi vahetpidamata ja eriti hoolega lusika peale puhus, nagu peituks just selles puhumise protsessis peamine päästepunkt tervenemiseks. Raskolnikov vaikis ega tõrkunud vastu, ehkki ta endas niipalju jõudu tundis, et oleks võinud ise üles tõusta ja ilma võõra abita sohvale istuda, ning mitte ainult teelusikat või tassi hoida, vaid ka võib-olla isegi käia. Kuid mingisuguse imeliku, peaaegu loomaliku kavaluse tõttu tuli tal äkki mõte esialgu oma jõudu varjata, kui vaja, isegi end mitte päris arusaajana näidata, mängida, et võimalik oleks kuulda ja teada saada, mis siin sünnib. Siiski, oma vastikustundest ei saanud ta võitu: kui ta kümmekond lusikatäit oli teed rüübanud, vabastas ta äkki pea, tõukas lusika tujukalt eemale ja langes jällegi padjale. Tema all olid nüüd tõepoolest päris padjad – udusulgedest ja puhaste püüridega, ka seda pani ta tähele ja võttis arvesse.
«Oleks vaja, et Pašenka annaks täna vaarmarjamoosi, temale joogi tegemiseks,» ütles Razumihhin endisele paigale istudes ja jälle supi ning õlle kallale asudes.
«Kust ta sulle neid vaarikaid võtab?» küsis Nastasja, hoides viiel harakil sõrmeotsal teetassi ja rüübates teed «läbi suhkru» suhu.
«Vaarikaid, mu sõber, võtab ta poest. Vaata, Rodja, sinu seljataga leidis siin aset terve romaan. Kui sa tol korral minu juurest nagu võrukael putku pistsid ja oma korterit ei öelnud, sain ma äkki vihaseks ja otsustasin sind üles otsida ja karistada. Samal päeval hakkasingi peale. Küll käisin ja käisin, küsisin ja küsisin! Selle praeguse korteri olin unustanud; ah jaa, mitte unustanud, sest ma polnud teda kunagi teadnudki. Noh, eelmist korterit – mäletan ainult, et oli Viie Nurga juures, Harlamovi majas. Otsisin ja otsisin seda maja, kuid pärast selgus, et polnud mitte Harlamovi maja, vaid Buchi oma, – kuidas mõnikord nimega võib eksida! Noh, siis sai mu süda täis. Vihastasin ja läksin, tulgu mis tuleb, teisel päeval aadresslauda ja kujuta ometi ette: kahe minutiga otsiti sind seal välja. Sina oled seal kirja pandud.»
«Kirja pandud!»
«Kuidas siis muidu. Aga näe, kindral Kobelevi ei leitud ega leitudki sel korral üles. Noh, kes kõike jõuab ära rääkida. Ainult niipea kui siia sain, tutvusin silmapilk kõigi sinu asjadega; kõigega, va vennas, tean kõik; temagi, Nastasja, nägi seda: Nikodim Fomitšiga sain tuttavaks ja Ilja Petrovitšit näidati mulle, ka kojamehega ja härra Zametoviga, Aleksandr Grigorjevitšiga, siinse politseijaoskonna asjaajajaga, ning lõpuks veel Pašenkaga, – see on juba kõige kroon; ka tema teab…»
«Tegid teise magusaks,» lausus Nastasja kelmikalt naeratades.
«Ehk paneksite sisse, Nastasja Nikiforovna!»
«Ah sind, kutsikat, küll!» hüüdis Nastasja äkki ja purskas naerma. «Mina olen ju Petrovna, mitte aga Nikiforovna,» lisas ta juurde, kui oli naermise lõpetanud.
«Võtame selle arvesse. Niisiis, et mitte tühja rääkida: esiteks tahtsin siin igalt poolt elektrivoolu läbi lasta, et igasugused eelarvamused siin paigas korraga ja juurtega välja kiskuda, kuid Pašenka jäi võitjaks. Mina, kulla sõber, poleks kuidagi uskunud, et tema on niisugune… amüsantne… aah? Mis sina arvad?»
Raskolnikov vaikis, ehk ta küll viivukski ei saanud oma ärevat pilku Razumihhinist lahti kiskuda, vahtides teda veel nüüdki ainiti.
«Ja isegi väga,» jätkas Razumihhin ilma väiksemagi kohmetuseta sõbra vaikimise pärast ja nagu saadud vastust järele kiites, «ja isegi väga korralik, kõigis paragraafides.»
