Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/3
3.
Kui Mait R. mõisa õue jõudis, tõmmas ta kergemalt hinge. Ta süda lõi kindlamaks ja julgemaks. „Saagu nüüd, mis saab — wähemast oled sa siin!“ mõtles ta iseeneses. Tema argtus teel oli ainult kartmisest tekkinud, et teda sihile ei lasta jõuda, et ta ilma otsuseta poolelt reisilt tagasi peab pöörama. Nüüd aga oli ta ettewõte kindel, paruni ette tungida, ilma ühtegi takistust kartmata.
Kiirel sammul lähenes ta üle õue mõisamajale, tugewamalt surus ta oma „meistritööd“ kompsu sees külle wastu. Wastutulejaid teretas ta wiisakalt, et nende heatahtlist tuju enda wastu äratada.
Kui ta mõisa majanduse-hoonete wahelt läbi ja opmanni-majast mööda jõudnud, piiras teda wana, ilus puiestik lopsakate pärnade, jalakate ja saarepuudega, mille seest mõned sihwakad paplid nagu määratumad wihad helkjamalt wälja paistsiwad. Selle puiestiku serwal, madala kingu peal, seisis tõsise ja uhke näoga herrastemaja. Ta esist ehtis ümargune tiik wõlwitud kallastega, mille rohelise, kõntsaga kaetud wee sees paar helewalget luike päid põhja pistsiwad. Lillepeenrad palistasiwad tiigikest ja maja laia trepi ümbrust. Suur kirju wapp waatas kõrgilt lossi eesmise seina kollaka krohwi seest alla.
Mait jäi puude wahele seisma, waatas ringi ja pidas aru. Kust küljest majale läheneda ja kelle käest kõige paremine paruni järele küsida? On ta kodus ja wõtab ta praegusel tunnil ette? Mõisamaja lähemas ümbruses polnud ainust inimest näha; kas waja oodata, kuni keegi ilmub, wõi otsekohe maja sisse minna?
„Poiss, mis sa wahid siin?“ käis korraga Maidu selja tagant näpsakas hüüe.
Kui ta ümber waatas, seisis tema ees umbes ta enese wanadune, pika, saleda kaswuga poiss, kelle peenike ülikond, helewalge krae ja õrn, päewatamata nägu külapoissi kahewahele ei jätnud, et tal mõne mõisa noorherra wõi noorisandaga tegemist on.
Mait teretas.
„Woatan, kust uksest mõisa sisse tohiksin minna,“ kostis ta auupaklikult.
„Kelle juure tahad minna?“
„Paruni herra juure.“
„Mis sa paruni herrast tahad?“
„Oli natuke asja.“
„Mis asi see on?“
„Seda ma ei wõi teistele öelda.“
„Soo!“ Peenike noormees astus ligemale ja waatas wõerale külapoisile uudishimulikult näosse. „Miks sa ei wõi seda teistele öelda? On see mõni sala-asi?“
„Ja.“
„Aga mina olen noorherra, paruni herra poeg — mulle wõid ikka öelda.“
„Ei wõi.“
Noormees, kes ennast paruni herra pojaks tunnistanud, ajas silmad suureks. Ta uudishimu muutus imestuseks.
„Sa ei wõi?… Kes sa siis oled?“
„Mait Luts.“
„Kas meie wallast?“
„Ei.“
„Kust siis?“
„X. wallast.“
„Kus see on?“
Mait nimetas Harju-Jaani kihelkonda.
„Aa, ma tean,“ ütles noor parun. „See on ju wäga kaugel!… Kes sind siia saatis?“
„Ei keegi. Ma tulin ise.“
„Ja sa ei ütle mulle, mis asja pärast?“
„Ei.“
„Aga mina käsin sind öelda, ja kui mina käsin, siis sa pead ütlema!“
„Ei ma ütle.“
Noor parun wangutas kaswawa ärewusega lühikest hõbenupuga koerapiitsa, mida ta käes hoidis. Ta näis aru pidawat, mis selle wastase talujörnikuga peale hakata, kes saksa käsule julgeb wastu panna. Kuna ta pikka, tugewat poissi, kelle jumekas, ühtlane nägu ta tähelpanemist äratas, pealaest jalatallani wihase pilguga mõetis, jäi ta silm korraga kompsu peale peatama, mida Mait kaenla all kandis ja nagu warjata püüdis.
„Mis sul seal koti sees on?“
„Ei midagi.“
„Kuidas — ei midagi? Seal on ju üsna suur asi sees!“
„Aga mitte noorherrale.“
„Kellele siis?“
„Paruni herrale.“
„Näita siia!“
„Ei näita.“
„Sa ei näita?“
„Ei näita.“
Kauemine ei suutnud noor saks ennast talitseda. Ta koerapiits wihises läbi õhu ja käis poisile plaksti pähe. Siis asus ta räpakalt Maidu kompsust kinni. Lühikene rübelemine tekkis. Warsti lendas aga noor parun tuigerdades tagasi ja pidi peaaegu selili kibuwitsa-põesasse kukkuma. Ta oli Maidu tugewat teomehe-kätt tunda saanud…
Minut aega seisiwad mõlemad wastased tummalt üksteise ees. Kaks paari wihast kiirgawaid silmi imesiwad endid üksteise sisse, kaks wõitlejat uurisiwad üksteise kangust, kuulutasiwad üksteisele algawat waenu ette… Mait teadis, kellega tal tegemist oli, kelle koerapiits talle näosse löönud, kelle wägiwaldne käsi ta kallisse warandusesse püüdnud puutuda. See oli ta wend, ta suurtsugu wend, noormees, kelle soontes seesama weri woolas, mis temagi omades. — Noor parun aga nägi ainult hulljulget, kangekaelset, häbemata talupoega oma ees, kes saksale wastu julges hakata, kes saksa wastu kättki usaldanud tõsta! Tohtis saks sellega leppida? Wõis ta niisuguse kuritöö karistamata jätta?
