Kuritöö ja karistus/Neljas osa/III
←II
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
IV→
|
III
Peaasi oli selles, et kuni viimase silmapilguni ei oodanud ta kuidagi niisugust lahendust. Tema «kuraasitas» viimase piirini, ilma et oleks isegi eeldanud võimalust kahe puruvaese ja kaitsetu naisterahva pääsemiseks oma võimusest. Selle arvamuse kinnitamiseks aitas palju kaasa tema auahnus ja selline suur eneseusaldus, mida oleks kõige kohasem olnud nimetada endasse armumiseks. Pjotr Petrovitš, kes oli oma karjääri alustanud tähtsusetu isikuna, oli harjunud haiglaselt iseennast imetlema, hindas oma mõistust ja andeid väga kõrgelt ja imetles mõnikord üksi olles peeglis isegi oma nägu. Kuid kõige rohkem maailmas hindas ta oma töövaevaga ja igasuguste abinõudega muretsetud raha: see tegi ta üheväärseks kõigega, mis oli temast kõrgem.
Praegu Dunjale kibedusega meelde tuletades, et tema otsustas teda võtta, hoolimata tema halvast kuulsusest, rääkis Pjotr Petrovitš täiesti otsekoheselt ja tundis isegi sügavat meelepaha niisuguse «musta tänamatuse» pärast. Ent ometi oli ta Dunjat kosides päris kindel liikuvate kuulujuttude mõttetuses, kuna ju Marfa Petrovna nad avalikult oli ümber lükanud ja linn nad ammugi kus seda ja teist jätnud, mõistes kõiges Dunja õigeks. Tema isegi poleks praegu seda salanud, et ta seda kõike juba siis oli teadnud. Aga selle peale vaatamata hindas ta oma julgust Dunjat oma tasapinnani tõsta väga kõrgelt ja pidas seda kangelasteoks. Seda praegu Dunjale avaldades paljastas ta oma salajase, hellitatud mõtte, mida ta juba nii mõnigi kord oli imetlenud, ja ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks ei imetlenud ka teised tema kangelastegu. Tookord Raskolnikovi juurde ilmudes tuli ta kui heategija, kes on valmis oma vilja lõikama ja väga magusaid meelitussõnu kuulama. Ja nüüd muidugi, kus ta trepist alla läks, pidas ta ennast kõige kõrgemal määral solvatuks ja mittetunnustatuks.
Dunja aga oli talle tingimata tarvilik, temast loobuda oli võimatu. Juba ammugi, juba mitu aastat mõtles ta naisevõtmisest naudinguga, kuid ikka veel korjas ta raha ja ootas. Joovastusega, suurimas saladuses mõtles ta viisakast ja vaesest (tingimata vaesest) neiust, kes oleks nooruke, väga kena, õilsameelne ja haritud, väga pelglik ja väga palju elus õnnetusi kogenud ning kes seisaks tema ees longus peaga, peaks teda kogu eluaeg oma ainsaks päästjaks, jumaldaks teda, kuulaks tema sõna, imetleks teda ja ainult teda. Kui palju stseene, kui palju magusaid lugusid lõi ta oma kujutluses sellest ahvatlevast ja kõditavast ainest, puhates vaikuses oma tööst! Ja korraga oli tema nii paljude aastate unistus teostumas: Avdotja Romanovna ilu ja haridus üllatasid teda; neiu abitu seisukord kihutas teda äärmuseni. Siin tuli ilmsiks isegi pisut rohkem, kui tema oli unistanud: ta kohtas uhket, kindla iseloomuga ja vooruslikku neiut, kes oli kasvatuse ja arenemise poolest temast kõrgemal (ta tundis seda), ja niisugune olend on temale kogu eluaeg orjalikult tänulik tema kangelasteo pärast ning jumaldab teda hardas aukartuses, kuna aga tema piiritult ja täielikult valitseb!