Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/22
22.
Oktobri-kuu lõpul 1859 sündis wagusas Tallinnas wägiwalla-tegu, mis kaua aega auuwäärt elanikkude meeli erutas. Toompeal, kohaliku aristokratia rahulises linnajaos, tikkus ühel ööl hulljulge rööwel kahe suurtsugu ja lugupeetud kodaniku elu kallale, teist nendest kardetawalt haawates.
Linnas liikuwate juttude ja Lutheri „Nädalalehe“ kirjelduste järele oli lugu järgmine.
Öösel kella ühe ajal sõitsiwad parunid Riesenthalid, isa ja poeg, „Aktsia-klubist“ woorimehega koju. Wanem herra elas Toompeal oma majas ja noor parun, R. mõisa omanik Läänemaalt, kes mõnda päewa linnas wiibis, oli isa perekonnas korteris. Kui woorimees wälja makstud ja ära sõitnud, hakkas parun Gotthard koja-ust lukust lahti käänama. Et isa ja poeg mingi asja üle elawas mõttewahetuses oliwad ja wiimane koja-wõtit oma taskutest kohe ei leidnud, siis läks weidi aega, enne kui parun Gotthard Riesenthal wõtme luku-auku sai pista.
Korraga seisis nende juures, nagu oleks ta maa alt kerkinud, keegi kahtlane isik, tüse kepp käes. Ta hüüdis herradele surutud healega mõned segased sõnad wastu, mille sisu nad ei mälestanud. Siis tõusis ta kepp, millel raske tinanupp otsas näis olewat, hirmsale löögile. Hoop oli arwatawalt noorele mõisnikule määratud, see aga kargas loomusunnil weidi kõrwale, ja nii sirutas mõrtsuka kole löögiriist elatanud paruni, kes poja taga seisnud, purustatud pealuuga uulitsakiwide peale maha…
Õnneks polnud noor parun ilma kaitseriistata. Ta kandis täna, nagu ka muidu harilikult, nõnda-nimetatud odakeppi. Ja õnneks jäi tal niipalju meelemärkamist alale, et ta enesekaitse peale wõis mõelda. Kui siis mõrtsukas uue uinutawa hoobi tema pea peale tahtis maha sadada lasta, wõttis parun selle oma kepiga osawaste wastu. Ka muidu tuli õnn talle appi. Keppi kolmandaks hoobiks tõstes, komistas rööwel korraga — wõib olla, et ta mitte üsna kaine polnud — löök läks nurja, ja nüüd leidis parun Riesenthal mahti, oma kepi seest wälgukiirusel pikka odatera wälja tõmmata, mille ta kurjategijale rindu tõukas. Kaabakas tuikus, langes põlwili, ajas enese aga ruttu üles ja pööras wankuwal sammul põgenemisele, kuna parun waljuste appi hakkas karjuma…
Kõik see sündis üheainsama lühikese minuti jooksul Riesenthali maja ukse ees, natukene maad eemal põlewa uulitsa-laterna tuhmil walgusel.