Silmapilk näis noor parun aru pidawat, kas uueste tugewa ja wapra wastase kallale karata, wõi omale enne abi kutsuda; siis pistis ta kaks sõrme suhu ja wilistas waljuste. Talle wastati kohe: puiestiku poolt kuuldus suure koera madal haukumine. Siis kahisesiwad põesad, ja määratumate hüpetega lähenes wäikese wasika suurune wesi-hall, kärbitud kõrwadega Daani dogge-koer. Ta kargas esmalt haukudes oma noore peremehe najale püsti; see tõukas ta aga tagasi, ja nüüd nägi ta puu all seiswat wõerast külapoissi, kelle otsa ta lahtistel lõugadel oma weidrate, walge portsellani karwa silmadega wahtima jäi.
„Poiss, kas näitad nüüd, mis sul kompsus on wõi mitte?“ hüüdis noorherra kähisewa healega.
„Ei näita.“
„Siis ässitan koera su kallale!“
„Ärge ässitage — ma löön koera!“ hoiatas Mait ja asus tugewamine oma jämeda reisikepi ümbert kinni.
„Sultan, wõta!“ karjus noor parun Saksa keeli.
Möirgawa haukumisega kargas suur koer wõera poisi peale. Lähemal pilgul pidi ta tema kõris kinni olema. Kuid wälgu-kiirusel oli Mait kompsu kaenla alt maha pannud ja puu taha wilksatanud. Koer hüppas esimese hooga wastu puutüwi ja prõntsatas tagasi. Wihase, hulguwa haukumisega tikkus ta aga uueste kawala wastase kallale. Seal wingus Maidu malakas ja langes raske hoobiga koerale otsekohe selga. Waene Sultan käis korraks kukerkuuti ja taganes siis ruttu, walu pärast kaeblikult kilgates.
Wastase kerge wõit pani aga noorherra wiha alles leegitsema.
„Kuda sina lurjus minu koera tohid lüüa!“ karjus ta wahutades. „Oota, ma tahan sind õpetada!“
Ta hüüdis koera tagasi, ja teda uueste poisi peale ässitades, tikkus ta nüüd ka ise tema kallale. Kuna Sultan Maidu hõlma külge asus ja selle lõhki kiskus, hakkas noor parun poisi rinnust kinni, enne kui Mait ennast sai kaitsta.
„Noorherra, jätke mind rahule,“ ähkis Mait, „muidu teen Teile haiget.“
Aga ka seda hoiatust ei pannud noor saks tähele. Oma wihas ei tundnud ta enam iseennast. Kuna ta waljuste koera taga ässitas, kes hambad juba korraks wastase reide löönud, hakkas ta ise mõlema käega Maidu kõrist kinni ja püüdis teda maha kiskuda.
Nüüd lõppes aga ka külapoisi wiimane kannatus ja iga auukartus saksa wastu. Temale kiputi siin ju otse elu kallale! Wihane kugistamine tungis tal kurgust, õhk lõi punaseks ta silmade ees. Ta laskis malga kukkuda, ja koerale jalaga pimesi wastu raiudes, wabastas ta oma kaela noore paruni küüntest ning lõi talle enesele nüüd oma tugewad töökäed kõri ümber. Siis surus ta tema kõige jõuuga oma ette käpili maha ja pani talle põlwe kukla peale.
Sel silmapilgul kargas aga koer Maidule tagast selga. Ruttu kahmas Mait wembla maast ja pööras teise waenlase poole. Selga puutüwe wastu toetades, laskis ta malga läbi õhu sadada; iga teine hoop käis wihasele loomale pihta. Koer taganes hulgudes, tikkus aga waluwihal ikka uueste waenlase peale. Ühtlasi oli noor parun Riesenthal jälle jalale hüpanud, et wõitlust haawatud häbi pärast seda wihasemalt edasi pidada. Wististe oleks Mait kahele tugewale waenlasele wiimaks alla jäänud, kui mitte lahingile muul wiisil lõpp poleks tulnud.
Noor parun ja tema koer oliwad just uueste külapoisi külge asunud, kui wali, põrisew meheheal pool kohkunult, pool pahaselt wõitlejate ähkimise ja Sultani õela urisemise sekka kajas:
„Gotthard, mis see tähendab? Mis siin sünnib?“
Sedamaid laskis noor parun wastase küllest lahti.
„Sultan, siia!“ käskis seesama heal, ja ka koer kuulas sõna, ehk küll wastumeelselt urisedes ja wõidurikkale wastasele hambaid näidates.
Keset lahingipaika seisis käskiwalt umbes wiiekümneaastane kõrge kaswuga ja tugewa kehaga herra. Ta lihaw, priske punaga kaetud nägu, mille mõlemat põske neerukujuliselt hall habe ehtis, awaldas elawat wõerastust. Küsiwalt käis ta uhke, iseteadlik pilk wõera külapoisi pealt noore paruni ja selle pealt wihase koera peale, kes, oma peksetud keha lakkudes, wana herra jalge ette maha oli heitnud.
„Gotthard, mis siin oli?“ kordas wiimane oma Saksa keeli küsimust, kus juures ta nooremehe surnukahwatut nägu ja tema paljast, sassi aetud pead waatles. „Ma nägin sind selle poisiga kisklewat. Mispärast? Mis ta tegi? Kes ta on?“
„Ta oli minu wastu häbemata,“ litsus poiss hammaste wahelt, kuna ta rind lõõtsutades tõusis ja wajus.
