Kuritöö ja karistus/Esimene osa/V

IV
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
VI

V

«Tõepoolest, alles hiljuti tahtsin ma ju Razumihhinilt tööd paluda, et ta muretseks mulle tunde või midagi muud selletaolist…» tuli Raskolnikovil meelde, «kuid millega võiks ta mind praegu aidata? Ütleme, ta muretseb tunnid, ütleme, ta jagab minuga oma viimase kopika, kui tal see olemas on, nii et võiks isegi saapad osta ja ülikonna parandada, mis võimaldaks tundi minna… hm… Noh, aga edasi? Mis teen ma mõne viiekopikalisega? Vajan ma praegu seda? Tõepoolest naeruväärt, et ma Razumihhini juurde lähen…»

Küsimus, miks ta praegu Razumihhini juurde läks, erutas teda isegi rohkem, kui talle endale näis; rahutult otsis ta selles näilikult kõige harilikumas sammus enesele mingit halvaendelist mõtet.

«Kas tõesti tahtsin ma kogu asja parandada ainult Razumihhiniga ja leidsin kõigele pääsetee temas?» küsis ta endalt imestades.

Ta mõtles ja hõõrus oma otsaesist ja imelik, äkki, nagu kogemata, peaaegu iseenesest, tuli talle väga kauase arutamise järel veider mõte pähe.

«Hm… Razumihhini juurde,» lausus ta äkki üsna rahulikult, nagu oleks ta juba kõik lõplikult otsustanud, «Razumihhini juurde lähen ma muidugi mõista… kuid mitte nüüd… Tema juurde lähen ma… päev pärast seda, kui see on juba teostatud ja kui kõik on juba uuel teel.»

Ja äkki ta toibus.

«Pärast seda,» karjatas ta pingilt karates, «aga kas see siis toimub? Toimub see tõesti?»

Ta jättis pingi ja läks peaaegu joostes; ta pidi ümber pöörduma, kodu poole, kuid koju minna oli äkki hirmus vastik: seal nurgas, selles hirmsas kongis valmiski see kõik enam kui kuu aega tagasi, ja ta läks, mõtlemata, kuhu.

Närviline värin muutus kehas nagu palavikuliseks; ta tundis isegi külmajudinaid; niisuguse kuumusega hakkas tal külm. Peaaegu ebateadlikult, mingisuguse sisemise paratamatuse ajel ja nagu jõudu pingutades, hakkas ta tee ääres olevaid esemeid silmitsema, otsides selles nagu suuremat meelelahutust, kuid see õnnestus tal halvasti, ikka ja jälle langes ta mõtteisse. Kui ta aga võpatades pead tõstis ja ringi vaatas, siis unustas ta kohe, millest ta oli hetkel mõelnud ja kust mööda tulnud. Nõnda läks ta läbi kogu Vassili saare, jõudis Väikese Neeva kaldale, sammus üle silla ja pöördus saartele. Rohelus ja värskus meeldisid alguses tema väsinud silmadele, mis olid harjunud linna tolmu, lubja ja päratu suurte ahistavate ning rõhuvate majadega. Siin polnud ei lämbunud õhku, halba haisu ega kõrtse. Kuid varsti muutusid ka need uued ja mõnusad tunded haiglasteks ja ärritavateks. Aeg-ajalt peatus ta mõne rohelusse uppuva toreda suvila ees, ta vaatas aeda, nägi kaugel rõdudel ja astanguil nägusasti rõivastatud naisi ja aias jooksvaid lapsi. Eriti huvitasid teda lilled; neid vaatles ta kõige kauemini. Talle tulid vastu ka toredad kalessid, mees- ja naisratsanikud; uudishimulikult saatis ta neid silmadega ja unustas nad enne, kui nad silmist kadusid. Kord peatus ta ja luges oma raha üle: oli ligemale kolmkümmend kopikat. «Kakskümmend politseinikule, kolm Nastasjale kirja eest, – tähendab, Marmeladovitele andsin eile nelikümmend seitse või viiskümmend kopikat,» mõtles ta ei tea milleks rehkendades, kuid unustas peagi, milleks ta raha taskust oli välja võtnud. Talle tuli see alles siis meelde, kui ta kusagilt toidupoest, söögimajataolisest asutisest, mööda läks ja kui ta tundis, et tahaks süüa. Söögimajja sisse astunud, võttis ta pitsi viina ja sõi peale millegagi täidetud piruka. Söömise lõpetas alles teel. Juba ammugi polnud ta viina pruukinud ja sellepärast hakkas see kohe pähe, olgugi et ta ainult ühe pitsklaasitäie oli joonud. Jalad läksid tal äkki raskeks ja tal tuli kange tahtmine magada. Ta hakkas kodu poole minema; kuid jõudnud Peetri saarele, peatus ta täielikus rammestuses, astus teelt kõrvale, puges põõsastikku, langes rohule maha ja uinus samal silmapilgul magama.