Rööwli tagaajamise peale ei wõinud parun Gotthard mõtelda, sest ta ei tahtnud oma raskeste haawatud isa, kes elumärkideta maas lames, üksina jätta. Ta hüüdis ainult waljuste appi ja hakkas õnnetuma wana herra eest hoolitsema. „Aga tuttaw nähtus on ju“ — nii kirjutas Nädalaleht muu seas — „et ööwahtisid ialgi seal ei ole, kus neid waja oleks. Ööwahid on inimesed, kes ainult selle eest palka saawad, et nad päewa-ajal ka magawad. Ja nõnda sündis siis, et nurjatu kurjategija pakku peasis, enne kui teda mõjuwalt otsima ja taga ajama wõidi hakata. Kaotatud were järele arwates, mida sündmuse-paigalt ja pika teena uulitsalt leiti, pidi rööwli haaw raske olema. Siiski oli ta jõudu leidnud, ennast warjule wiia. Niipalju kui ööwahtide käsilaternate walgusel näha wõidi, ulatasiwad werejäljed kuni Lühikese jala treppideni. Paraku hakkas öösel raskeste wihma sadama, mis weremärgid hommikuks enamiste ära uhtus, nii et kurjategija põgenemise-sihti nende järele kindlaks ei wõidud teha. Pimeduse pärast ei näinud ka rööwli mõlemad ohwrid kallaletikkuja nägu nii selgeste, et nad teda wõiksiwad ära tunda. Siiski on loota, et meie agaral politseil korda läheb, jultunud mõrtsukat peatselt tabada. On nimelt selgeks lehtud, et niihästi paruni majas Toompeal, kui ka „Aktsia-klubis“, kus mõlemad herrad sagedaste wiibiwad, wiimastel päewadel ja ennemalt, wõerad isikud noore paruni järele on käinud kuulamas — kord ühel, kord teisel põhjusel. Just kuritöö-õhtul, paar tundi enne sündmust, ilmunud klubi uksehoidja juurde keegi halwas riides inimene, pärinud, kas parun Gotthard Riesenthal seal olewat, ning läinud, kui teada saanud, et mõlemad herrad klubis õhtust sööwad, tänades minema, kus juures ta suud-mööda tähendanud, ta tahta R. mõisa saksalt homme tööd minna paluma. Seda tööpalujat pole aga paruni juurde kolmel wiimasel päewal mitte ilmunud. Klubi uksehoidja, kui ka Riesenthali maja kojamees arwawad isiku wõi isikud — kui neid rohkem peaks olema — näo järele kindlaste ära wõiwat tunda.
„Raskeste haawatud parun Wiesenthali juurde“ — teatas leht edasi — „toodi kohe, kui poeg ta ööwahtide ja teenijate abil korterisse toimetanud, linna tublimad arstid. Paraku on elatanud herra olek — kui mitte lootuseta, siis ometi hädaohtlik. Mõrtsuka löögiriist oleks ta kahtlemata sedamaid surnult maha sirutanud, kui mitte wiltkübar õnnetuma peas hoobi raskust poleks wähendanud. Siiski on löök paruni herra pealuust — õnneks mitte kardetawast kohast ja mitte laialt — läbi tunginud. Neli osawamat arsti on iga päew teda rawitsemas ja waheldamisi walwamas; ühtlasi on Tartust kaks arstiteaduse professori telegrahwi teel kõrgeste auustatud haige juurde kutsutud, kes waheajal kiirpostiga wist juba paigale on jõudnud.“ — Siis järgnes lehes „jõleda, nurjatuma kuritöö kahetsemisewäärt ohwri“, parun Adalbert Riesenthali kohta järelhüüde-laadi ülisoe ja üli-auustaw tundmuste-awaldus. Selles kiideti paruni tüdimata tegewust ja enesesalgamist maa omawalitsuses ja paljudes auuametites, tema õiglast, aatelist, kõrge waatega meelt läbikäimises omasugustega ja ta isalikku heldust ning lahkust alamate, iseäranis oma teenijate ja talupoegade wastu. Ta olla eeskujulik isa, truu abikaas, auus, usaldusewäärt sõber. Tasumata kahju sündida seltskonnale ja kodumaale, kui Kõigewägewam selle jumalakartliku, kombelikult laitmata, karakteri-kindla riigikodaniku ja kallimeelse inimese-sõbra oma juurde kutsuks…
Ka noore Riesenthali peale, kes nagu Jumala ime läbi jultunud metslase tapariista alt peasenud, mõeldi kirjas meelitawate sõnadega. Ta olewat inimliste ja seltskondliste wooruste poolest kõigiti oma isa teisend. Kui tubli põllumees ja helde käega rahwasõber olla ta juba nüüd, oma õitswal noorusel, laialt tuttaw ja lugupeetud. Jumala käsi ise hoidnud teda ta armsale perekonnale, ta noorele õnnelikule abikaasale, ta tänulikkudele talupoegadele alles, mille eest taewast Isa mitte küllalt ei jõutawat tänada.