… Hiljuti enne seda otsustas ta lõpuks pärast kauast ootamist ja arupidamist nagu meelega oma elukutset muuta ja laiemale tegevusalale astuda, ning ühes sellega vähehaaval kõrgemaisse seltskonnakihtidesse nihkuda, millest ta juba ammugi himutsevalt mõtteid mõlgutas… Ühe sõnaga: ta otsustas Peterburis õnne katsuda. Ta teadis, et naistega võib «isegi väga» palju kätte saada. Ilusa, voorusliku ja haritud naise võluvus võis imeliselt tema eluteed ehtida, teiste tähelepanu äratada, aupaiste luua… ja korraga – kõik langes kokku! Praegune äkiline, inetu lahkumine mõjus temasse pikselöögina. See oli mingisugune inetu nali, mõttetus! Ta oli ainult veidi «kuraasitanud», ei jõudnud isegi kõike veel välja öelda, oli lihtsalt naljatanud, õhinasse sattunud, kuid kõik lõppes nii tõsiselt! Pealegi oli ta Dunjat juba omamoodi armastama hakanud, oma unistustes ta juba valitses tema üle – ja äkki!… Ei, homme, juba homme peab selle kõik uuesti jalule seadma, peab terveks ravima, parandama, aga mis peaasi – peab hävitama selle upsaka piimahabeme-noormehe, kes oli kõige põhjuseks. Mingisugusel haiglasel tundel turgatas talle tahtmatult meelde ka Razumihhin, kuid sellest küljest võitis ta peagi rahu tagasi: «See puudub veel, et niisugust temaga kõrvuti seada!» Keda ta aga tõsiselt kartis, see oli – Svidrigailov… Ühe sõnaga, palju muresid seisis ees…
…………………………
«Ei, mina olen kõige rohkem süüdi!» rääkis Dunja ema kallistades ja suudeldes. «Mind avatles tema raha, kuid ma vannun, vend, – ma ei kujutanud ette, et ta oleks nii vääritu inimene. Oleksin ma teda varemini läbi näinud, mitte miski poleks suutnud mind avatleda! Ära mõista mind hukka, vend!»
«Jumal päästis! Jumal ise päästis!» pomises Pulheeria Aleksandrovna, kuid pisut nagu ebateadlikult, ilma et õieti oleks mõistnud, mis oli sündinud.
Kõik rõõmutsesid, viie minuti pärast isegi naersid. Ainult Dunja kahvatas ajuti ja kortsutas kulmu, tuletades meelde sündinut. Pulheeria Aleksandrovnale poleks mõttessegi tulnud, et ka tema võiks rõõmutseda. Suhete katkestamine Lužiniga tundus talle veel hommikul hirmsa hädana. Razumihhin aga oli vaimustuses. Veel ei julgenud ta seda täiesti avaldada, kuid ta värises üleni, nagu oleks tal palavik ja nagu oleks viiepuudane kaalupomm tal südamelt langenud. Nüüd on tal õigus kogu oma elu neile ohvriks tuua, neid teenida… Paljugi, mis võib veel juhtuda! Ometigi veel kartlikumalt kui enne peletas ta endast eemale mõtted tulevikust ja kartis oma kujutlust. Kuid Raskolnikov istus ikka veel samal kohal, peaaegu tusasena ja hajameelsena. Tema, kes seni kõige rohkem oli Lužini eemaldamist nõudnud, oleks nagu nüüd kõige vähem sündinu vastu huvi tundnud. Tahtmatult mõtles Dunja, et vend on ikka veel temale pahane, kuna Pulheeria Aleksandrovna kartlikult oma poega silmitses.
«Mis Svidrigailov sulle ütles?» küsis Dunja venna juurde astudes.
«Ah jaa, jaa!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.
Raskolnikov tõstis pead.
«Ta tahab sulle tingimata kümme tuhat rubla kinkida ja avaldas seejuures soovi sinuga üks kord minu juuresolekul kokku saada.»
«Kokku saada! Mitte mingi hinna eest!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna. «Ja kuidas julgeb ta temale raha pakkuda!»
Raskolnikov rääkis (kaunis kuivalt) oma kõneluse Svidrigailoviga, jättes vahele ainult Marfa Petrovna viirastused, et mitte teisele teemale kalduda, ja tundes läilust kõige vastu, mis ulatuks üle kõige hädatarvilikuma.
«Mis sina talle vastasid?» küsis Dunja.
«Esiteks ütlesin, et ma sulle mitte midagi edasi ei räägi. Siis ütles tema, et niisugusel korral püüab tema ise igasuguseid abinõusid tarvitusele võttes sind kohata. Ta kinnitas, et ta kirg sinu vastu olnud narrus ja et ta nüüd enam midagi ei tunne… Ta ei taha, et sa Lužinile läheksid… Üldse rääkis ta põiklevalt.»
«Kuidas sina ise seda seletaksid, Rodja? Missugusena ta sulle näis?»