«Kae elukat!» hüüdis jällegi Nastasja, kes kogu selle kõneluse ajal oli mingisuguses äraseletamatus õnnejoovastuses.
«Halb on, kallis sõber, et sa algusest saadik ei osanud õigest otsast peale hakata. Temaga poleks pidanud mitte nõnda toimima. See on ju nii-öelda kõige üllatavam iseloom! Noh, tema iseloomust pärastpoole… Aga kuidas näiteks võisid sa asja sinnamaale ajada, et ta sulle enam lõunat ei saada? Või näiteks see veksel? Oled sa hulluks läinud, et vekslitele oled hakanud alla kirjutama! Või näiteks see oletatav abielu, kui tütreke Natalja Jegorovna alles elas… Tean kõik! Kuid siiski, näen, et see asi on nagu mõni õrn pillikeel ja et ma olen eesel; vabanda mind! Ah jaa! sõnake, rumalusest: mis sa arvad, ega Praskovja Pavlovna polegi nii rumal nagu esimesel silmapilgul võiks oletada, mis?»
«Jah…» lausus Raskolnikov läbi hammaste, kõrvale vaadates, kuid mõistes, et kasulikum on kõnelust toetada.
«Eks ole?» hüüdis Razumihhin nähtavasti rõõmustades, et temale vastati. «Kuid mitte ka tark, mis? Täitsa, täitsa üllatav iseloom! Mina kaotan osalt pea, tõepoolest… Tema on ju tingimata aastat nelikümmend. Ta ise ütleb, et kolmkümmend kuus, ja selleks on tal täielik õigus. Siiski, ma vannun, et otsustan tema üle enam mõistusega, ainult metafüüsiliselt; meil tekkis siin isekeskis omasugune keerdküsimus, nagu seda sinugi algebra! Mitte millestki ei saa ma aru! Noh, see kõik on lollus, ainult et tema ehmatas ära, nähes, et sina pole enam üliõpilane ja et sul pole enam tunde ega ülikonda, ja et temal pole mõtet sinuga pärast preili surma kui sugulasega ümber käia; kuna aga sina omamoodi peitu pugesid ja millelegi endist viisi enam kaasa ei löönud, siis mõtles ta su korterist välja ajada. Ja juba ammugi oli tal see nõu, ainult vekslist oli kahju. Pealegi kinnitasid sa, et ema maksab…»
«Seda rääkisin rumalast peast… Ema ise on sellises olukorras, et palub peaaegu armuande… ma valetasin, selleks, et mind korteris hoitaks ja… söödetaks,» rääkis Raskolnikov valjult ja selgelt.
«Seda tegid sa arukalt. Kogu konks on selles, et asjasse sattus parajasti härra Tšebarov, õuenõunik, asjalik inimene, ilma temata poleks Pašenka midagi välja mõelnud, liiga häbelik on teine; noh, aga see asjalik inimene pole häbelik ja esitas kõigepealt küsimuse: kas on lootust vekslit sulaks teha? Vastus: on, sest et on niisugune ema, kes saja kahekümne viie rublasest pajukist küll ise söönuks ei saa, kuid Rodjakese aitab ta hädast välja, ja on veel niisugune õeke, kes läheb venna eest kas või pärisorjaks. Selle võttiski ta kõige aluseks… Mis sa niheled? Mina, va vennas, tunnen nüüd sind läbi-lõhki, sest mitte asjata ei puistanud sa oma südant Pašenkale, kui olid temaga alles sugulussidemeis, mina aga räägin armastuse tõttu… Nii see on: aus ja tundeline inimene puistab oma südant, asjalik inimene aga sööb ja kuulab ja pärast pistab nahka. Nõnda andiski ta selle veksli maksu ettekäändel Tšebarovile, kes kohe kõhklematult asjale seadusliku käigu andis. Seda kuuldes tahtsin mina teda, see tähendab, Tšebarovi, omalt poolt, nii-öelda südametunnistuse puhastamiseks, ka veidi ärritada, kuid selleks ajaks hakkas meil Pašenkaga klappima, ning mina käskisin kogu selle asja lõpetada, see tähendab juurtega välja kiskuda, vastutust enda peale võttes, et sina niikuinii maksad ära. Mina seisin sinu eest, kas kuuled? Kutsuti Tšebarov, kümme hõberubla talle hambusse ja paber tagasi ning siin on mul au seda sulle üle anda – nüüd usaldatakse sind sõna peale – säh, võtke, kiskusin teise lõhki nagu kord ja kohus.»