Haiglases olekus on unenäod sageli haruldaselt ilmekad, selged ja väga tõesarnased. Mõnikord tekib ebaloomulik pilt, kuid ümbrus ja kogu kujutelma arenemine on seejuures niivõrd tõepärane ja niisuguste peente, ootamatute ja pildi tervikule vastavate kunstiliste üksikasjadega, et ilmsi ei mõtleks sama unenägija neid kunagi välja, kuigi ta oleks Puškini või Turgenevi taoline kunstnik. Niisugused haiglased unenäod jäävad alati kauaks meelde ja avaldavad sügavat muljet vapustatud ja juba varemini erutatud inimese organismile.

Raskolnikov nägi hirmsat und. Ta nägi oma lapsepõlve oma kodulinnas. Ta on aastat seitse vana ja jalutab pühapäeval õhtu eel isaga linnast välja. Ilm on pimedavõitu, õhk lämmatav, ümbrus just samasugune, nagu ta tema mälestuses on säilinud: mälestuses on ta isegi palju enam kustunud kui praegu unes. Väike linn seisab kui peo peal, mitte ainustki puutikku; kuskil väga kaugel, silmapiiril, mustendab metsatukk. Mõni samm viimasest linna köögiviljaaiast eemal on kõrts, suur kõrts, mis temasse alati oli vastikult mõjunud ja isegi hirmu peale ajanud, kui ta sellest isaga jalutades oli mööda läinud. Seal oli alati hulga rahvast, karjuti, naerdi ja sõimeldi, lauldi nii inetult ja kähisevalt ning nii sageli kakeldi, kõrtsi ümber hulkusid alati purjus ja hirmsad lõustad… Neid kohates hoidus ta isa ligi ja värises kogu kehast. Kõrtsi juurest läheb läbi külavahetee, mis on alati nii tolmune ja see tolm on alati nii must. Loogeldes läheb tee edasi ja keerab umbes kolmesaja sammu kaugusel paremalt poolt ümber linna surnuaia. Keset surnuaeda on rohelise kupliga kivikirik, kus ta iga aasta oli paar korda käinud isa ja ema seltsis, kui peeti hingepalvet vanaemale, kes oli juba ammugi surnud ja keda ta kunagi polnud näinud. Alati võeti siis kaasa kutjaad valgel vaagnal, salvrätikusse mässitult, kutjaa oli magus ja rosinatega, mis ristikujuliselt riisi sisse tipitud. Ta armastas seda kirikut, armastas tema vanaaegseid, enamjaolt ilma eheteta pühapilte, armastas vana tudiseva peaga preestrit. Vanaema haua kõrval, mis oli kivitahvliga kaetud, asetses väike haud, kus puhkas tema noorem vend, kes oli surnud kuuekuuselt ja keda ta samuti kunagi polnud näinud ega võinud seetõttu teda mäletada: kuid talle öeldi, et tal oli olnud väike vend, ja iga kord, kui ta surnuaial käis, kummardus ta väikese haua kohale, suudles seda ning lõi vagalt ja aupaklikult risti ette. Ja nüüd näeb ta unes: tema läheb isaga mööda teed surnuaiale, lähevad kõrtsist mööda; ta hoiab isal käest kinni ning vaatab hirmunult kõrtsi poole. Eriline nähtus köidab ta tähelepanu: seekord oleks siin nagu mõni rahvapidu – hulk nägusasti rõivastatud linnanaisi, agulieitesid, nende mehi ja igasuguseid hulguseid. Kõik on purjus, kõik laulavad, aga kõrtsitrepi kõrval seisab imelik vanker. See on üks neid suuri vankreid, mille ette rakendatakse suured veohobused ja millega veetakse kraami ning viinavaate. Alati armastas ta vaadelda neid suuri veohobuseid, kel olid pikad lakad, jämedad jalad, rahulik ja ühetasane samm ja kes vedasid eneste järel midagi mäetaolist, ilma et oleksid tarvitsenud eriliselt jõudu pingutada, nagu oleks neil koormaga isegi kergem kui koormata. Kuid nüüd oli imelikul viisil niisuguse suure vankri ette rakendatud väike kõhn võik talupoja hobusekronu, üks neist, kes – nagu ta seda oli sageli näinud – katkestavad endid mingisuguse kõrge puu- või heinakoorma ees, eriti kui koorem juhtub porri või sügavasse rööpasse kinni jääma, ja siis peksavad mehed neid piitsadega nii valusasti, valusasti, mõnikord isegi vastu nina ja silmi, temal on seda nii hale, nii hale pealt vaadata, peaaegu nuttki kipub peale, mispärast ema ta enamasti ikka aknalt ära viib. Kuid äkki muutub müra väga suureks: karjudes ja lauldes, balalaikad käes, tulevad kõrtsist mingisugused suured purjus mehed, seljas punased ja sinised särgid, õlgadel vammused. «Istuge peale, istuge kõik peale!» karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees. «Kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:

«Niisugune kronu, see nüüd viib!»

«Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?»

«Võik ajab tingimata juba kahekümne ligi, sõbrad!»

«Istuge peale, kõik viin pärale!» karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. «Matvei läks ennist kõrviga minema,» karjub ta vankril seistes, «aga see märaroju, sõbrad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!» Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes heal meelel võiku uhtma.

«Nojah, istuge peale, mis muud!» naerdakse rahvahulgas. «Kas kuulete, tuhatnelja läheb!»

«Nelja pole ta vist enam kümme aastat karanud!»

«Kargab!»

«Ärge haletsege, sõbrad, igaühel piits pihku, olge valmis!»

«Muidugi! Anna talle!»

Kõik ronivad Mikolka vankrile, naeravad, heidavad nalja. Ronis kuue inimese ringis, ruumi jätkub veelgi. Võtavad lisaks ühe naise, paksu ja punapalgelise. Tal on seljas punased puuvillased rõivad, peas klaaspärlitega tanu, jalas mingisugused nahkkotad, ise rõgistab teine pähkleid süüa ja naerab. Ka ümberringi naerdakse ja tõepoolest, miks ei peaks naerma: niisugune vilets märaroju ja see peab selle koormaga tuhatnelja minema! Kaks noormeest vankril võtavad kohe piitsad kätte, et Mikolkat aidata. Kõlab: «Nõõ!» Hobusekronu tõmbab kõigest jõust, kuid mitte tuhatnelja, vaid sammu käies suudab ta hädavaevu liikuda, sibab jalgadega, ähib ja laseb tema peale sadavate kolme piitsa hoopide all laudja madalamale vajuda. Naer kasvab vankris ja ka rahvahulgas, kuid Mikolka pahandab ja hakkab tulises vihas ikka sagedamini märale hoope laduma, nagu arvaks ta tõepoolest, et mära nõnda tuhatnelja minema pistab.