«Tunnistan, et hästi ei saa aru. Pakub kümme tuhat, aga ise ütleb, et ta pole rikas. Ütleb, et tahab kuhugi sõita, aga kümne minuti pärast unustab, et ta sellest on rääkinud. Äkki räägib, et tahab naist võtta ja et temale sobitatakse mõrsjat… Muidugi, temal on oma eesmärk ja kõige tõenäolisem, et halb eesmärk. Kuid imelik on oletada, et ta nii rumalasti oleks asja juurde asunud, kui tal oleksid sinu vastu kurjad kavatsused… Mina, mõistagi, andsin sinu nimel raha vastuvõtmise kohta eitava vastuse – alatiseks. Üldse, mulle näis ta väga imelikuna ja… isegi… nagu hullumeelse tunnustega. Kuid ma võisin ka eksida; siin on võib-olla omamoodi puru silma puistamine. Marfa Petrovna surm mõjub nähtavasti temasse…»
«Issand ülendagu tema hinge!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna. «Igavesti palun tema eest jumalat! Noh, mis oleks meiega muidu, Dunja, praegu ilma selle kolme tuhandeta! Issand, see raha langes kui taevast! Ah, Rodja, hommikul jäi meil ainult kolm hõberublatükki hinge taha ja me pidasime Dunjaga aru, kuidas kella võimalikult pea panti panna, et mitte ainult temalt võtta, enne kui ise märkab.»
Dunjat üllatas Svidrigailovi ettepanek kuidagi ülearu. Ta seisis ikka veel mõttes.
«Ta on midagi hirmsat endale pähe võtnud,» rääkis ta sosinal endamisi, peaaegu võpatades.
Raskolnikov märkas õe ülisuurt hirmu.
«Näib nõnda, et ma veel mõnigi kord pean temaga kokku saama,» ütles ta õele.
«Peame silmas! Ma otsin ta üles!» hüüdis Razumihhin energiliselt. «Ei lase teda silmast! Rodja andis mulle selleks loa. Tema ise ütles mulle ennist: «Hoia õde.» Te lubate, Avdotja Romanovna?»
Dunja naeratas ja sirutas talle käe, kuid mure ei kadunud ta näolt. Pulheeria Aleksandrovna vaatas tütrele aralt otsa; siiski, see kolm tuhat rahustas teda nähtavasti.
Veerand tunni pärast olid kõik kõige elavamas vestluses. Isegi Raskolnikov, kes küll juttu ei ajanud, kuulas mõni aeg tähelepanelikult. Razumihhin kõneles:
«Ja milleks, milleks peaksite ära sõitma?» voolas tema joovastav vaimustatud jutt. «Ja mis hakkate selles väikelinnas peale? Aga mis peaasi, te olete siin kõik koos ning teid on üksteisele vaja, – nii väga vaja, saage minust aru! Noh, vähemalt mõneks ajaks!… Mind aga võtke oma sõbraks, kompanjoniks, ja uskuge, me mõtleme välja toreda ettevõtte. Kuulake, ma seletan teile kõik üksikasjaliselt – terve projekt! Juba hommikul, kui veel midagi polnud sündinud, välgatas see mul peas… Asi on selles: minul on onu (ma teen teid tuttavaks: väga mõnus ja auväärt vanataat!), ja sel onul on tuhat rubla kapitali, ise elab teine pajukist, temal pole seda tarvis. Juba teist aastat käib mulle peale, et mina selle tuhande temalt võtaksin, makstes temale kuus protsenti. Mõistan teda: ta tahaks mind lihtsalt aidata, kuid mineval aastal ma ei vajanud, tänavu aga ootasin ainult tema tulekut ja nüüd otsustasin võtta. Peale selle annate teie teise tuhande oma kolmest ja sellest on alguseks küll, ning me ühineme. Aga mis me tegema hakkame?»
Nüüd tõttas Razumihhin oma projekti arendama ja seletas kaua sellest, kuidas peaaegu kõigil meie raamatukaupmeestel ja kirjastajatel oma kaubast vähe arusaamist on, mispärast nad harilikult on halvad kirjastajad, kuna aga korralikud väljaanded end harilikult ikka ära tasuvad ja protsenti kannavad, mõnikord isegi õige suurt. Kirjastustegevusest unistaski Razumihhin, kes juba kaks aastat oli teiste heaks töötanud. Ta oskas päris kenasti kolme euroopa keelt, sellest hoolimata, et ta kuus päeva tagasi valmis oli Raskolnikovile seletama, et ta saksa keeles on «schwach»[1], tehes seda selle eesmärgiga, et manitseda Raskolnikovi pool tõlketööst ühes kolmerublase avansiga endale võtma; ent tookord ta valetas ning Raskolnikov teadis, et ta valetab.