Razumihhin pani võlakirja lauale; Raskolnikov heitis sellele pilgu ja pöördus siis sõna lausumata näoga seina poole. Isegi Razumihhinit puudutas see piinlikult.
«Näen, kulla sõber,» lausus ta natukese aja pärast, «et jällegi olen lolli mänginud. Mõtlesin sinu meelt lahutada ja lobisemisega sind lõbustada, aga nähtavasti ajasin ainult sapi keema.»
«See olid siis sina, keda ma sonides ära ei tundnud?» küsis Raskolnikov, kes ka natuke aega, pead pööramata, oli vaikinud.
«Mina jah, ja mõnikord sattusid sa hullustusehoogu, eriti kui ma Zametovi siia tõin.»
«Zametovi?… asjaajaja?… Milleks?»
Raskolnikov pöördus äkki ümber ja vahtis Razumihhinile tungivalt otsa.
«Miks sa nõnda… Miks sa ärritud? Tahtis sinuga tuttavaks saada; ise tahtis, sest meie rääkisime sinust väga palju… Kust ma muidu sinu kohta nii palju oleksin kuulnud. Tubli poiss teine, väga tore… mõistagi omal viisil. Nüüd oleme sõbrad; peaaegu iga päev puutume kokku. Mina kolisin ju siia jaoskonda. Sina seda veel ei tea? Alles äsja kolisin. Käisime paar korda temaga Laviza juures. Lavizat mäletad ju, Laviza Ivanovnat?»
«Sonisin ma ehk midagi?»
«Jah, muidugi! Ei teadnud maast ega taevast.»
«Millest ma sonisin?»
«Ohoo! Millest? Teadagi, millest sonitakse… Noh, sõber, nüüd ei või enam aega raisata, tuleb tööle hakata.»
Ta tõusis toolilt ja võttis mütsi.
«Millest ma sonisin?»
«Ikka üks ja seesama? Kas sul on mingi saladus või, mille pärast kardad? Ära muretse: krahvinnast ei rääkinud sa sõnagi. Aga mingisugusest buldogist, kõrvarõngastest ja ketikestest, Risti saarest ja mingisugusest kojamehest, Nikodim Fomitšist ja Ilja Petrovitšist, ülema abist – neist oli palju juttu. Ja peale selle tundsid oma soki vastu väga suurt huvi, isegi väga! Kaebasid: andke sokk siia ja muud midagi. Zametov ise otsis mööda kõiki nurki sinu sokke ja oma lõhnavees pestud kätega, sõrmused sõrmes, andis sulle selle näru kätte. Siis jäid rahule ja kogu ööpäeva hoidsid seda sokinäru oma peos: võimatu oli käest ära kiskuda. Küllap on ta praegugi sul kuskil vaiba all. Ja veel palusid pükstele narmaid ning kui härdalt! Küll meie uurisime: mis narmad need küll võiksid olla? Kuid võimatu oli midagi aru saada… Noh, ja nüüd asja juurde! Siin on kolmkümmend viis rubla; siit võtan kümme ära ja umbes kahe tunni pärast esitan sulle selle summa kohta arve. Samal ajal teatan ka Zossimovile, ehkki ta ilma teatamatagi peaks juba ammu siin olema, sest kell on juba kaksteist. Teie, Nastjake, käige minu äraolekul teda sagedamini vaatamas, joogi või millegi muu pärast, mille järgi võib soov tulla… Pašenkale aga ütlen ma ise, mis tarvis. Nägemiseni!»
«Hüüab teist Pašenkaks! Ah seda kavalat lõusta küll!» lausus Nastasja talle tagantjärele; siis avas ta ukse ja jäi kuulatama, kuid jooksis läbematult kohe ka ise alla. Nii hirmus huvitav oli tal teada, millest Razumihhin perenaisega seal räägib; ja üldse oli näha, et ta on Razumihhinist lausa võlutud.