„Mil wiisil?“
„Ta ei andnud mulle mu küsimiste peale wastust; ta lõi minu koera…“
„Soo! Ja kes ta on? Mis ta siit tahab? Kuidas sattus ta siia mõisa puiestikku?“
„Seda küsi ta enese käest, papa! Ega tea, kas ta sullegi tahab wastata. Näib wäga kahtlane isik olewat. Wast mõni waras. Tal on komps kaasas, mida ta näidata ei taha.“
Parun Adalbert von Riesenthal pööras wõera poisi poole.
See seisis, wõitluse-ärewusest wärisedes, puu najal. Ta oli juba mahti leidnud, oma kompsu jälle kaenlasse wõtta. Ta haljaste nööpidega sinine kuub ja sedasama karwa kintspüksid oliwad paarist kohast lõhki kistud ning käsi, mis kompsu hoidis, jooksis werd. Nagu noorel parunil, nii oli ka temal peakate wõitluse-palawuses maha kukkunud. Nii seisiwad nad mõlemad palja peaga ja sasis juukstega wana paruni ees.
Wiimase silm lendas tunnistades poisi sirge, tugewa kogu, ta terase, jumeka näo üle. Siis astus ta nagu uudishimulikult sammu ligemale.
„Mis su nimi on?“
„Mait Luts.“
„Mis sa siit otsid?“
„Tahtsin paruni herraga kokku soada.“
„Mis asja pärast?“
„Seda wõin paruni herrale üksi nelja silma all öelda.“ „Nelja silma all? Soo!“ Parun ajas silmad suureks. „Mis sala-asja sul siis minule on jutustada?“
„Oli midagi.“
„Mis sa seal kaenlas kannad?“
„Tahtsin seda parunile nelja silma all näidata.“
„Nelja silma all! Kõik nelja silma all!“ hüüdis mõisnik ja näis kahewahel olewat, kas kentsaka poisi üle naerda wõi wihastada. Jälle silmitses ta teda uuriwalt, jälle nihkus ta temale ligemale.
„See noorherra siin on minu poeg,“ ütles ta siis. „Sa wõid tema kuuldes julgeste rääkida.“
„Ei wõi.“
„Näed nüüd isegi, papa, kui häbemata see jõmsikas on!“ hüüdis noor parun, kes oma ärewusest juba toibuma hakkas, Saksa keeli wahele. „Just niisama wastas ta ka minule kõigi küsimuste peale. Ja kui ma teda tahtsin karistada, lõi ta mind wastu.“
„Lõi sind wastu?“
„Ja, ning mitte üks kord,“ ässitas Gotthard. „Ja koera peksis ta otse häbemata kombel.“
Parun kortsutas kulmu. Ta heal läks karedaks.
„Kuule poiss,“ pööras ta Maidu poole. „Sa oled noorherrat ja tema koera löönud! Kudas sa seda tohtisid?“
„Noorherra peksis mind ja ässitas koera minu kallale.“
„Ükskõik, sa ei tohi saksa ega saksa koera lüüa!“
„Koer pidi mu lõhki kiskuma… Ma olen werine…“
Wana saksa silm libises poisi werisest käest ja lõhkistest riietest üle ning jäi ta reie peale seisatama, kust püksid haawast imbiwa were läbi ka punaseks lõiwad.
„See olgu sulle õpetuseks,“ ütles ta sugu wähema walidusega. „Muidu oleksin sind talli lasknud wiia, kus hea nahatäie oleksid saanud. Noorherra trahwis sind ju ka süü pärast. Sa ei tahtnud temale wastata. Ja nüüd ei wasta sa mulle ka mitte.“
„Ma wastan paruni herrale hea meelega, aga mitte siin.“
„Kuule poiss, kui ma sulle ütlen, sa pead wastama, siis pead sa wastama, ka siin. Ja kui ma sulle ütlen, sa pead näitama, mis sul kaenla all on, siis pead seda näitama, ükskõik, kus kohas ja kelle nähes. Kas aru saad?“
Nüüd lõi Mait oma suured, tumesinised silmad laialt ja paluwalt saksa otsa. Sellest hingelisest pilgust, poisi kahwatanud näost, ta tuksuwast suust, ta terwest olekust paistis midagi wälja, mis inimese kohta, kellel süda rinnus, mõjumata ei wõinud jääda. Sellel poisil pidi midagi südame peal olema, midagi, mida ta suureks, tähtsaks, pühaks peab, mida ta igaühele ilmutada ei suuda, mis ta suud nii kindlaste sulub, et ta oma asja warjamise eest hädaohtlikku wõitlustki ei karda…
Parun Riesenthal näis midagi sellesarnast poisi näost lugewat. Ta jäi korraga mõttesse. Waljud, kõrgid kortsud ta silmade ümber pehmenesiwad. Läbitungiwalt wiibis ta pilk Maidu näo peal. Siis waatas ta äkitselt, nagu oleks tal mingi mõttesäde hingest läbi lennanud, laial silmal oma poja peale ja selle pealt jälle wõera talupoisi otsa.
„Mis su nimi on?“ küsis ta tüki aja pärast järsult.
„Mait Luts.“
„Õige, seda sa ütlesid juba… Kust wallast oled?“
„X. wallast.“
„Mis! X. wallast? Sina oled X. wallast, Harjumaalt?“
„Ja, Harju-Jaani kihelkonnast.“
Parun ajas pea õieli; ta nägu awaldas suurt imestust.
„Nii kaugelt tuled minu juurde!“
„Ja, paruni herra.“
Adalbert won Riesenthal waatas nagu otsides maha, siis pööras ta kanna pealt ringi, ja mõisa poole minekut tehes, ütles ta külapoisile lühidelt:
„Tule minu järele!“
„Kas mina wõin kaasa tulla?“ küsis Gotthard.
„Ei!“ —
Komps ühes käes, kaabu teises — kepi jättis ta maha — nii päterdas Mait waljuste tuksuwal südamel parunile järele, kes pikkade sammudega mõisamaja poole tõttas ja selle otsmisest uksest sisse astus. Silmapilk hiljem oliwad mõlemad kõrges, tõsises ruumis, mille mööblid ja tarberiistad tunnistasiwad, et see mõisaherra töötuba ja kontor on.