«Milleks peaksime siis selle käest laskma, mis meie oma on, kui meil on olemas kõige tähtsam abinõu – oma raha?» seletas Razumihhin tuliselt. «Muidugi, on vaja palju tööd teha, kuid me teeme tööd, teie, Avdotja Romanovna, mina, Rodion… mõned raamatud kannavad kena protsenti! Ettevõtte kordamineku tagatiseks on see, et teame, mida on vaja tõlkida. Tõlgime, kirjastame ja õpime, kõik koos. Mina võin siin kasulik olla, sest mul on kogemusi. Juba kaks aastat käin mööda kirjastajaid ja tunnen nende asja viimse peensuseni: ja uskuge, tegijal juhtub mõndagi. Ja milleks lasta pala suust mööda minna! Ma isegi tean ja hoian saladuses kaks, kolm niisugust teost, mille tõlkimise ja kirjastamise mõttegi eest võiks igaühe eest sada rubla saada, aga ühte selletaolist mõtet ei müüks ma viiesajagi eest. Ja mis te arvate, kui ma seda ütleksin, kaheldaks veel pealegi, niisugused puupead! Mis aga puutub otsesesse asjaajamisse trükikodadega, paberi muretsemisse, müümisse, siis andke see juba minu hooleks! Mul on kõik kohad teada! Väikeselt alustame, suurega lõpetame, vähemalt saame ülalpidamise ja igatahes saame oma tagasi.»
Dunjal särasid silmad.
«See, mis te räägite, meeldib mulle väga, Dmitri Prokofjitš,» ütles ta.
«Mina muidugi ei tea selle kohta mitte midagi öelda,» lausus Pulheeria Aleksandrovna, «võib-olla on see hea, kuid jumal seda teab. Kuidagi liiga uus, tundmatu asi. Muidugi, siia peame tingimata jääma, vähemalt mõneks ajaks…»
Ta vaatas Rodjat.
«Mis sina arvad, vend?» küsis Dunja.
«Ma arvan, et see on tal väga hea mõte,» vastas Raskolnikov. «Firmast unistada on mõistagi esiotsa asjatu, kuid viis, kuus raamatut võiks tõepoolest kahtlemata eduga välja anda. Mina isegi tean ühe teose, mis tingimata läheb. Mis aga sellesse puutub, et kas ta asja oskab ajada, siis selles pole kahtlust; asja ta tunneb… Siiski, teil on veel küllalt aega kokku rääkida…»
«Hurraa!» hüüdis Razumihhin. «Nüüd oodake, sellessamas majas on üks korter, sama peremehe oma. See korter asub eraldi, nende numbritega ei seisa ühenduses, ja on möbleeritud, hind paras, kolm toakest. Esialgu võtke see endale. Homme panen teil kella panti ja toon raha, pärast korraldub juba kõik. Aga mis peaasi, võite kõik kolm koos elada, ka Rodja tuleb teie juurde… Kuhu siis sina lähed, Rodja?»
«Kuidas, Rodja, sa lähed juba?» küsis Pulheeria Aleksandrovna hirmunult.
«Niisugusel silmapilgul!» hüüdis Razumihhin.
Dunja vaatas venda umbusklikult, imestusega. Raskolnikovil oli müts peos; ta oli valmis välja minema.
«Te nagu matate mind või jätate nagu igaveseks jumalaga,» lausus ta kuidagi imelikult.
Ta nagu naeratas, kuid see polnud ometi naeratus.
«Aga kes teab, ehk näeme tõepoolest üksteist viimast korda,» lisas ta kogemata juurde.
Ta mõtles seda endamisi, kuid kogemata ütles valjusti.
«Mis sul ometi on?» hüüdis ema.
«Kuhu sa lähed, Rodja?» küsis Dunja kuidagi imelikult.
«Niisama, mul on hädasti vaja minna,» vastas ta segaselt, nagu kahtleks ta selles, mis ta öelda tahab; kuid ta kahvatus näos oli mingisugune selge otsustavus.
