Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/20

19
Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad
Eduard Vilde
21


20.

Hammas hamba wastu.

Sel ööl ei mõtelnud Mathias Lutz magamise peale. Ta pani waheukse kinni ja hakkas eestoas edasi-tagasi sammuma. Kestis kaua, kuni ta oma uimastusest nii kaugele toibus, et ta põues kindlama kujuga tundmused ärkasiwad, ja weel kauem, kuni ta aju jälle jaksas mõtet soetada, mõttest kinni pidada, mõtteid pikemaks reaks kokku liita.

Tema esimene walitsew tundmus, mis ta rinda nagu plahwatuse-õhuga täitis, oli wiha. Wiha mõlemate wastu. See suur, häwitaw wiha, mis tasu järele januneb, mis silma silma wastu, hammast hamba wastu nõuab, mis süüle kõige raskema karistuse peale paneb. Ja tema esimene tujukam mõte oli see, ära kaaluda, otsusele jõuda, mil wiisil kättemaksmise-töö kõige mõjuwamalt tuleks korda saata.

Kõige pealt wõttis ta wägiwaldse wõrgutaja käsile.

See mees oli täiendanud, mis ta isa alustanud.

Need mõlemad mehed, isa ja poeg, oliwad mitme kaasinimese elu, nõuda öelda, põliselt maha tallanud, neil kõik purustanud ja ära lõhkunud, mis neil kallis olnud, kuni nad ihuhalasti roojastatud rusude peal istusiwad…

Mathias mõtles oma ema peale. Sellelt oli wanem rööwel wiimase wara, mis waesel teenijal on, oma peremehe-õigusega, mis toore wägiwalla peal põhjeneb, ära riisunud. Ja ta oli ka ära riisunud selle mehe auu, kellele ta oma kõrwaleheidetud ohwri sellesama wägiwalla-õigusega eluajaks külge sidus, nii et inimesed selle wiletsakese peale näpuga pidiwad näitama. Siis oli wägiwaldlane oma lapse ilma jätnud lapse-õigusest ja poja-nimest. Ta meel oli külm ja rahuline teades, et ta ka oma lihase poja auu ja kõik, mis noorel hingel ilma peal kallis ja puhas, maha oli tallanud, et ta tema linnupriilt ligimeste naeru ja pilkamise piina alla heitnud, teda lapsearmastusest ja wanema-auustamisest ilma oli jätnud, et ta teda ainult põlgama ja häbi tundma õpetanud iseenese, oma soetajate ja oma kaswatajate üle.

Ja nüüd tuli rööwli poeg ja aitas teises põlwes lõpetada, mis isa esimeses nii mõjuwalt peale hakanud.

Poeg kiskus sopa sisse weel sellegi auu-natukese, mis ta äratõugatud wend ilmas iseenda jõuust, laitmata elu ja auusa tööga, suutnud omandada. Poeg pärandas wennale oma äraheidetud armukese, et ta sellega abielu asutaks, mille üle terwe linn hirwitaks. Ta läkitas wennale oma lapse majasse toita ja katta. Ta nõudis wennalt, et ta elus sedasama sopast, jälki osa mängiks, mida Konna Jaak ta isa käsul mänginud. Ta tegi täht-tähelt sedasama, mis ta isa eel teinud, ja nende mõlemate ühine ohwer, peale teiste, oli tema, Mathias Lutz.

Aga Mathias Lutz ei ole mitte Konna Jaak.