Parun Riesenthal wiskas oma niiske wiltkübara nagi otsa, wõttis kirjutuslaua ees suure nahkse leentooli peal istet ja jäi küsiwalt imeliku külalise peale wahtima.
See seisis alandlikult ukse kõrwal nurgas. Kompsu pahema käega wastu rinda hoides, püüdis ta werist paremat kätt selja taha peita. Ta näis herra küsimusi wõi käskusid ootawat. Tungiwa põnewusega, nagu soldat ülema otsa wahib, wiibis ta silm paruni priske, kõrgi näo peal. Wõi silmitses Mait oma isa, oma õiget isa, keda ta esimest korda elus nägi, nii uuriwalt, nii põnewalt? Tahtis ta tema näost oma saatust wälja mõistatada, mille üle siin sel silmapilgul otsust pidi tehtama? Püüdis ta selle mehe südamesse pilku heita, et teada saada, kas see hea wõi kuri on, kas seal isa-tundmusi peitub, kas seal „risti-inimese weri“ woolab?
„Tule ligemale! — Sa tead ometi, kes ma olen?“
„Ja.“
„Kes siis?“
„R. mõisa parun.“
„Ja nüüd räägi, mis sa minust soowid.“
Parun kõneles järsult, käskiwalt, aga mitte ilma lahkuseta. See kare toon näis tal enam harjunud wiisiks olewat. Ta silm waatas ennem julgustawalt, kui kurjustawalt wõi ähwardawalt poisi peale.
Maidu ärewus näis aga weel nii suur olewat, et ta sõnadega hästi järjele ei saanud. Wõi pidas ta terane pea aru, kuda kõige targemalt ja mõjuwamalt peale hakata? Ta pani kompsu põrandale oma jalgade kõrwale maha, lükkas juukseid tagasi, kohendas oma lõhkist kuube ja heitis kohkunud pilgu oma üleni mudaste jalgade peale, millega ta saksa-toa puhtal põrandal seisis. Siis astus ta, nagu hoogu wõttes, sammu saksa ligemale.
„Ma tulin suure palwega paruni herra jutule,“ algas ta sel tõsisel wana inimese toonil, mille terasemad külalapsed nii waratselt ära õpiwad. „Ma oskan puust kõiksugu asju wälja leigata, teen seda tööd juba lapsest saadik, ja mul oleks tuline himu olema meistri juure õppima minna. Aga wõi saksad talupoega linna lasewad! Neil tööinimesi tarwis. Käisin küll oma herra palwel, nurusin, mis wõisin, palusin, kuda oskasin — ei lubatud. Mõtlesin: mis nüüd heaks nõuuks wõtta? Himu suur — annaks kas wõi poole elu ära…“
„Ja siis tulid minu juure?“ küsis parun Riesenthal, kes teraselt kuulatanud.
„Jah.“
„Miks siis? Kust sa mind tundsid?“
„Seda reagin paruni herrale warsti. Enne näitan paruni herrale oma proowitööd, mis kaasa tõin. Paruni herra wõiwad siis ise näha, kas ma midagi oskan ja kas ma meistri poisiks ka kõlban.“
Ning wäledaste nabis poiss, haawatud käest hoolimata, põrandal olewa kompsu lahti ja tõi sealt oma tuuleweski nähtawale, mille ta ettewaatlikult saksa ette laua peale seadis. Ta läikiwad silmad näisiwad ütlewat: Waata nüüd, ja ütle siis weel, et ma meistripoisiks ei kõlba!
Parun hakkas weskikest silmitsema — esmalt naerwa, pool pilkawa pilguga, siis tõekamalt ja wiimaks üsna elawa huwitusega. Mait awas weski uksed ja aknad, et ta ruumi sisse wõiks waadata, ja ajas käega tiibu ümber, nii et rattad sees käima hakkasiwad. Puust möldrit ja tema poissi nähes, kelle käed nii kentsakalt nõksusiwad, tõmmas parun suu naerule. Kui ta kena mänguasja küllalt waadelnud, küsis ta healega, mis Maidu südame hüppama pani:
„Kas see weski tõeste sinu tehtud on?“
„Minu oma tehtud, paruni herra!“
„Kui wana sa oled?“
„Mardi-päewa ajal soan wiieteistkümne aastaseks.“
„Hm, sa oled osaw poiss. Ma pole nii täielist mänguweskit weel näind… Aga ütle mulle, miks sa siis seda asja noorherrale ei tahtnud näidata?“
„Ma tahtsin enne paruni herra enesega reakida,“ wastas Mait tõsiselt.
„Sa oleksid wõind ju minuga pärast rääkida.“
„Ei, see ei läind. Noorherra oleks minu käest siis ühte ja teist hakand pärima, ja ma põleks talle wõind wastata.“
„Mis sa siis põleks wõind wastata?“
„Noh, et miks ma oma weskiga just tema papa juure tulen ja kust ma R. paruni herrat tunnen ja muud weel“…
„Seda kõik tahaksin ma nüüd isegi teada saada,“ ütles parun.
Mait waikis. Ta näis aru pidawat. Kuna ta, kätt laua nurga peale toetades, silmade wahel mõtlew korts, sirgelt paruni ees seisis, waatles see teda salaja ja — raputas korraga pead, nagu tahaks ta mingist soowimata mõttest wõi nähtusest lahti saada…
„Ma paluksin enne paruni herra käest teada saada, kas paruni herra mind tahab aidata, et ma linna meistri juure soaksin,“ ütles Mait wiimaks paluwa naeratamisega.
„Kuda mina sind wõin aidata, sa pole ju mitte minu walla poiss,“ wastas parun.