«Ma tahtsin öelda… siia tulles… tahtsin öelda teile, emake… ja ka sinule, Dunja, et meil oleks parem mõneks ajaks lahku minna. Ma tunnen end halvasti, olen rahutu… pärast tulen ma, tulen ise, kui… on võimalik. Ma pean teid meeles ja armastan teid… Jätke mind nüüd! Jätke mind üksi! Ma olen nõnda otsustanud, juba varemini… Tegin kindla otsuse… Mis minuga ka ei peaks sündima, saan ma hukka või mitte, aga ma tahan üksi olla. Unustage mind täiesti! See on parem… Ärge pärige minu kohta teateid. Kui vaja, tulen ise või… kutsun teid. Võib-olla tõuseb kõik uuele elule!… Nüüd aga, kui armastate mind, loobuge… Muidu hakkan teid vihkama, tunnen seda… Jumalaga!»
«Issand!» karjatas Pulheeria Aleksandrovna.
Niihästi ema kui õde olid koledas hirmus; Razumihhin samuti.
«Rodja, Rodja! Lepi meiega ära, ole meie vastu endine!» hüüdis õnnetu ema.
Raskolnikov pöördus pikkamisi ümber ja hakkas toast välja minema. Dunja jooksis talle järele.
«Vend! Mis sa ometi emaga teed!» sosistas ta pilguga, mis leegitses vihas.
Raskolnikov vaatas talle raskelt otsa.
«Pole viga, ma tulen, hakkan teil käima!» pomises ta poolel häälel, nagu ei mõistaks ta täiesti, millest ta tahab rääkida, ning astus toast välja.
«Tundmusteta, kuri egoist!» hüüdis Dunja.
«Ta on hullumeelne, mitte tundmusteta! Ta on hullumeelne! Kas tõesti ei näe te seda? Peale selle olete teie ise tundmusteta!…» sosistas Razumihhin palavalt neiu kõrva ääres ja pigistas tugevasti ta kätt.
«Ma tulen kohe!» hüüdis ta poolsurnud Pulheeria Aleksandrovna poole pöördudes ja jooksis toast välja.
Raskolnikov ootas teda koridori lõpul.
«Ma teadsin juba, et sa välja jooksed,» ütles ta. «Mine nende juurde tagasi ja ole nendega… Ole ka homme nende juures… ja alati. Mina… võib-olla tulen… kui võimalik. Jumalaga!»
Ja ilma kätt ulatamata hakkas ta minema.
«Kuhu sa lähed? Mis sa teed? Mis sul on? Kuidas võib ometi nõnda!…» pomises Razumihhin, kes oli sootuks pea kaotanud.
Raskolnikov jäi veel kord seisma.
«Ütlen viimast korda: kunagi ära küsi minult midagi. Mul pole sulle midagi vastata… Minu juurde ära tule. Võimalik, et tulen siia… Jäta mind… aga ära neid jäta. Mõistad?»
Koridoris oli pime; nad seisid lambi kõrval. Üürike aega vaatasid nad teineteisele vaikides otsa. Razumihhin mäletas kogu elu seda silmapilku. Raskolnikovi põlev ja ainitine pilk läks nagu iga hetkega tugevamaks, tungis tema hinge, teadvusse. Äkki Razumihhin võpatas. Midagi imelikku oleks nagu nende vahelt läbi läinud… Nende vahelt lipsas läbi mingisugune idee, nagu mingisugune vihje millelegi; midagi hirmsat, inetut ja äkki mõlemalt poolt mõttetut… Razumihhin läks valgeks kui surnu.
«Mõistad nüüd?!» ütles Raskolnikov äkki haiglaselt viltusel näol. «Pöördu tagasi, mine nende juurde,» lisas ta äkki ja läks ruttu majast välja…
Ma ei hakka kirjeldama, mis sündis sel õhtul Pulheeria Aleksandrovna juures Razumihhini tagasitulekul, kuidas ta neid rahustas ja kuidas ta kinnitas, et Rodjat peab laskma haiguse tõttu puhata, kinnitas, et Rodja tuleb tingimata tagasi, hakkab iga päev käima, et tema on väga tujust ära ja et teda ei tohi ärritada; kuidas tema, Razumihhin, teda silmas tahab pidada, temale hea arsti otsib, kõige parema, terve konsiiliumi… Ühe sõnaga, sellest õhtust saadik muutus Razumihhin neile pojaks ja vennaks.
- ↑ Nõrk (sks. k.).