Vaevalt oli teenija enda järel ukse sulgenud, kui haige endalt vaiba heitis ja nagu mõni poolearuline asemelt kargas. Kõrvetava, krampliku kärsitusega ootas ta, et nad rutemini ära läheksid ja et ta üksi jäädes silmapilk võiks tööle asuda. Kuid mida tegema, mis tööle? Selle unustas ta nüüd nagu meelega. «Issand! Ütle mulle ainult ühte: teavad nad juba kõik või ei tea? Ent mis siis, kui juba teavad ja teevad ainult näo, nagu ei teaks, õrritavad, kuni laman, pärastpoole aga astuvad sisse ja ütlevad, et juba ammugi on kõik teada ja et nad ainult muidu nõnda…
Mis siis nüüd teha? Nagu oleksin selle meelega unustanud; äkki unustasin ära, just praegu oli meeles!…»
Ta seisis keset tuba ja vaatas piinavas nõutuses enda ümber; läks ukse juurde, tegi selle lahti, kuulatas; kuid see polnud see. Äkki oleks nagu midagi meelde tulnud, tormas nurka, kus oli tapeedis auk, hakkas kõike silmitsema, pistis käe auku, kobas, kuid ka see polnud see. Ta läks ahju juurde, tegi ukse lahti ja hakkas tuhka segama: narmatükid ja rebitud taskuräbalad olid siin, nagu ta nad siia visanud, tähendab, keegi polnud neid vaadanud! Nüüd tuli tal sokk meelde, millest Razumihhin just nüüdsama oli rääkinud. Õigus, see on praegu sohval vaiba all, kuid on juba nii hõõrdunud ja määrdinud, et Zametov ei võinud muidugi temas midagi tähele panna.
«Aa, Zametov! Politseijaoskond!… Milleks kutsutakse mind jaoskonda? Kus on kutseleht? Aa!… Segamini läksin; mind nõuti tookord! Ka siis silmitsesin oma sokki, kuna aga nüüd… nüüd olin ma haige. Kuid milleks käis Zametov siin? Milleks tõi Razumihhin ta siia…?» pomises ta jõuetult ja istus tagasi sohvale. «Mis see siin on? Kas kestab sonimine ikka edasi või on see tõepoolest nii? Vist tõepoolest… Aa, tuli meelde: põgeneda! Ruttu põgeneda, tingimata, tingimata põgeneda! Jah… aga kuhu? Kus on mu riided? Saapaid ei ole! Ära võetud! Ära peidetud! Mõistan. Aa – palitu on siin, see on silmapaari vahele jäänud! Ka raha on laual, jumalale tänu! Ja veksel… Võtan raha ja lähen, üürin teise korteri, seda nad ei leia! Jah, aga aadresslaud? Leiavad! Razumihhin leiab. Parem on sootuks põgeneda… kaugele… Ameerikasse ja süljata kõigele! Ka veksel kaasa võtta… seal läheb seda tarvis… Mida veel võtta? Nemad arvavad, et ma olen haige. Nad ei tea, et ma suudan käia, hehehee!… Silmist aimasin, et nad teavad kõik! Ainult kui trepist alla saaksin! Aga mis siis, kui neil seal seisavad vahid, politseinikud?! Mis see on, tee? Aa, näe, ka õlut on jäänud, pool pudelit, külm teine!»
Raskolnikov võttis pudeli, milles veel terve klaas õlut oli, ja jõi selle nautides kulinal ära, nagu kustutaks ta rinnas tuld. Ent ei möödunud minutitki, kui õlu talle pähe hakkas ning mööda selga kerge ja isegi meeldiv külmavärin jooksis. Ta heitis pikali ja tõmbas endale vaiba peale. Mõtted, mis olid selletagi haiglased ja seoseta, läksid tal üha enam segi, ja varsti vajus talle peale kerge ja magus uni. Mõnuga otsis ta peale padjal parajat paika, mässis kõvemini endale ümber keha pehme vateeritud vaiba, mis nüüd täitis näruse sineli aset, ohkas tasakesi ja langes sügavasse, raskesse ja kosutavasse unne.
Ta ärkas alles siis, kui kuulis, et keegi tema juurde sisse astub, avas silmad ja nägi Razumihhinit, kes oli ukse pärani lahti lükanud ja lävel seisatas, nagu aru pidades: kas sisse astuda või mitte? Raskolnikov ajas enda ruttu sohval üles ja vahtis teda, nagu püüaks ta midagi meelde tuletada.
«Sa ei maga, ah, siin ma olen siis! Nastasja, too komps siia!» hüüdis Razumihhin alla. «Kohe saad aruande.»
«Mis kell on?» küsis Raskolnikov ärevalt ringi vaadates.