„Kui paruni herra meie herrale kirjutaks…“
„See ei lähe, Mait. Sa ise käisid ju herrat palumas, ja ta ei lasknud sind. See tähendab — tal on sind tarwis. Kuda mina wõin teise herra inimesi walla alt lahti paluda! Teie herra pahandaks minu üle. Ta mõtleks: mis temal minu talupoegadega tegemist on!“
Maidu nägu lõi kurwaks.
„Meie herra on ju paruni herra sugulane — ei ta paneks pahaks ühtigi,“ ütles ta.
„Sugulane? Kust sina seda tead?“ küsis parun Riesenthal.
„Olen kuuld,“ kostis poiss mahalöödud silmadega. „Ja meie herral on inimesi wallas küllalt. Kas tal mind on wõi mitte, see on temale ükspuhas.“
„Seda ma ei usu. Niisugust tugewat, terast noortmeest, nagu sina oled, peaks iga mõisnik kinni. Sinust saab kord tubli peremees, kes kohta oskab pidada. Lollisi ja tuimasi on igas wallas küllalt… Ja mis sul wiga wallas elada, kui kord peremeheks saad? Ää ole rumal, et linna tahad minna! Ega sul sealgi Jumal teab mis põli ole. Saad meistri ja sellide käest taguda ja pead tühja kõhtu kannatama. Ja teadmata on ka, kas sind meistri juure wõetaksegi. Oled juba liig wana, ei mõista Saksa keelt — ei tea, kas lugeda ja kirjutadagi oskad?“
„Lugeda oskan, kirjutada koa natukene,“ wastas Mait, „ja Saksa keelt hakkaksin kohe õppima.“
„Arwad, et see nii kerge on! Ja meistri õpipoiss peab kohe Saksa keelt oskama. Meister ja sellid räägiwad ju Saksa keelt… Aga ütle, oled sa peremehe poeg, wõi teenid kellegi juures?“
„Olen peremehe poeg.“
„On su isal suur koht?“
„Ei, neljapäewa-koht.“
„On sul wanemaid wendi?“
„Ei ole.“
„Sa oled isa kõige wanem poeg ja käid mõisas teol?“
„Jah.“
„No, mis su isa siis ütleb, et sa linna tahad minna?“
Mait punastas ära ja ei kostnud.
„Su isa on selle wastu? Räägi õigust!“
„Isa ei tea, et — et ma linna tahan minna,“ kogeles Mait.
Parun tegi suured silmad.
„Mis? Su isa ei teagi sellest? Miks sa siis isale pole rääkind?“
„Kartsin, et ta mind ära ei lase.“
„Siis ei tea isa seda ka, et sa minu juure tulid?“
„Ei.“
Paruni nägu muutus walidamaks.
„Waata, poiss, see pole sugugi ilus temp, mis sa oled teind! Sinu herra ei luba sind linna ja oma isast tead ka, et ta ei luba, ja sina läheb wõera saksa juure — see pidada sind wallast lahti aitama — su herra ja su isa tahtmise wastu!… Kuule, poiss, sa oled ju jooksik! Ma peaks su kinni pidama ja haagrehi juure saatma“…
Mait jäi aga kaunis rahuliseks.
„Ega paruni herra seda siis tee!“ ütles ta üsna kindlaste.
„Kui sa mulle sõna annad, et siit ilusaste koju tagasi lähed ja jälle tööle hakkad, siis tahan sulle andeks anda.“
„Paruni herra ei taha mind siis mitte aidata?“
„Ei.“
„Ma palun paruni herrat kõigest hingest!“
„Ma ei wõi.“
„Aga ma olen paruni herra poeg!“
Mait oli seda öeldes saksale ligemale astunud — nii ligidale, et ta soe hinge-aur peaaegu herra põske puutus…
Parun Riesenthal kähwas tooli pealt üles, nagu oleks teda nõel torganud.
„Mis sa ütlesid?“
„Ma olen paruni herra poeg,“ kordas Mait pikkamisi; ta wahtis sellesama tungiwa, usutawa, puuriwa pilguga wana herra otsa, millega ta kord oma ema käest saladuse wälja pitsitanud. Ja kuna parun, nagu emagi, waikis ja suuga õhu wõi sõnade järele nilpas, lisas poiss halastamata rahuga ja ärakaalutud rõhuga juurde: „Minu ema nimi on Liisu; ta oli enne minu sündimist siin mõisas toatüdrukuks. Minu isa nimi on Joak Luts; ta oli enne siin wallas, Küüska peres, teomeheks…“
„Ma ei tunne neid inimesi!“ hüüdis parun surutud healega.
„Paruni herra ehk tuletab meelde: Liisu Mätlik ja Küüska Joak. Paruni herra ise käskis neid paari minna ja saatis nad siis X. walda elama. Mina sündisin seal.“
Parun Riesenthal waatas segaselt ja ühtlasi argselt ringi. Õrn puna ta prisketel põskedel oli sinakaks tõmmanud.
„See wõib ju olla — ma ei mälesta neid inimesi enam — — aga kes sulle siis ütleb, et sina — et sina —“
„Ema ise ütles mulle, et ma Joagu laps põle, waid et paruni herra mu isa on,“ seletas hirmus poiss armuheitmata selgusega.
Maidu papa oli natuke aega tumm. Ta walged, lihawad käed nabistasiwad wärisedes kuldse uurikee kallal, libisesiwad siis püksitaskutesse ja tõusiwad sealt jälle wälja. Nagu kohkumisest kohmetanud inimene kunagi otsis parun asjata sõnu. Seejuures wahtis ta üksi-silmi poisi otsa.