Mathias Lutz ei kaapa mitte paruni herra säärt ja ei täna mitte küürutades selle auu ja armu eest. Ta ei tao ka, nagu Konna Jaak joobnud peaga, rusikast ukse-piida wastu ja ei lepi paljaste sinisesse õhku saadetud wandesõnadega. Mathias Lutz maksab kätte. Kes Mathias Lutzi lööb, seda lööb ta wastu. Silm silma wastu, hammas hamba wastu! Paruni herra, Teil on asja Mathias Lutzi ees wäriseda! See mees oskab armastada, aga ta oskab ka wihata. Teie wõtsite temalt ta elu — ta on mees, kes ka Teie elu wõib wõtta. Temal pole enam midagi kaodata, Teil weel kõik…

Ja Mathias Lutz wannub omale waiksel öötunnil hirmsa wande. Ta peas pole weel selge, mis ta tahab ette wõtta. Ta kohustab ennast aga midagi ette wõtma, mis mõjuw küllalt oleks temale tehtud ülekohut tasuma — kuhjaga tasuma… Ta pöörab teise süüdlase poole.

Jah, ka see naine seal, kelle puhtuse ja karskuse eest ta mõni tund waremine oma elu oleks andnud, on süüdlane. Ta on süüdlane nagu iga teine langenud naisterahwas. Ta on süüdlane, nagu Konna Jaagu naine, kellele ta poeg kord wihases walus ta õige nime näosse karjus. Selle nime on nüüd ka sinu naine ära teeninud, Mathias Lutz! Sest mispärast andis ta wõrgutajale alla? Wägiwalda sõna õigel mõttel see ei tarwitanud. Tema kunstidele, tema piinamisele ja tülitamisele oleks karsk naisterahwas wiimase weretilgani pidanud wastu panema. Ta oleks pidanud akna maja kõrgemal korral purustama ja sealt alla hüppama — mõtlemata selle peale, mis olekul ta kiwide peale maha langeb…

Selle nõude leidis wihane mees praegusel tujul nii loomuliku, nii iseenesest mõistetawa olewat, et ta ka teise kaebealuse ilma pikema arupidamiseta hukka mõistis ja talle nuhtluse määras. Ära siit majast! Ära sellest ilusast pesast, mille puhtuse wäärt ta ei ole! Ära selle südame küllest, mille ta omale warastanud, et teda kõlwatumalt ära anda, ära müüa! Tema kõrwal nüüd weel edasi elada, tema süüd meeles kandes, tema käe peal seda last nähes, kõige ta walede ja pettuste peale mõteldes — wõimata!… Niipea kui hommik koidab, astub petetud mees tema ette ja ütleb talle: Sa pole enam wäärt, et sa minu katuse all wiibid, minuga ühte õhku hingad, mind abikaasa nimega kutsud! Sa pead siit kaduma, et õhk jälle puhtaks saaks ja mulle meelde tuleks, kes ma olen! Kanna oma häbi, nagu kord ja kohus! Ma wõin sulle andeks anda, aga sind puhtaks pesta ei taha ega suuda ma!…

Need oliwad kaks kindlat otsust, mis õnnetu mees omale raudselt südame külge needis. Ta hulkus nendega terwe öö mööda tuba ringi ja püüdis neid uute wõi täiendatud põhjustega kinnitada. Ta ei tahtnud kõikuda ega wankuda — ta sidus ennast mitmekordse wandega. —

Kell oli kuus hommikul, kui waheuks argselt lahti läks ja Leena halatsemise-wäärt wari nähtawale tuli. Nagu Mathiaski, nii polnud ka tema sel ööl riietest wälja ega silma kinni saanud. Ta lubja-walgest, kitsaks kõdunenud näost waatasiwad kaks suurt, pealuu sisse taganenud silma ilmkirjeldamata pilguga mehe peale.

Need silmad ootasiwad tema otsust.

Nad ootasiwad surma-otsust.

Tummalt, alandlikult, kurjategija wiimase, pika wõitluse järele omandatud rahuga seisis süüdlane oma kohtumõistja ees.

Kohtumõistja aga — waikis. Ta waatas süüdlase peale, luges tema näost ta terwet wiletsust, ja ei leidnud sõnu oma otsust mõista… Ta ei leidnud seks julgust…

Surnuid ei mõisteta surmanuhtlusele. Kui ta kord kosub, siis… Ta oli seni sinu naine. Sa ei wõi teda üle öö uulitsale wisata… Ta oli seni sinu kallim warandus. Sa wõi üle öö tema mälestust kustutada. Edespidi, kui tuha all enam midagi ei õhku. Kui su süda tühi ja külm ja tardunud on…

„Ma kõnelen sinuga teine kord.“

See on kõik, mis ta kohtu-otsusest järele jääb.