«Las ka mina, kullakesed!» karjub hulga seast keegi noormees, kes on nagu maigu suhu saanud.

«Istuge peale! Istuge kõik peale!» karjub Mikolka. «Kõik viin ära. Piitsutan ta surnuks!» Ta peksab ning peksab ja ei tea enam, millega ta küll kasvavas hullustuses peaks peksma.

«Taat, taat,» hüüab ta isale, «taat, mis nad teevad? Taat, nad peksavad vaest hobust!»

«Lähme, lähme ära!» räägib isa. «Purjus teised, hullavad, lollid, ära vaata!» Ja ta tahab teda ära viia, kuid tema kisub enda isa käest lahti ja jookseb arutult hobuse juurde. Kuid hobusel on juba halb. Hobune hingeldab, seisatab, tõmbab jällegi, palju ei puudu, et kukub maha.

«Peksan surnuks!» karjub Mikolka. «Ega enam midagi. Surnuks peksan!»

«Oled sa ilma ristita või, sina metslane!» karjub rahvahulgast keegi vanamees.

«Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,» lisab teine juurde.

«Tapad ära!» karjub kolmas.

«Ära puutu! Minu oma! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja!…»

Äkki kõlab naerupuhang ja see matab kõik enda alla: märaroju ei suutnud sagenevaid lööke välja kannatada ja hakkas jõuetuses takka üles raiuma. Isegi vanamees ei suutnud hoiduda naeratamast. Tõepoolest: niisugune vilets hobusekronu, kuid ikka veel raiub teine takka üles!

Kaks noormeest rahvahulgast muretsevad endile veel piitsad ja jooksevad hobuse juurde, teda külgedelt peksma, Kumbki ise küljelt.

«Anna vastu vahtimist, lõika mööda silmi, mööda silmi!» karjub Mikolka.

«Laulame, sõbrad!» hüüab keegi vankril ja kõik teised toetavad teda. Kõlab metsik laul, põriseb trumm, refräänis lööb kaasa vile. Naine rõksib pähkleid ja naerab.

… Tema jookseb hobuse kõrval, jookseb selle nina ette, näeb, kuidas teda vastu silmi pekstakse, otse vastu silmi! Ta nutab. Süda läheb tal haledaks, pisarad voolavad. Keegi peksjaist puudutab teda piitsaga, aga tema ei tunne seda, murdes oma käsi; ta karjub ja jookseb halli habemega vanamehe juurde, kes vangutab pead ja mõistab seda kõike hukka. Üks naine võtab tal käest kinni ja tahab teda eemale viia: kuid tema kisub enda lahti ja jookseb uuesti hobuse juurde. See pingutab viimase jõuga, kuid hakkab siiski veel kord takka üles raiuma.

«Võtku sind pagan!» karjub Mikolka tulises vihas. Ta viskab piitsa käest, kummardub ja kisub vankripõhjast pika ja jämeda aisa välja, võtab sellel kahe käega otsast kinni ja tõstab ta löömiseks üles.

«Lömaks lööb!» karjutakse ümberringi.

«Lööb maha!»

«Minu oma!» karjub Mikolka ja virutab kõigest jõust aisaga. Kostab raske hoop.

«Anna talle, anna! Mis te ootate!» karjutakse rahvahulgast.

Mikolka aga tõstab aisa teist korda ja teist korda langeb ais täie hooga õnnetu hobusekronu selga. See laskub taguotsaga allapoole, kuid kargab ja tõmbab siis, tõmbab viimase jõuga igasse külge, et vankrit paigast saada; kuus piitsa võtavad teda igalt poolt vastu, kuna ais juba kolmandat korda tõuseb ja langeb, millele järgneb neljas kord, taktis, täie hooga. Mikolka on hullustuses, et ainsa hoobiga looma surnuks ei saa.

