Kuritöö ja karistus/Esimene osa/I

Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare

II→

EPUB

ESIMENE OSA

I

Juuli alguses, haruldaselt palaval ajal, väljus keegi noormees õhtu eel oma toakesest, mis oli korterirahvalt S. põiktänavas üüritud, ja läks pikkamisi, nagu kõheldes, K. silla poole.

Tal oli õnnestunud oma perenaise kohtamisest trepil kõrvale hoida. Tema toapugerik asetses just kõrge viiekorruselise maja katuse all ja oli enam kapi kui kambri sarnane. Korteri perenaine aga, kellelt see tuba koos teenimise ja lõunalauaga oli üüritud, asus üks trepp madalamal, eraldi korteris, ja iga kord, kui noormees tahtis tänavale pääseda, pidi ta tingimata mööduma perenaise köögi uksest, mis peaaegu alati seisis vastu treppi pärani lahti. Ning iga kord, kui noormees sellest uksest pidi mööda minema, valdas teda mingisugune haiglane ja arglik tunne, mida ta häbenes ja mille tõttu ta kulme kortsutas. Ta oli perenaisele tublisti võlgu ja kartis temaga kokku puutuda.

Mitte just, et ta oleks olnud nii arg ja rõhutud – isegi sootuks vastupidi; kuid juba mõnda aega oli ta ärritatud, närvid olid pingul, see sarnanes raskemeelsusega. Ta oli niivõrd enesesse süvenenud ja kõigist eraldunud, et ei kartnud mitte ainult kohtumist perenaisega, vaid igasugust kohtumist. Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema kehv elujärg ei koormanud teda enam viimasel ajal. Oma igapäevaste asjadega ei tahtnud ta enam tegemist teha ega teinudki. Õigupoolest ei kartnud ta mingit perenaist, ükskõik mis see tema vastu haudus. Kuid trepil peatuda, kuulata kõiksugu lori selle igapäevase tühja-tähja üle, mis temasse sugugi ei puutu, samuti kõiki neid ähvardusi, kaebusi, pealekäimisi maksmise asjus, ja kõigest kuidagi kõrvale põigelda, vabandada, valetada, – ei, parem juba nagu kass trepil mööda lipsata ja kaduda, ilma et keegi näeks.

Muide, seekord üllatas teda ennastki tänavale jõudes hirm, mida ta tundis oma võlausaldajaga kokkupuutumise pärast.

«Missuguse teoga tahan hakkama saada ja missuguseid tühiasju samal ajal kardan!» mõtles ta imelikul naeratusel. «Hm!… Jah… kõik on inimese enda teha ja ometi laseb ta kõik ainuüksi arguse pärast oma nina alt mööda… see on juba kord aksioom… Huvitav, mida kardavad inimesed kõige rohkem? Uut sammu, oma uut sõna kardavad nad kõige rohkem… Kuid siiski, ma lobisen liiga palju. Seepärast ei teegi ma midagi, et lobisen. Võib-olla siiski, et on nõnda: sellepärast lobisen, et ma midagi ei tee. Lobisema olen õppinud viimasel kuul, lamades ööd-päevad nurgas ning mõeldes… iidamast ja aadamast. Noh, milleks ma praegu lähen? Suudan ma seda? On see tõsiselt mõeldud? Mitte sugugi tõsiselt. Muidu niisama, et aga kujutleda, ennast lohutada, mõttes mängelda. Jah, küllap vist, et aga mõttes mängelda!»

Tänaval oli hirmus kuumus, pealegi oli seal veel umbne õhk, rahvatung, igal pool lubi, tellingud, telliskivid, tolm ja see eriline suve lõhn, mida tunneb nii hästi iga peterburilane, kel puudub võimalus suvila üürimiseks, – see kõik vapustas ebameeldivalt noormehe närve, mis olid selletagi juba rikutud. Vastikut ja kurba pilti täiendasid väljakannatamatu haisuga joogikohad, mida selles linnajaos oli eriti palju, ja joobnud inimesed, kes argipäevast hoolimata iga silmapilk vastu tulid. Kõige suurem jälkustunne helkis viivuks noormehe peenis näojoonis. Ah jaa, ta oli väga ilus, kenade tumedate silmadega, tumeruuged juuksed, kasvu poolest üle keskmise, sale ja sirge. Kuid varsti langes ta nagu sügavasse mõttesse, õigemini – nagu unustusse ja sammus ümbritsevat tähele panemata, ja tal polnudki tahtmist seda tähele panna. Harjumuse tõttu üksinda rääkida, mida ta praegu isegi märkas, pomises ta aeg-ajalt endamisi. Praegusel silmapilgul ta tundis, et mõtted lähevad ajuti segi ja et ta on väga nõrk: juba teist päeva polnud ta peaaegu midagi söönud.