Lõpeks tähendati, jõleda kurjategija juurde tagasi pöörates, sügawa murega selle peale, kuda kombelik langemine alama rahwa seas, laiskus, ahnus, toorus, wägiwald, kõiksugu kuritööd, alatasa jõudsaste edeneda. Rahwas tarwitada temale kingitud wabadust kurjaste, taganeda Jumalast ja unustada auukartuse oma ülemate eest. See olla paraku jälle selge näitus, et rahwas wabaduse tarwis weel küps ei ole, ühtlasi aga ka tunnistus, et eestlase rahwusline iseloom mitte kõige paremasse liiki ei lange.
Ja nõnda edasi.
Inba nädala pärast wõis Lutheri ajaleht „tänulikust südamest Issanda wastu“ rõemusõnumi tuua, et parun Adalbert von Riesenthal arstide ühise otsuse järele hädaohust olewat peasenud. Wist juba paari nädala pärast wõiwat elatanud kannataja rõemsalt terwete liiki astuda…
Mõrtsukast ei teadnud leht midagi rääkida.
* * *
See põetas ennast waheajal ilma tohtrite ja professoriteta.
Nende kutsumiseks polnud tal raha ega julgust.
Ta wõis õnne tänada, et politsei talle põdemiseks mõne päewa rahu andis…
Kui Mathias Lutz hirmsal öösel, käega haawa kinni hoides, et äraandlikku werd nii rohkeste maha ei woolaks, pool roomates koju jõudis, leidis ta ainult weel niipalju rammu, et ta koja-ukse enda järel lukku ja toa-ukse enda ees lukust lahti wõis käänata. Siis langes ta hüüdega: „Leena, pese weretilgad koja-põrandalt ära, muidu tuleb politsei!“ naise jalge ette meelemõistuseta maha.
Kui ta silmad jälle lahti lõi, oli öö möödas. Ta leidis enese ööriides, kinniseotud haawaga, sängist. Tema näo peal põlesiwad kaks ahastawat silma, ta otsaesise peal puhkas jääkülm surnukäsi. Sügawast rinnapõhjast tungiw karjatus teretas teda:
„Mati, sa elad!“
Mati imestas selle küsimuse üle esmalt. Miks pidi ta siis surnud olema? Siis korraga wälkus talle öösine juhtumine nagu pimeda katte tagant meelde, ja nüüd pidi ta isegi imestama, et ta weel elas. Ta mälestas, kuis weri oli woolanud, kuidas ta jõud iga sammuga põgenedes nõrkenud. Tal pidi sügaw haaw ihu sees olema. Ta liigutas ennast — ahah, seal ta oligi! Walusat ägamist maha surudes pigistas ta silmad kinni.
„Leena,“ ehmatas ta siis üles, „kas kasisid were kojast ja wälise trepi pealt ära?“
„Ja, Mati.“
„Ja sind ei näinud seejuures keegi?“
„Ei.“
„Ja sa pole minust kellelegi kõnelenud? Mitte appi karjunud?“
„Ei.“
„Ka mitte tohtrit kutsunud?“
„Ei. Ma ei julenud midagi ette wõtta, sest sa rääkisid — politseist…“
Mathias waatas tänuliku pilguga oma mõistliku naise otsa. Sel inimesel näis loomulik anne olewat, iga asja hea poole juhtida.
„Ma tänan sind, Leena, — nii on õige! Waiki ka edespidi igaühe wastu, salga, kui küsitakse, ära lase ühtegi inimest meie korterisse… Minu töö pole weel lõpetatud, — ta läks paraku nurja, nii rumalaste nurja!“
Leena suu ei küsinud midagi, aga ta hirmunud silmad pärisiwad.
„Sa pead kõik kuulda saama, Leena, aga edespidi. Lase mind puhata, ma olen nii wäsinud!“
„Mati, on sul walu?“
„Ei, ma tunnen ainult wäsimust.“
Ja ta silmad läksiwad kinni. Walge, wereta näoga puhkas ta sängis nagu surnu. Ainult ta rinna nõrk tõusmine ja wajumine ilmutas elu.