«Elab veel!» karjutakse ümberringi.

«Langeb silmapilk, siin on ta lõpp!» karjub üks vaatepildi nautija rahvahulgast.

«Anna kirvega talle, mis muud! Korraga ots peale,» karjub kolmas.

«Hehee, söögu sind sääsed! Eest ära!» karjub Mikolka pööraselt, viskab aisa käest, kummardub uuesti vankri poole ja tõmbab sealt raudkangi välja. «Hoidke alt!» karjub ta ja virutab kõigest jõust oma vaesele hobusekronule. Hoop lajatas; märaroju lõi tuikuma, vajus tagaspidi, tahtis veel tõmmata, kuid raudkang langeb uuesti talle täie hooga selga ja loom kukub maha, nagu oleks tal neli jalga korraga alt ära löödud.

«Nottige maha!» karjub Mikolka ja kargab nagu meeletu vankrist. Mõned noormehed, näost punased ja purjus nagu temagi, haaravad pihku, mis juhtub – piitsad, kepid, aisa – ja jooksevad kõngeva märaroju juurde. Mikolka jääb kõrvale seisma ja hakkab loomale kangiga huupi selga peksma. Hobusekronu ajab pea siruli, ohkab raskelt ja sureb.

«Valmis!» karjutakse rahva seast.

«Aga miks ei läinud ta nelja!»

«Minu oma!» karjub Mikolka, raudkangi käes hoides, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.

«Noh, ja tõepoolest pole sul risti kaelas!» karjuvad rahva seast juba paljud hääled.

Kuid vaene poiss on nagu mingisuguses uimastuses. Karjudes poeb ta rahvahulgast läbi võigu juurde, võtab tema surnud, verise nina ümbert kinni ja suudleb seda, suudleb silmi, mokki… Siis kargab ta äkki üles ja tormab oma väikeste rusikatega Mikolka kallale. Sel silmapilgul saab isa ta kätte, kes teda juba ammugi on taga ajanud, ja viib ta rahvahulgast ära.

«Lähme, lähme ära!» räägib ta temale. «Lähme koju!»

«Taat! Miks… tapsid nad… vaese hobuse!» nuuksub poiss, kuna hing tal kipub kinni jääma ja sõnad pääsevad ängistatud rinnast välja karjatusena.

«Purjus teised… hullavad… pole meie asi… lähme!» räägib isa. Poiss võtab isa ümbert kätega kinni, kuid rinnas pitsitab hirmsasti. Ta tahab hinge tagasi tõmmata, karjatab ja – ärkab unest.

Ta ärkas üleni higisena, ka juuksed olid higist märjad, ta hingeldas. Hirmunult ajas ta enda üles.

«Jumalale tänu, et see oli ainult uni!» ütles ta puu alla istudes ja sügavalt hinge tagasi tõmmates. «Kuid mis see ometi on? Kas õige algab juba palavik: niisugune ilge unenägu!»

Kogu ta keha oli nagu lömaks pekstud; hing tume ja segane. Ta pani küünarnukid põlvedele ja toetas mõlema käega pead.

«Mu jumal!» hüüdis ta. «Kas tõesti võtan kirve ja hakkan pähe taguma, purustan tal pealuu… libisen kleepuval soojal verel, purustan lukud, varastan ja värisen; peidan end, veriselt… ühes kirvega… Issand, kas tõesti?»

Nagu haavaleht värises ta seda rääkides.