Ta oli niivõrd halvasti riietatud, et mõni teine, kuigi oleks sellega harjunud, ometi poleks tihanud niisugustes närudes tänavale minna. Muide, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kelleski oma ülikonnaga imestust äratada. Heinaturu lähedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult käsitöölised, kes siia Peterburi kesk- ja põiktänavaile olid kokku kuhjunud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti niivõrd kirevaks, et veider oleks olnud mõnd teistsugust kuju nähes imestada. Kuid noormehe hinge oli juba niipalju kurja põlgust kogunenud, et hoolimata kõigest oma vasttärganud piinlikkusetundest ta praegu kõige vähem oma närusid tänaval häbenes. Teine asi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mõnd tuttavat või endist sõpra, aga nendega ei armastanud ta üldse kokku puutuda… Kui aga keegi joobnu, keda ei tea miks või ei tea kuhu sel silmapilgul päratu suures vankris veeti, mille ette oli rakendatud kõrge veohobune, temale äkki mööda sõites hüüdis: «Kuule, sina, saksa kübarategija!» ja käega tema poole näidates täiest kõrist karjuma pistis, – jäi noormees järsku seisma ja haaras kramplikult oma kübarast kinni. See kübar oli kõrge ja ümarik, Zimmermanni oma, kuid juba kulunud, üsna tulitanud, täis auke ja laike, ilma äärteta ja hooletult ühele küljele viltu. Kuid noormeest ei vallanud häbi, vaid hoopis muu tunne, mis sarnanes isegi hirmuga.

«Seda ma ju teadsin!» pomises ta segaduses. «Seda ma ju mõtlesin kohe! See on juba see kõige halvem! Mõni niisugune rumalus, mõni kõige närusem kribemeke võib kogu kavatsuse rikkuda! Jah, liiga silmatorkav kübar… veider, seepärast silmatorkav… Minu närud nõuavad tingimata nokkmütsi, olgu see või mõni vana pannkook, mitte aga seda monstrumit. Keegi ei kanna niisugust, versta maa peale torkab teine silma, jääb meelde… peaasi, hiljemini peetakse meeles ja oledki sees. Siin peab võimalikult tähelepandamatu olema… Peaasi – tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad…»

Minna polnud tal kuigi palju; ta teadis isegi seda, mitu sammu on tema majaväravast: just seitsesada kolmkümmend. Ta oli kunagi nad ära lugenud, kui ta oma unistustes hõljus. Sel ajal ei uskunud ta veel isegi oma unistusi ja ärritas ennast ainult inetu, kuid hukutava jultumusega. Ent nüüd, kuu aja pärast, hakkas ta juba teisiti asjadele vaatama ja, hoolimata kõigist oma õrritavatest monoloogidest iseenda jõuetuse ja kõhklemise üle, harjus ta nagu vastutahtmist oma «inetut» unistust ettevõtteks pidama, kuigi ta veel iseennast ei uskunud. Praegu läks ta oma ettevõtte teostamiseks proovi tegema ja iga sammuga kasvas temas erutus ikka enam ja enam.