«Rängasti magasid, vennas: väljas on juba õhtu, kell on kuue ringis. Oma kuus tundi oled maganud!»
«Issand! Mis ma nüüd ometi!…»
«Mis siis? Terviseks! Kuhu sa tõttad? Kohtama või? Kogu aeg on nüüd meie päralt. Mina ootan sind juba kolm tundi; paar korda käisin vaatamas, sina magasid. Käisin kaks korda Zossimovi juures kuulamas; öeldi, et pole kodus. Pole viga, küll ta tuleb!… Ka oma asju käisin ajamas. Täna kolisin onuga ju uude korterisse, kolisin päriselt. Mul on ju nüüd onu… Aga nüüd, kurat võtku, asja juurde!… Nastenka, anna komps siia. Silmapilk saame hakkama. Kuidas sa end tunned?»
«Olen terve, ma ei ole haige… Razumihhin, kas sa oled juba ammugi siin?»
«Ütlesin ju, et juba kolm tundi ootan.»
«Ei, aga enne?»
«Mis enne?»
«Mis ajast saadik sa siia käid?»
«Ma ju ennist rääkisin sulle kõik; või ei mäleta sa enam?»
Raskolnikov jäi mõttesse. Nagu unes virvendas tal ennistine. Üksinda ei suutnud ta meelde tuletada ja ta vaatas küsivalt Razumihhinile otsa.
«Hm!» ühmas see. «Unustasid ära! Mulle näiski ennist, et sa pole veel täie aru juures… Uni on nüüd sulle hästi mõjunud… Jah, hoopis teine nägu peas. Tubli! Noh, aga nüüd asja juurde! Küll tuleb varsti meelde. Vaata siia, kulla mees.»
Ta hakkas kompsu lahti harutama, mis teda ennast nähtavasti väga huvitas.
«See asi, vennas, usud või ei, oli mul väga südamel. Sinust peab ju inimese tegema. Hakkame peale: ülevaltpoolt kõige enne. Vaata seda peavarju siin?» alustas ta üsna kena, kuid samas ka väga tavalist ja odavat mütsi välja võttes. «Luba pähe proovida.»
«Pärast, hiljemini,» lausus Raskolnikov pahaselt teda endast eemale tõrjudes.
«Ei, kulla Rodja, ära aja vastu, pärast on juba hilja; ja ma ei saa kogu öö sõba silmale, sest ma ostsin ju huupi, ilma mõõduta. Täitsa paras!» hüüdis ta võidurõõmsalt, kui oli Raskolnikovi peal mõõtnud. «Just nagu mõõdu järgi! Peakate, vennas, on riietuses esmatähtis, omamoodi soovitus. Minu sõber Tolstjakov peab iga kord oma peavarju maha võtma, kui ta kuhugi avalikku paika astub, kus teistel kõigil kübarad või mütsid peas on. Kõik arvavad, et teeb seda orjameelsusest, ometi sünnib see ainult sellepärast, et ta häbeneb oma linnupesa; on teine niisugune häbelik inimene! Noh, Nastenka; siin on teile kaks peaehet: üks on palmerston (ta võttis nurgast Raskolnikovi ärakantud ümariku kübara, mida ta millegipärast palmerstoniks nimetas), teine aga see briljant. Arva, Rodja, ütle, mis ma maksin? Nastjake, mis sina arvad?» pöördus ta teenija poole, kui Raskolnikov vaikis.
«Kakskümmend andsid ehk ära,» vastas Nastasja.