«Mis see nüüd ometi on minuga lahti!» jätkas ta uuesti, kummardudes sügavas imestuses. «Ma teadsin ju, et ma seda välja ei kannata, milleks ma ennast siis siiamaani piinasin? Veel eile ju, eile, kui läksin seda… proovi tegema, eile mõistsin ju täiesti, et ma seda välja ei kannata… Milleks ma siis nüüd seda? Milleks ma siis senini kahtlesin? Eile ju ütlesin trepist alla tulles, et see on ilge, jälk, alatu, alatu… ilmsi ainult mõtegi sellest ajas mul südame pahaks ja hirmu peale…»

«Ei, ma ei kannata seda välja, ei kannata! Olgugi et neis arvestusis pole vähematki kahtlust, olgugi see kõik, mis selle kuu jooksul on otsustatud, selge kui päev, õige nagu aritmeetika. Issand! Ometi ei söanda ma! Ma ei kannata seda välja, ei kannata!… Milleks, milleks ma siiamaani…»

Ta tõusis püsti, vaatas imestunult ümberringi, ja oli nagu üllatatud, et viibis siin, ning läks siis T. silla poole. Ta oli kahvatu, silmad põlesid, rammetus oli kõigis ta liikmeis, kuid hingamine muutus tal äkki nagu kergemaks. Ta tundis, et heitis endast juba kõrvale selle raske koorma, mis teda nii kaua oli rõhunud, ja hinges hakkas tal äkki kerge ja rahulik. «Issand!» palus ta. «Juhata mulle mu tee ja ma loobun oma neetud… unistusest!»

Üle silla minnes vaatas ta vaikselt ja rahulikult Neevat, erepunase päikese heledat loojakut. Hoolimata oma nõrkusest ei tundnud ta väsimustki. Nagu oleks ta südames terve kuu aega pakitsenud paise lahti löönud. Vabadus, vabadus! Ta on nüüd vaba sellest nõidusest, «ärategemisest», joovastusest, kiusatusest!

Hiljemini, kui ta seda aega ja kõike, mis neil päevil toimus, minut-minutilt, punkt-punktilt ja joon-joonelt meelde tuletas, üllatas teda ebausklikkuseni üks asjaolu, mis polnud küll tõepoolest mitte nii väga ebaharilik, kuid mis paistis ometi temale alati mingisuguse saatuse ettemääramisena. Nimelt: mitte kuidagi ei võinud ta mõista ega endale seletada, mispärast läks ta koju üle Heinaturu, kuhu minna oli tal täiesti ülearune, kuna temal kui väsinud ja kurnatud inimesel kõige kasulikum oleks olnud lühem ja õigem tee valida. Kõverus polnud küll suur, kuid ometi silmatorkav ja täiesti tarbetu. Muidugi, kümned korrad oli ta koju tulnud, ilma et oleks läbikäidud tänavaid mäletanud. Kuid milleks, küsis ta alati, milleks oli tal niisugune tähtis, temale niisugune otsustav ja ühtlasi ka ülimal määral juhuslik kohtumine Heinaturul (kuhu tal mingit põhjust polnud minna), milleks just tema elu sel tunnil, sel minutil, nimelt just niisuguse meeleoluga, niisugustel asjaoludel, kus see kohtumine pidi avaldama kõige otsustavamat ja lõplikumat mõju kogu tema saatusele? Nagu oleks ta seda siin just meelega oodanud!