Tarduval südamel ja närvilise värinaga astus ta päratu suure maja juurde, mille üks sein seisis vastu kanalit, teine aga vastu -ja tänavat. Selles majas olid ainult väikesed korterid ja neis elasid igasugused käsitöölised – rätsepad, lukksepad, köögitüdrukud, mitmesugused sakslased, oma käe peal elutsevad neiud, väikeametnikud jt. Sisse- ja väljakäijad aina vilksatasid mõlemal väraval ja hoovil. Siin töötas kolm või neli kojameest. Noormees oli väga rahul, et ta ühtegi neist ei kohanud, ja lipsas tähelepandamatult väravast paremat kätt olevale trepile. Trepp oli pime ja kitsas, «must», kuid ta teadis juba seda kõike, oli seda tundma õppinud ja talle meeldis kogu see ümbrus: niisuguses pimeduses polnud isegi uudishimulik pilk kardetav. «Kui ma juba praegu nõnda kardan, mis oleks siis, kui mul tõepoolest juhus leiduks asja alustada?» mõtles ta tahtmatult, astudes neljandale korrusele. Siin sulgesid ta tee erusoldatid-pakikandjad, kes kusagilt korterist mööblit välja kandsid. Ta teadis juba varemini, et selles korteris elas keegi perekonnainimesest sakslane, ametnik. «Tähendab, see sakslane kolib nüüd välja ja seega jäävad selles trepikojas neljandale korrusele mõneks ajaks ainult vanaeide korterisse elanikud. See on hea… igaks juhuks…» mõtles ta jällegi ja kõlistas vanaeide korteri ukse taga. Kell kõlksatas nõrgalt, nagu oleks ta plekist, mitte aga vasest. Niisuguste majade selletaolistes väikestes korterites on peaaegu alati säärased kellad. Ta oli juba selle kella kõla unustanud ja nüüd tuletas see kõlin talle äkki midagi meelde ja tõi selgelt silmade ette… Ta võpatas, närvid olid tal läinud liiga nõrgaks. Natukese aja pärast avanes pisut uks; korteriomanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad. Kuid ukse taga hulka inimesi nähes sai ta julgemaks ja avas selle täiesti. Noormees astus üle läve pimedasse esikusse, mis oli pisitillukesest köögist vaheseinaga eraldatud. Vanaeit seisis vaikides tema ees ja vahtis teda küsivalt. See oli pisitilluke kuivetunud eideke, aastat kuuskümmend vana, teravate ja kurjade silmadega, väikese terava ninaga ja palja peaga. Linalakkvalged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud. Tema pika ja peene, kanajalasarnase kaela ümber oli mässitud flanellriide näru, õlgadel aga ripnes, kuumusest hoolimata, kulunud ja kollakaks tõmbunud lai nahkjakk. Vanaeit köhis ja rögises alatasa. Noormees vaatas nähtavasti teda mingisuguse iseäraliku pilguga, sest ka eide silmis lõi äkki jällegi endine umbusaldus helkima.

«Raskolnikov, üliõpilane, käisin kuu aega tagasi teie juures,» tõttas noormees pooleldi kummardudes pomisema, sest tal tuli meelde, et peab lahkem olema.

«Mäletan, noorhärra, väga hästi mäletan, et käisite,» sõnas vanaeit selgelt, kuna ta ikka veel oma küsivaid silmi noormehe näolt ei pööranud.

«Niisiis… jällegi samasuguse asja pärast…» jätkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestades.

«Muide, võimalik, et ta on alati niisugune, ma ehk ei pannud tol korral tähele,» mõtles ta vastikustundega.

Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist enesest ette lastes:

«Astuge sisse, kallis härra.»

Kollaste tapeetidega, kurerehadega ja musliinist aknakardinatega väikest tuba, kuhu noormees astus, valgustas praegu loojenev päike heledasti. «Ka siis ükskord, tähendab, paistab päike!…» välgatas Raskolnikovi peas nagu ebateadlikult ja ruttu laskis ta pilgu üle kõige selle libiseda, mis toas leidus, et võimalikult kogu sisustust tundma õppida ja meelde jätta. Kuid toas polnud midagi iseäralikku. Mööblist, mis kõik oli väga vana ja kollasest puidust, seisis siin päratu suure kumera seljatoega sohva, tualettlaud ühes väikese peegliga vaheseinas, toolid mööda seinte ääri ja paar kollastes raamides odavat pilti, mis kujutasid saksa preilisid, linnud käes, – see oli kogu mööbel. Nurgas väikese pühapildi ees põles lamp. Kõik oli väga puhas: mööbel ja põrand olid läikima hõõrutud, kõik hiilgas. «Lizaveta töö», mõtles noormees. Kogu korteris polnud võimalik ainustki tolmukübet leida. «Ainult kurjade ja vanade leskede juures on niisugune puhtus,» jätkas Raskolnikov endamisi ja heitis uudishimuliku kõõrdpilgu sitsriidele ukse ees, mis viis teise pisitillukesse tuppa, kus seisid eide säng ja kummut ja kuhu ta veel kunagi polnud pilku heitnud. Kogu korteris olid ainult need kaks tuba.