Otsis ta selle palgelt tema nurjatumale tõendusele kinnitust? Püüdis ta tema ninast, suust, silmadest wälja uurida, kas selle räpase näoga, poriste jalgadega teopoisi soontes tema suurt-sugu werd woolab?…
Kui parun Riesenthal õiglane tahtis olla, pidi ta enesele tunnistama, et ta poisi juttu usub. Toa-Liisut ja Küüska Jaaku mälestas ta wäga hästi; niisama teadis ta ka, kuhu ta nad elama saatnud. Enam kui tõenäoline oli, et see neljateistkümne-aastane auusa olekuga poiss nende esimene laps on ja otsekohe nende juurest tuleb. Kuid parunil oli poisi jutu uskumiseks paraku weel palju kindlam tunnistus: Maidu suur sarnadus tema ainuma poja Gotthardiga! See sarnadus oli parunile juba all aias silma torganud — äkitselt, aimduse wiisil — ning teist korda siin toas sel silmapilgul, kui poiss oma palwet ette kandes sirgelt tema ees seisis. Ja nüüd — nüüd nägi ta silmadega, mille waade poisi seletuse läbi teritatud, weel kord, kui ühte nägu nad oliwad — parun Gotthard Riesenthal ja teopoiss Mait Luts! Wing selle sarnaduse oliwad mõlemad isalt pärinud, temalt eneselt, parun Adalbert Riesenthalilt…
„Sinu ema waletad!“ tahtis parun Maidu wiimase sõna peale müristada. Aga ta ei müristanud. Ta wahtis piiludes uste poole ja ütles kaunis tuhmi healega: „Sinu ema waletab, kui ta seda on öelnud, ja kui ta seda mitte pole öelnud, siis waletad sa ise.“
Sellest nägi waene Mait, et ilmas siiski isasid on, kes oma lapse ära salgawad! Wanema-armastus polnud siis mitte nii üleüldine, talupoja ja saksa juures tingimata leitaw tundmus, nagu Mait oma rumaluses arwanud…
„Ei, panini herra, ma ei waleta,“ wastas poiss wärisewa healega, „ja ma tean ka, et mu ema ei waleta.“
„Kust sa seda tead?“
„Isa käest. Isa ütleb koa, et ma tema poeg põle. Seda teawad meil kõik inimesed.“
„Kõik inimesed!“ hüüdis parun, ja ta otsaesine lõi õhetama.
„Ja. Mind sõimatakse lapsest saadik paruniks.“
Adalbert won Rosenthal kõndis, käed püksitaskus, paar korda nähtawa ärewusega ühest seinast teise. Ta kiristas hammaste wahelt ühe Saksa keeli sõna wälja, mida Mait ei mõistnud; aga küll see wist mõni wandesõna oli, mis tema isa wõi ema kohta käis, kes oma halwa saladuse wälja lobisenud, wõi ka Maidu enese kohta, kes selle saladusega oma suurtsugu papat tulnud tülitama… Wiimaks jäi parun poisi ette seisma ja ütles healega, millest maharõhutud wiha üles kees:
„Kuule, poiss, ma annan sulle head nõuu: kui sa mitte ei taha, et ma su naha tallis mehe moodi lasen maha wõtta, siis katsu siit oma rumala loriga nii ruttu minema saada, kui su jalad kannawad. Pea meeles, et ma mitte nalja ei tee!“
Mait wastu:
„Ma lähen kohe, kui paruni herra teeb, mis ma paruni herra käest palusin.“
„Seda ma ei wõi. Sa oled wõera herra wallast.“
„Paruni herra wõib kõik, mis paruni herra tahab.“
Missugune häbemata kangekaelsus! wõis saks mõtelda, sest ta lõi käed risti ja ta jäme kael hakkas ikka tumedamalt punetama.
„Sinu weski ostan ma ära,“ ütles ta siis isewärki susisewa healega. „Kui palju sa ta eest tahad?“
„Weskit ma ei müü, kui paruni herra mu palwet ei täida.“
No see julgus läks juba igast piirist üle!
Parun Riesenthal wabises sisemise wiha pärast. Ta asus kui kotkas küüntega poisi õladesse kinni ja kiskus ta nii ligidale oma näo juurde, et märg ta suust Maidule wastu põske pritsis, kui ta karjus:
„Hulgus! Jooksik! Silmapilk lähed talli! Ma lasen sind siduda, — kas kuuled, — siduda lasen sind!“
Imelikul wiisil jäi poiss ka sellegi nii wihase ähwarduse peale südiks ja rahuliseks. Tal pidi mingi tugi selja taga olema, mille kindluse peale ta julge wõis olla; tal pidi nii hea trump käes olema, et ta oma wägewat wastast ei pruukinud karta.
Ja see trump oli tal.
Ta oli tema siinsamas ostnud — paruni enese käest. Nüüd mängis ta tema wälja.
Mait wahtis herrale kindlaste silmi ja ütles pikkamisi:
„Paruni herra wõib oma poega siduda lasta, aga poja suu jääb lahti“…
Tumm waheaeg tekkis. Niisuguse kawaluse, niisuguse põhjatuma nurjatuse wastu oli parun Riesenthal ette walmistamata…
See jõmsikas seal julges teda ähwardada! Ta riiwatu oli kahtlemata neid argseid pilkusid tähele pannud, mis parun, tema ilmutusi kuuldes, ukse ja seinte poole heitnud; ta oli paruni näost, healest, sõnadest wälja lugenud, kui wastumeelt talle ta poja külaskäik on. Ja seda tarwitas see kõrilõikaja nüüd oma kasuks! Ta pani oma ohwrile parajal pilgul noa kurgu külge. Wõimumees ja käskija oli siin praegu Mait Luts, mitte parun Riesenthal…
Wiimane püüdis otsusele jõuda, mis niisugusel seisukorral kõige tulusam oleks teha. Poiss ähwardab kõneleda. Muidugi siit mõisa inimestele. Ta ütleb neile suu sisse: ma olen teie paruni poeg. Ta näib terwet halba lugu hakatusest otsani tundwat, seletab, kus ta wanemad on ja kuda nad siit wõerasse walda sattunud. Sest pole ju kaua aega — weidi wanemad inimesed mälestawad kõik weel toa-Liisut ja Küüska Jaaku. Seepärast pole neil raske poisi juttu uskuda. Missugune kahin seepeale mõisas ja terwes wallas!