Paari tunni pärast kähwas ta kergest uimastusest äkitselt üles. Üks mõte näis teda hammustanud olewat. Ta leidis naise ka nüüd sängi ees walwamast.
„Leena, kas sa minu kepi leidsid?“
„Ja.“
„Jumal tänatud! Kus ta on?“
„Ta nupp oli werine — ma peitsin ta ära.“
Haawatud mees märkas, kudas Leena tasakeste wärises, mida ta aga tema eest püüdis warjata.
„Põleta kepp ahjus ära! Tee seda kohe! Mis tema nupust tuha sisse järele jääb, see wiska kaugele uulitsale!“
Naine tõusis üles, et käsku täide saata, jäi aga wiiwitades, aru pidades ukse juurde seisatama.
„Sul pole puid?“ küsis Mathias.
„Ma — ma ehk leian kuskilt.“
„Wõta paar tooli! Ma teen uued, kui terweks saan!“
„Ma otsin parem wäljast kuskilt lauatükikesi.“
„See wõtab liig palju aega. Ja sa ei leia midagi. Nii hilja ei ehitata enam. Lõhu paar wanemat tooli ära.“
Nooriku pilk käis magamise-kambris olewate toolide peale. Tõrkuwalt sirutas ta käe ühe järele wälja.
„Kas sul midagi süüa on?“ küsis haawatu nõrk heal.
„Ei, aga ma tahan kohe muretseda, kui sa —“
„Mitte mina ei taha süüa. Ma küsisin, kas sinul süüa on.“
„Minul — ja, mul on…“
„Sa waletad! Sa oled ilma rahata. Ma pole sulle ammugi enam raha andnud.“
„Mul on weel raha, Mati! Minu pärast ära muretse. Ja süüa ma ei wõi — mul pole isu.“
Mathias aimas, et ta tõtt ei rääkinud. Seepärast andis ta temale peaaegu karmil toonil käsu, midagi majakraamist ära müüa ja toitu osta.
„Ma muretsen kõik jälle asemele, kui ma — teiseks inimeseks olen saanud,“ lisas ta juurde.
Leena astus kambrist kööki. Mõni minut hiljem kuulis mees teda seal kirwega raiuwat. Mida ta ahjukütteks lõhkus, oli Mathiasele teadmata, sest toolidest polnud ta ühtegi kaasa wõtnud. Leena ilmus sületäie wärwitud lauatükikestega.
Mathias mõistis.
Naine oli ahjukütteks tühjaks jäänud lapsehälli walinud. Selle oli ta kord oma rahaga ostnud. Toolisid ei raatsinud ta ära põletada. Neid oli tarwis, hälli mitte…
Õhtu lähenemisel hakkas haige walu tundma. Ta ihu lõi palawaks. Näo peale ilmus tähniline puna. Hingamine oli takistatud. Külmawärinad raputasiwad teda wahete-wahel.
Kella kaheksa ajal koputati wälise ukse pihta. Mees ja naine jäiwad täis ehmatust üksteise otsa wahtima. Alles siis, kui Huberi heal kuuldawals sai — ta palus lahti teha, tähendades, et ta üksina olewat — läks Leena ust awama.
Pilk, millega Konrad sõbra sängi juurde astus, näis hüüdwat: Siis on see ometi õige! Mathias nägi seda pilku ja küsis sellepärast mõruda naeratamisega:
„Sa tead juba, Konrad?“
„Nüüd ma tean,“ wastas Huber, kelle silmad nagu otsides haawatud mehe keha üle käisiwad. „Waene sõber!“
Ja ta wajus raske ohkamisega sängi ees seiswa tooli peale ning wõttis haige palawa käe pihku.