«Mis teil vaja on?» lausus eideke tuppa astudes karmilt ja jäi endiselt tema ette seisma, et talle otse silma vaadata.

«Tõin pandi, selle siin!»

Ja Raskolnikov võttis taskust vana õhukese hõbekella. Kella tagaküljel oli gloobus. Kett oli terasest.

«Ka endisel pandil on tähtaeg käes. Juba tunaeile sai kuu täis.»

«Ma maksan teile veel ühe kuu eest protsendid ära. Kannatage!»

«See oleneb minu heast tahtmisest, noorhärra, kas kannatada või teie asi nüüd kohe ära müüa.»

«Aga kui palju annate kella eest, Aljona Ivanovna?»

«Käid tühiste asjadega, armuline härra, see ei maksa peaaegu midagi. Sõrmuse eest andsin mineval korral kaks, aga seda võiks ju uuestpärast kullassepa juurest poolteise eest osta.»

«Andke neli rublagi, lunastan välja, see on isa oma. Varsti saan raha.»

«Poolteist rubla ja protsent ette, kui tahate.»

«Poolteist rubla!» hüüdis noormees.

«Nagu soovite.» Ja eit pakkus talle kella tagasi. Noormees võttis selle vastu ning sai nii vihaseks, et tahtis juba lahkuda, kuid meelde tuletades, et tal kuhugi pole minna ja et ta tuli siia pealegi veel teisel otstarbel, muutis ta silmapilk oma otsuse.

«Andke siia!» ütles ta jõhkralt.

Vanaeit hakkas taskust võtmeid otsima ja läks eesriide taha teise tuppa. Noormees, kes üksi keset tuba jäi, kuulatas uudishimulikult ja kaalutles. Oli kuulda, kuidas eit kummuti avas. «Vist ülemine sahtel,» arutles noormees. «Võtmeid, tähendab, kannab ta paremas taskus… Kõik ühes kimbus, terasrõngas… Ja üks võti on seal teistest kolm korda suurem, hambulise keelega, see pole muidugi kummuti oma… Tähendab, peab veel mingisugune kast või kirst olema… Kui huvitav… Kirstudel on ikka niisugused võtmed… Siiski, kui alatu see kõik on…»

Eit tuli tagasi.

«Siin on, härra: kui rubla pealt kuus kümme arvata, siis tuleb poolteise rubla pealt kuus viisteist kopikat ette. Peale selle tuleb kahe eelmise rubla pealt sama arve järgi kakskümmend kopikat. Kõik kokku, tähendab, kolmkümmend viis. Seega jääb teil kella eest veel saada üks rubla viisteist kopikat. Siin on, võtke!»

«Kuidas! Nüüd juba rubla viisteist?»

«Just nõnda.»

Noormees ei hakanud vaidlema ja võttis raha. Ta vahtis eite ega tõtanud minekuga, nagu tahaks ta veel midagi öelda või teha, kuna ta isegi õieti ei teadnud, mida nimelt…

«Mõne päeva pärast toon ehk teile, Aljona Ivanovna, veel ühe asja… hõbedast… hea… paberossitoosi… niipea kui sõbralt kätte saan…» Ta kohmetus ja jäi vait.

«Noh, eks me siis räägi.»

«Jumalaga… Ikka istute üksi kodus, õekest ei ole?» küsis noormees esikusse astudes võimalikult sundimatult.

«Aga mis teil siis, armuline härra, temaga asja on?»