Oli kella üheksa paiku, kui ta üle Heinaturu läks. Kõik, kes kauplesid laudadelt ja kandmikelt, poodides ja turuputkades, panid oma kaupa kokku või sulgesid oma ruume, et koju minna nagu ostjadki. Alumisel korrusel asuvate söögimajade ümber, Heinaturu äärsete majade räpaseil ja haisvail hoovidel, eriti aga just joogimajade läheduses oli palju igasuguseid sahkerdajaid ja räbaldunud hulguseid. Ilma eesmärgita tänavale astudes armastas Raskolnikov alati kõige enam neid paiku ja lähedasi põiktänavaid. Siin ei tõmmanud tema närud kellegi kõrki tähelepanu endale ja siin võis ükskõik mis välimusega liikuda, ilma et see kedagi oleks riivanud. Just K. põiktänava juures, nurgal, kauplesid mees ja naine koos kahel laual, müües niiti, linte, sitsrätikuid jms. Ka nemad seadsid end koju minema, kuid viivitasid tuttava naisterahvaga vesteldes. See oli Lizaveta Ivanovna või, nagu kõik teda hüüdsid, lihtsalt Lizaveta, kolleegiumi registraatori lese – liigkasuvõtja Aljona Ivanovna noorem õde. Lizaveta õe juures käiski Raskolnikov eile oma uuri pantimas ning proovi tegemas. Raskolnikov teadis Lizavetast juba ammugi kõik ja tema ise polnud sellele päris võõras. See oli pikk, kohmakas, pelglik ja alandlik tüdruk, peaaegu lollike, aastat kolmkümmend viis vana; oma õe juures elas ta täielikku orjaelu, töötas selle heaks päevad ja ööd, värisedes tema ees. Ta pidi taluma isegi seda, et õde teda peksis. Praegu seisis ta, komps käes, mõttes kaupmehe ja ta naise ees ning kuulas tähelepanelikult nende juttu. Need seletasid temale midagi eriti suure hooga. Lizavetat nähes valdas Raskolnikovi mingisugune imelik tunne, mis sarnanes kõige sügavama imestusega, kuigi selles kohtumises polnud midagi imestamisväärset.

«Lizaveta Ivanovna, te peaksite seda isiklikult otsustama,» rääkis kaupmees valjusti. «Tulge homme nii kella seitsme paiku. Ka need tulevad!»

«Homme?» ütles Lizaveta pikkamisi ja mõtlikult, nagu kaheldes.

«On see Aljona Ivanovna teile küll hirmu nahka ajanud!» lobises kräbe kaupmehenaine. «Kui teid õige vaadata, olete just nagu väike laps. Ja tema polegi ju teie pärisõde, ainult poolõde, kuid missugune võim tal teie üle on!»

«Seekord ärge Aljona Ivanovnale sellest rääkigegi,» ütles mees vahele, «ma annan teile nõu, tulge niisama, ilma küsimata. See on kasulik asi. Pärast taipab õde isegi seda.»

«Kas õige tulla või?»

«Homme kella seitsme paiku; ka nende poolt tullakse; ja otsustage siis ise.»

«Ka samovari paneme üles,» lisas naine juurde.

«Hea küll, ma tulen,» lausus Lizaveta ikka veel mõeldes ja asus pikkamisi minekule.

Raskolnikov läks neist mööda ja rohkem ta ei kuulnud. Ta möödus tasa ja tähelepandamatult, püüdes mitte ainustki sõna pillata. Tema esialgne imestus vaheldus pikkamisi hirmuga, nii et mööda selga oleksid nagu külmajudinad jooksnud. Ta sai järsku ja sootuks ootamatult teada, et homme punkt kell seitse õhtul Lizavetat, eide õde ja tema ainukest kaaselanikku, kodus ei ole ja et nõnda siis jääb vanaeit punkt kell seitse õhtul koju üksinda.

Raskolnikovi korterini oli veel ainult mõni samm maad. Oma toapugerikku astus ta nagu surmamõistetu. Ta ei murdnud millegi üle pead ega suutnudki seda teha; kuid ta tundis äkki kogu oma olemusega, et tal pole enam ei aru ega tahtevabadust ja et kõik on äkki lõplikult otsustatud.

Ja kuigi ta oleks pidanud mitu aastat parajat juhust ootama oma kavatsuse teostamiseks, ometi poleks olnud põhjust kindlasti oletada, et tuleb usutavam võimalus kavatsuse edukaks täidesaatmiseks, kui oli selleks praegune eelseisev silmapilk. Igatahes oleks raske olnud sel õhtul suurema täpsusega ja väiksema riskiga, ilma igasuguste hädaohtlikkude küsitlemisteta ja juurdluseta teada saada, et homme on see ja see vanaeit, kellele tahetakse elu kallale kippuda, sel ja sel tunnil ihuüksi kodus.