„Kust sa seda teada said, Konrad?“
„Sündmusest räägib terwe linn… Sul pole waja ehmatada, sind ei tunne weel keegi—peale minu… Missugune mõte. Mati!“
„Sinu enda mõte, Konrad,“ ütles haige pikkamisi. „Sa ehk mälestad, mis sa hüüdsid, kui ma sulle oma naise kurba lugu jutustasin? Sa hüüdsid: ‚Ma tapaksin ta ära!‘… See oli õige mõte, Konrad, aga õnnetus tahtis, et ma teda teoks ei suutnud teha… Lähemal korral õnnestab see mulle ehk paremine.“
„Lähemal korral, Mati?“
„Ja, lähemal korral,“ hüüdis haige rõhuga, kuna ta palawiku-rahutu silm imeliku läikega sõbra poole pöördus.
Konrad raputas pead.
„Ma arwan, kahest ohwrist oli küllalt,“ ütles ta, „ja isa kaudu on ka poeg karistatud.“
„Mis on wanast herrast kuulda? Kas ta elab?“
„Ta elab.“
„Jumalale tänu! Tema õnnetus tuli kogemata! Oh, et ta elama jääks!… Leena, tule siia! Sa ei tea ju terwest loost weel midagi. Nüüd wõid kuulda saada, et ma oma isa peaaegu oleksin ära tapnud, kuna ma oma wenda tahtsin surmata.“
Niihästi Leena kui ka Huber waatasiwad wõerastades kõneleja otsa. Oma sündimisest polnud Mathias seni weel kumbagile jutustanud. Nüüd kõneles ta neile oma noorpõlwest, oma lapsepõlwisest kannatamisest, oma teekonnast parun Riesenthali juurde ja sellest, kuda ta linna meistri juurde saanud. Ning lõpeks tutwustas ta neid oma hirmsa ettewõttega, oma kuritööga.
„Ainus tee minu peasemiseks oli ja on selle mehe surm,“ lõpetas ta, kaswawa palawiku läbi ikka suuremasse ärewusesse sattudes. „Ja et ennast peasta, tahtsin ma mõrtsukaks saada ja tahaksin seda weelgi, kuni mu süda rahu on leidnud! See inimene, minu poolwend, peab teadma, mis ta mulle on teinud, ja ta peab selle eest kannatama!… Konrad, mis sa arwad, kas politsei saab mind leidma?“
„Esiotsa wõid mureta olla,“ wastas Huber, „sest politsei otsib wist kui mõrtsukat kedagi passita ja ulualuseta hulgust alewite kõrtsidest, arwates, et kuritöö rööwimise pärast korda on saadetud… Kas sa ennast mõlematele parunitele tunda andsid?“
„Ja. Ma karjusin neile näosse, kes ma olen ja mispärast ma noort parunit wastutamisele tahan wõtta. Ma panen imeks, et nad mind politseile sedamaid nime-pidi üles ei andnud.“
„Siis on neil oma põhjused, seda tegemata jätta,“ ütles Huber, „ja sa wõid sel puhul politsei eest üsna mureta olla. Niisuguseid asju, nagu sinu oma on, ei riputata mitte awaliku arwamise kella külge.“
Ja tõeste läks päew päewa järele mööda, ilma et politsei kurjategija jälgedele oleks saanud. Sellewastu hakkas Mathias Lutzi olek kartust äratama. Suurema osa päewast ja ööst sonis ta palawiku käes. Siis hakkas Leena märkama, et ta ihu sinakaks lõi ja haaw kahtlast nägu awaldas; wist oli wiimane arstliku rawitsemise puudusel halwaks läinud.
Huberi tungiwal nõuuandmisel läks Leena wiimaks tohtri järele, kui ta enne seda salaja ühe oma riide ära müünud, et arstile waewaraha ära tasuda. Ainult Huberi kinnitus, et tohter politseile midagi ei saa teatama, iseäranis weel, kui talle ta ametisaladust meelde on tuletatud, sundis Leenat tegema, mida haige elu pärast tingimata waja oli.
Otsus, mis tohter haige naisele ja sõbrale andis, kui ta haawa läbi waadanud, oli kurb. Ta seletas, et haawa läbi werekihwtitus sündinud; asjatundlise rawitseja puudusel oli haawa kas halwaste pestud ja see oli mädanema läinud, wõi kihwtituseks asja oli roostetanud ja ka muidu puhtuseta terariist andnud, mis sügawa haawa sünnitanud. Haiget oleks peasta wõinud, kui arsti-abi waremine oleks toodud. Nüüd aga olla kardetaw olek nii kaugele edenenud, et peastmine wõimataks saanud.