«Mitte midagi iseäralikku. Küsisin niisama. Teie aga kohe… Jumalaga, Aljona Ivanovna!»

Raskolnikov astus kohmetunult välja. Kohmetus aina suurenes. Mööda treppi alla minnes jäi ta isegi mitu korda seisma, nagu oleks miski teda äkki üllatanud. Ja lõpuks tänavale jõudnud, hüüdis ta:

«Oh jumal, kui vastik see kõik on! Kas tõesti, kas tõesti mina… ei, see on lollus, see on mõttetus!» lisas ta kindlalt juurde. «Kas tõesti võis niisugune koledus mulle pähe tulla? Missuguse räpaga küll minu süda hakkama saab! Peaasi: porine, roojane, jälk, jälk!… Ja mina kuu aega…»

Kuid ei sõnadega ega hüüetega suutnud ta oma erutust väljendada. Lõpmatu vastikustunne, mis tema südant juba vanaeide juurde minnes hakkas pitsitama ja piinama, omandas nüüd erisuguse tugevuse ja selguse, et ta ei teadnud, kuhu põgeneda oma tusa eest. Ta läks nagu joobnu mööda kõnniteed, ilma et oleks tähele pannud vastutulijaid, mille tõttu ta nendega kokku põrkas. Ta toibus alles järgmisel tänaval. Ümber vaadates nägi ta, et seisab joogikoha ees, kuhu pääseb treppi mööda, mis viib alla keldrikorrusele. Just sel silmapilgul tulid uksest kaks purjus meest, kes vastastikku teineteist toetasid ja vandudes üles tänavale ronisid. Ilma pikema mõtlemiseta astus Raskolnikov trepist alla. Seni polnud ta kunagi joogikohtadesse sisenenud, kuid praegu käis ta pea ringi ja pealegi veel piinas teda kõrvetav janu. Tal tuli tahtmine külma õlut juua, seda enam, et ta ka oma äkilise nõrkuse nälja arvele pani. Ta istus pimedasse ja koristamata nurka ligase laua äärde, küsis õlut ja jõi ahnelt esimese klaasitäie. Meel läks kohe kergeks ja mõtted selgeks. «See kõik on lollus,» ütles ta lootvalt, «ja millegi üle pole siin hämmastuda! Lihtsalt tervis on veidi korrast ära! Kas või klaas õlut ja tükk kuivikut – ning silmapilk kõveneb mõistus, selgib mõte, võtavad kindlama kuju kavatsused. Ptüi, kui tühine see kõik on!…» Kuid põlglikust sülgamisest hoolimata muutus ta pilk juba rõõmsaks, nagu oleks ta äkki mingisugusest hirmsast koormast vabanenud, ja ta heitis sõbraliku pilgu kõrtsisviibijatele. Ometi oli tal ka sel silmapilgul kauge aimus, et seegi vastuvõtlikkus paremusele oli haiglane.

Kõrtsis oli sel ajal vähe rahvast. Peale nende kahe purjus mehe, kes olid talle trepil vastu tulnud, läks korraga veel välja terve trobikond, nii viie inimese ringis, nendega oli kaasas üks tüdruk, ühel oli lõõtspill. Pärast seda muutus vaikseks ja avaraks. Kõrtsiruumi jäid veel keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuse järgi otsustades linnakodanik, ja tema väga purjus paks ja suur, halli habemega ning siberi kaftanis kaaslane, kes pingil tukkus ja vahetevahel äkki nagu unisest peast käsi laiali ajades hakkas sõrmi laksutama ning keha ülemise osaga hüplema, ilma et pingilt oleks tõusnud, lauldes ise mingisugust loba, mis püüdis meelde tuletada midagi sellesarnast:

Aasta kallistasin naist,
a-aasta kal-lista… asin naist…

Või äkki, uuesti ärgates:

Kohtu tänaval ma käisin,
oma endise ma leidsin…

Kuid keegi ei võtnud ta õnnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kõigile ta rõõmupuhangutele isegi vaenulikult ja umbusklikult. Peale selle oli siin veel üks mees, välimuselt eruametniku moodi. Too istus oma topsiga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ringi. Ka teda näis mingisugune rahutus valdavat.