Kuid see poleks weel kõige pahem. Teenijate ja talupoegade arwamisest ei pruugi saks nii wäga wälja teha. Aga kui kergeste ei wõi must lori paruni perekonda ulatada! Proua, poeg, kaks tütart — kui need midagi kuuleksiwad! Mis aitab kõik salgamine ja waleksajamine niisuguse õela asja wastu — kahtluse-juured on ju nii pikad, nii ärahäwitamata! Ja mis kõige hullem — tõde kätte saada polegi nii wäga raske — poisi ema elab ju ning isa kah…
Et Mait oma ähwarduse täide saadaks, seeüle ei suutnud parun kahelda. See kawal hulgus oli oma julgusest ja häbematusest juba proowisid küllalt andnud. Tema näo peal — selle näo peal, mida parun korraga nii hästi tundis — oli talupojalise kangekaelsuse kõrwal ka Riesenthalide junkri-omadusi lugeda: wägiwaldset waprust, meelekindlust, tahtmise-wisadust… Hakkad seda poisil siit talli wiima, siis on enam kui tõenäolik, et ta kohe lärmi lööb, oma saladuse walju healega wälja karjub, nii et terwe mõis kajab! Ja paruni perekond ei ela kirjutuse-toast mitte kaugel.
Tal wõllanäol oli õigus: suu jäi tal ju lahti!…
Paruni herra tegi otsuse: ta heitis alla.
Parun Riesenthal heitis Mait Lutsule alla!
Ta wõis waadata, kuhu tahtis — muud nõuu ei jäänud tal järele. Sellest poisist wõis ta ainult heaga lahti saada, mitte kurjaga… Wõi rääkis ta — isasüda ka sõnakese kaasa? Kõpitses tal tundmusekene põues, mis ütles: Kui inetu, oma lihast last siduda ja awalikult peksta lasta! Ja mille eest? Selle eest, et laps isa palwele tuli? Laps palub leiba ja sa annad talle kiwi!
Olgu, kuda on — parun Riesenthal tõmmas pillile teised keeled peale.
Ta wõttis jälle pehmes leentoolis istet ja ütles üsna wagusaste:
„Sinu rumalat juttu ei usuks keegi ja mina ei kardaks seda. Aga mul on sinust enesest hale meel. Ma näen, sinul on näppudes osawust ja terane mõistus peas. Ma olen nüüd järele mõtelnud, ja tahan sind aidata…“
Tuba Maidu ümber hakkas tantsima. Ta kõrwad helisewad. Paruni heal oli muusikaks muutunud.
„Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseb meistri juure minna. Ka ostan ma sinu weski kõrge hinna eest ära. Selle rahaga wõid sa ennast linnas aidata. Aga sa pead mulle midagi tõotama…“
Mait oli walmis oma hinge õnnistust, oma poolt elu ära tõotama.
„Sa ei tohi minu maa peal ega terwel teel poolt sõna oma rumalast lorist jutustada. Kas mõistad?“
Maidu silm hiilgas, ta nägu õhetas. Üheainuma hüppega oli ta paruni juures, asus ta käest kinni ja andis sellele suud.
„Minu suu on kinni,“ sosistas ta; „ennem wõib see sein reakida kui mina!“
Parun tõmmas oma musutatud käe tagasi.
„Hea küll, ma usun sind… Kui keegi küsib, mis sa siin mõisas käisid, siis ütle, et teie saks sind kirjaga saatis. Tõid mulle ka oma weski müüa. Muidu oled wait. Ja lähed siit kohe minema.“
„Aga kirja annab paruni herra mulle kaasa?“
Parun Riesenthal pidi tahtmata naeratama. Sel pojal polnud oma isa wastu mitte just kõige suuremat usaldust!
„Ja, kirja wõid kaasa saada,“ ütles ta. „Oota natuke.“
Ja ta hakkas pikkade sammudega edasi-tagasi sammuma; nähtawalt mõtles ta kirja sisu üle järele. Wiimaks istus laua taha ja hakkas kirjutama.
Mait, kes jälle alandlikult nurgas seisis — wait kui sukk — nägi, kuda parun kirjutas ja ikka jälle maha tõmmas, mis ta kirjutanud, ning paberilehed, mille peal kiri nurja läinud, üksteise järele katki kiskus ja tükid oma taskusse pistis… Nähtawalt polnud seesuguse kirja kirjutamine sugugi nii lihtlabane…
Wiimaks läks asi toime.
Walmissaanud kiri pisteti ümbriku sisse ja see pandi laki ja petsatiga kinni.
Nüüd tõmmas parun ühe wõtme taskust ja keeras oma suure, raske kirjutuslaua pahema tiiwa sahtli lahti. Seal soris ja luges ta tüki aega ning näis aru pidawat. Mait kuulis raha-kõlinat. Wiimaks käis käsk:
„Tule siia!“
Mait lähenes talle ruttu.
„Ma maksan sulle su weski eest kolmkümmendwiis rubla. Kas oled rahul?“
Kolmkümmendwiis rubla! kordas Mait iseenesele mõttes. Kas ta siis pöörane peast on!… Nii suurt rahasumma polnud ta silm weel eluajal näinud… Iga wastuse asemel kaapas ta kaks, kolm, neli korda paruni reit…
Saks aga luges talle mitu ilusat, kirjut paberit ja paar haljast rublatükki pihu peale.
„Sellest rahast ei pruugi sa kellegile rääkida,“ kinnitas ta.