«Kakskümmend, loll!» hüüdis Razumihhin solvunult. «Tänapäev ei osteta kahekümne eest sindki. Kaheksakümmend! Ja sedagi ainult sellepärast, et on poolpidune. Sain ta pealegi veel tingimusel: kannad selle ära, tulevaks aastaks saad uue muidu, jumala eest! Noh, nüüd astume Ameerika Ühendriikide juurde, nagu seda meil gümnaasiumis nimetati. Juhin tähelepanu – pükste peale olen uhke!» Ja ta laotas Raskolnikovi ette laiali halli värvi villasest riidest kerged suvepüksid. «Ei ühtki auku ega plekki, käivad teised päris asja eest, kuigi poolpidused, ja samasugune vest, ühevärviline, nagu mood nõuab! Et ta aga poolpidune on, seda parem, tõepoolest: pehmem ja õrnem… Vaata, Rodja, et teha karjääri, on minu arvates sellest küll, kui hooaega silmas peetakse; kui sa jaanuaris sparglit ei nõua, jääb sul rahakotti mõni rubla rohkem alles; samuti ka selle ostu suhtes. Praegu on suvine hooaeg ja mina ostsin ka suvised riided, sest sügisene hooaeg nõuab niikuinii soojemat riiet ja need tuleb minema visata… seda enam, et seks ajaks lagunevad need isegi ära, kas läheb luksus liiale või siseasjad nässu. Noh, hinda ära! Palju pakud? Kaks kakskümmend viis! Ja pea meeles, jällegi endisel tingimusel: kannad need ära, tulevaks aastaks võtad teised muidu! Fedjajevi poes teisiti ei kaubeldagi; oled kord maksnud ja aitab terveks eluks, sest teist korda ei lähe sa juba isegi enam sinna. Noh, nüüd võtame saapad käsile. Mis need on? Juba pealt näha, et kantud, aga oma kaks kuud käivad nad küll, sest see on ju väljamaa töö ja väljamaa materjal: Inglise saatkonna sekretär müüs nad mineval nädalal vanakraamiturul maha; kandis neid kõigest kuus päeva, oli teisel raha väga tarvis. Hind üks rubla viiskümmend. Eks ole õnnestunud ost?»
«Võib-olla pole parajad?» tähendas Nastasja.
«Pole parajad! Aga mis see on?» Ta tõmbas taskust Raskolnikovi vana kulunud saapa, mis oli kuivanud poriga kaetud. «See oli mul ju igaks juhuks kaasas ja selle peletise järgi leitigi tarvilik suurus. Kogu asja aeti südamlikult… Mis aga pesusse puutub, siis jõudsin selles osas perenaisega kokkuleppele. Siin on, esiteks, kolm särki, linased, kuid ülemine pool on moodne… Niisiis: müts kaheksakümmend, muud riided kaks kakskümmend viis, kokku kolm rubla viis kopikat! üks rubla viiskümmend saapad, – sest need on juba väga head, – kõik kokku neli rubla viiskümmend viis kopikat, ning viis rubla kogu pesu, – hinnas leppisime kokku hulgi, – kõik kokku üheksa rubla viiskümmend viis kopikat. Nelikümmend viis kopikat tagasi, vaskviielised, sähke, olge head! Ja nõnda siis, Rodja, oled sa nüüd kogu oma riietuse poolest jälle üles mukitud. Mis aga puutub su palitusse, siis minu arvates mitte ainult et ta võib veel teenida, vaid ta on välimuselt isegi eriliselt suursugune: vaat mis tähendab Šarmerilt midagi tellida! Sokid ja kõik muu ülejäänu jätsin sinu enda muretseda; raha on meil kakskümmend viis rubla, kuid Pašenka ja korteri üüri pärast ära muretse; ma juba ütlesin: kõige piiramatum krediit! Nüüd aga, kulla sõber, luba, et sul pesu vahetan, muidu võib-olla pesitseb haigus just särgis…»
«Jäta olla! Ma ei taha!» tõrjus teda endast eemale Raskolnikov, kes oli vastikustundega kuulanud Razumihhini pingutatud ettekannet rõivaste ostmisest…
«Kullakene, see pole võimalik; milleks ma siis oma saapaid kulutasin!» käis Razumihhin peale. «Nastasjake, ärge häbenege, aidake, – vaat nii!» Ja Raskolnikovi vastutõrkumisest hoolimata vahetas Razumihhin tal siiski pesu ära. Raskolnikov langetas pea padjale ega lausunud tükil ajal sõnagi.
«Et nad ometi kord rahule ei jäta!» mõtles ta. «Mis rahaga see kõik on ostetud?» küsis ta viimaks seina poole vahtides.
«Mis rahaga? Seal ta nüüd on! Sinu oma rahaga. Ennist käis ju kontoriametnik Vahrušini juurest, ema saatis; või unustasid selle juba ära?»
«Nüüd tuleb meelde…» sõnas Raskolnikov pärast tükk aega kestnud tusast mõtlemist. Razumihhin silmitses teda, kulm kortsus, murelikult.
Siis avanes uks ja sisse astus pikk tüse mees, kes oli välimuselt Raskolnikovile juba nagu tuttav.
«Zossimov! Ometi viimaks!» hüüdis Razumihhin rõõmsaks muutudes.