Kahwatades waatasiwad noor naine ja Huber üksteise otsa, kuna haige sängis walju healega sonis. Ta kõneles läbisegamine oma suurtsugu isast ja poolwennast, oma wägiwaldast teost, oma wanematest maal ning oma noorest õnnetumast naisest. Kui tohter ära läks, ärkas ta wäheseks ajaks meelemärkamisele.
„Leena — Konrad,“ sosistas ta nõrga healega, „ma tunnen, et ma pean lahkuma. Ma tahtsin oma wenda teise ilma saata — ta saadab minu! Ma suren, Leena ja Konrad. Ma ei tahaks mitte surra. Mul oleks nii palju eksitusi heaks teha, nii palju ülekohut ära tasuda. Ma tahaksin jälle inimeseks, terweks, töötawaks inimeseks saada. Ma tahaksin jälle mingi eesmärgi poole püüda, nagu ennegi, ja sinuga, Leena, õnnelik olla. Nüüd wõiksin ma kõik, kõik unustada. Ma wõiksin ka helde olla selle wastu, kes mu õnnetumaks tegi, — ma wõiksin talle ta elu kinkida. Surra, Leena, ei tahaks ma sinu pärast! Ma soowiksin weel mõne aja nõnda sinu kõrwal elada, nagu meie abielu esimestel kuudel, tahaksin sinult oma süüd andeks teenida, oma ülekohut sinu wastu kustutada!“
Nuttes hakkas Leena tema kuumast käest kinni ja kattis seda musudega. Huber istus rinna peale wajunud peaga sängi ees ja pühkis põse pealt paar pisarat ära.
„Teile mõlematele on mul wiimane palwe ette panna,“ kõneles Mathias mõne aja pärast, kui ta ägeda waluhooga wõidelnud, edasi. „Sina, Leena, anna mulle andeks, et ma sulle nii palju walu, muret ja häda olen sünnitanud. Ma ei tea, kas ma sind liig wähe wõi liig palju armastasin. Anna mulle kõik andeks ja mõtle sõpruse ja heldusega mu mälestuse peale… Sind, Konrad, tänan su truu wenna-armastuse eest ning palun sind: muretse minu õnnetuma naise eest! Ära jäta teda hädas mitte maha! Ole talle sõbraks, wennaks, nõuuandjaks! Tõota mulle seda, Konrad, siis lahkun rahulisema südamega.“
Huber surus tummalt ta kätt. Haige pani seepeale käe nagu õnnistades nutwa naise walkja käherpea peale. Siis wapustas teda uus palawiku-hoog ja ta hakkas uueste metsikutel unenägudel ja wiirastustel sonima.
Kesköö ajal tuli lahkumine.
Mathias Lutz raputas üles Toompea poole, mille toredad, kõrgid kiwihooned ta aknast sisse waatasiwad, neades rusikat.
„Teie suured ja kanged ja wägewad seal,“ hüüdis ta, kuna ta suu äärde rohekas waht kogus ja ta silmad klaasise läikega määramata kaugusesse wahtisiwad. „Teie olete jälle ühe ussikese oma jalge all puruks tallanud, kes wingerdada julges, kui talle häda tegite! Kõigi wingerdajate wanne Teie peale! Nad on weel wäetid ja Teie olete kanged, aga nad kaswawad ja kosuwad ja saawad kangeks nagu teie, ja siis häda teile ja kõigile, kelle surmaw jalg jalutades wäetite surnukehadest üle kõnnib!“…
Seepeale heitis waikne, uinuw rahu haige peale. Kui Leena ta käest kinni hakkas ja selle külma tundis olewat, karjatas ta, nagu oleks süda tal põues lõhkenud.
Mait Lutsu ei olnud enam.
Noor, tugew, lootusrikas elu, mis nii palju tõotanud, oli lühikese helkimise järele kustunud.