„Ei, paruni herra, ma peidan ta nartsu sees särgi alla ära.“
„Ja siin on kiri teie herrale. Selle annad herra oma kätte, mitte mõnele muule. Kas mõistad?“
„Tahan teda kui hinge hoida,“ tõotas Mait pühalikult ja tänas jälle.
„Katsu siis, et linna saad, ja ära mind enam tülitama tule!“
„Ei paruni herra silm pea mind enam näha soama!“ Ning seejuures heitis poisi pilk sügawalt, litsuwalt selle mehe näo peale, kes tema isa oli ja seda siiski ei olnud — olla ei tahtnud ja olla ei wõinud; näis kui tahaks poeg isa pilti jäädawaks mälestuseks kaasa wõtta — ainult mälestuseks…
Parun näitas käega ukse poole ja Mait tegi juba minekut, kui eeskojast jalgade müdin ja heledad lapsehealed kajasiwad ning uks lähemal silmapilgul lahti prahwatas.
Kaks ilusat ruugejuukselist tütarlast, umbes kümne- ja kolmeteistkümne-aastased, tormasiwad sisse — otse Maidu rinna wastu.
„Papa, papa! Meie lind on puurist wälja lennanud! Keegi ei tea, kus ta praegu on,“ hädaldasiwad lapsed, papa põlwe ümber seisma jäädes, kuna nende pilgud ukse ees seiswat külapoissi ainult külmalt ja pealiskaudselt riiwanud.
„Teie ei pea mitte minu tuppa jooksma, ilma ukse peale koputamata“, wastas parun etteheitlikult, kuna ta silm siiski õrna lahkusega ühe näokese pealt teise peale libises.
„Wabanda, papa! Aga meie lind, meie ilus lind!“ hüüdis wanem tütar, naljaka ahastusega käsi ringutades.
„Kahju küll, kulla laps, aga teie lindu ei wõi mina ju mitte otsima minna,“ naeratas papa, kuna ta pehme walge käsi hella silitamisega tütre pea üle libises. „Kuid trööstige endid! Kui teie lind kadunuks jääb, on mul teie jaoks teine ilus kingitus. Lapsed, waadake, mis siin on!“
Ja parun Riesenthal näitas tütretele laua äärel seiswat tuuleweskit.
Lapsed karjatasiwad rõemliku imestuse pärast. Sedamaid oliwad mõlemad kena mänguasja külles silmade ja sõrmedega kinni. Nende õiskaw rõem sai aga alles täielikuks, kui papa tiiwad käima pani, misläbi terwe weski tegewusesse hakkas — puust mölder ja ta sulane muidugi kah — nähtus, mis paruni-preilide õnneliku imestuse kõige kõrgemale tipule tõstis.
„Papa, kust sa selle said? Ütle, kust sa selle said?“
„See talupoiss seal tõi ta mulle. Ta on selle weski ise teinud.“
Mõlemad plikakesed pöörasiwad uudishimulikult talupoisi poole, kes nii ilusaid asju oskab teha.
„Kas sina siis selle weski üsna oma peast tegid?“ küsis wanem õde üsna heas Eesti keeles, kuna ta terane pilk poissi kriitikalikult mõetis.
„Oma peast jah,“ kinnitas Mait, ja mitte ilma uhkuseta.
„See weski saad minule!“ hüüdis noorem preili kirglikult.
„Ei, minule — mina olen wanem,“ waidles teine wastu.
Papa aga otsustas, et ta mõlemale pooleks saab. Gotthard saawat ta homme kuskile sündsasse paika, kus hea tuul puhub, üles seadma.
Mait oli waheajal uksest wälja pugenud. Ta wõttis weel selle hea lõputundmuse kaasa, et kaks ilusat parunipreilit tema meistritööd kiitnud ja imestanud. „No, küll see tige noorherra ka silmad teeb, kui ta weskit näeb,“ mõtles ta iseeneses. „Kahju, et ma seal juures ei wõi olla! Tahaksin heameelega ta kadedust näha…“
Kui hundist räägid, siis ta tuleb.
Eeskojast läbi minnes, sai Mait noore paruniga ukse juures weel kord kokku. Tema tuli, Mait läks. Kui nad üksteisest mööda astusiwad, ei lausunud kumbki sõna, aga noor parun tuletas ennast wastasele weel kord meelde: ta lükkas teda… Mait ei lükanud wastu. Ta oli suuremeelne wõitja. Ta naeratas ainult ja mõtles: „Mis see sulle aitab! Minu põlwe all olid ikka!“…
Päike oli metsa taha praegu looja läinud, kui Mait mõisa-õuue ja sealt suure tee peale jõudis. Ta kõht oli tühi ja liikmed roidunud.
„Süüa ei pakutud ja öömaja ka mitte,“ mõtles ta iseeneses ja leidis, et see isa poolt poja wastu weidi hoolimata on. „Aga hea mees on ta siiski,“ lisas ta juurde ning rõhus raha, mille ta nartsu sisse oma kopikate juurde pannud, särgi all wastu südant. Suure punase pitseriga kirja, mida ta auukartusega ikka ja ikka jälle silmitses, peitis ta wiimaks kah põuue ära.
Lähem kõrts ei olnud kaugel; seal tahtis ta keha kinnitada ja öömajale jääda.
Kuna Mait wäsinult, aga rõemust tuksuwal südamel mõisale selja pööras, istus parun Adalbert von Riesenthal üksina oma kirjutusetoas — lapsed oliwad weskiga minema pannud — ja õerus mõtetes oma ilusaid walgeid saksa-käsa. Tal oli hea meel. Ja seda kahel põhjusel. Esmalt oli ta enesest üsna suure hädaohu ära pööranud ning teiseks waesele külapoisile head teinud.
Ja iga heategu jätab magusa tundmuse südamesse…