Ja tummalt, alandlikult pöörab kaebealune tagasi, nagu ta ilmunud. Talle on armu-aega kingitud…

Mathias Lutz läheb hommikul kodust wälja, aga töösse ei lähe ta mitte. Seks pole tal jõudu ega julgust. Ta kardab inimesi. Missuguse silmaga peab ta neile otsa waatama! Wõib olla, et mõni tema häbist juba teab! Wõib olla, et mõni temalt küsima hakkab…

See on esimene päew, et Mathias Lutz ametist ära jääb. Tema auuahnus ja kohuse-tundmus ei lubanud seda kunagi. Ja ta jääb weel teisegi päewa ametist ära. Ta hulgub linna kaugemates alewites, linna ümbruses ringi — sihita, söömata ja joomata. Ta läheb hommikul ja tuleb õhtul. Öö saadab ta eestoas, kinnise waheukse taga, sohwa peal mööda…

Kui ta kolmandamal hommikul töökotta ilmub, näeb igaüks, et ta haige olnud. Ta on ka praegu weel haige. Seda tunnistab ta wereta nägu, ta kustunud silm. Meister küsib kaastundlikult, kudas ta terwisega lugu on. Ta peab küsimust kahtlaseks ja annab kareda wastuse. Päewa jooksul uurib ta ametiwendasid, kas nad midagi teadwad. Ta ei leia kindlaid märkisid. Nende seas ei näi äraandja olewat, wõi ta on seni suud pidanud.

Kui ta lõnuale läheb, jookseb Konrad Huber temale järele, asub ta käewarrest kinni ja pärib, mis temaga sündinud; ta nägu tuletada ju põgenema pannud waimuhaiget wõi mõrtsukat meelde, keda südametunnistus waewab… Ta raputab enese lahti, käsib sõpra wihaselt, teda rahule jätta, ning tormab edasi…

Õhtul puutub ta oma waenlasega ootamata kombel kokku.

Lühikese jala ja Niguliste uulitsa nurgal astab talle Bertha Wittelbach äkitselt wastu, nagu oleks ta teda seal oodanud. Sell tahab temast mööda minna. Tema eest pandakse tee kinni.

„Teie olete haige olnud, herra Lutz?“

„Ja.“

„Seda wõib Teie näost näha.“

„Wõib olla.“

„Aga ma pean Teile ju õnne soowima, herra Lutz! Kudas Teie abikaasa ja pojakese terwis on?“

Lutz nõksatas tagasi, nagu oleks talle näosse sülitatud. Selsamal silmapilgul wälkus ta peast mõte läbi: äraandja seisab sinu ees!… Sest kuis teadis see inimene, mida teised mitte ei teadnud?… Ja ta oli õnnetuma mehe ainus waenlane! Ta ootas teda siin, et talle oma kihwti näosse pilduda.

Mathias astus temast sõnalausumata mööda.

Talle käis lühike, teraw naermine nagu piitsahoop järele…

Waewalt oli Lutz oma korterisse astunud, kui Konrad Huber ilmus.

Ta nägu oli tõsine, peaaegu waenlik. Sisse astudes lõi ta silmad kohe wahe-ukse poole. See oli kinni. Tummalt pani ta Mathiasele praegu mahawõetud mütsi jälle pähe, hakkas ta käe alt kinni ja wiis ta uksest wälja.

„Meie sööme mujal… Sa pead oma südant kergendama… Ma tean juba —“

„Sina tead?“

„Ja. Minut aega juba.“

„Kellega sa rääkisid?“

„Sellega, kes sulle praegu õnne soowis. Ta tuli mulle wastu ja käskis mind sedasama teha. Ei puudunud palju, ja ma oleksin ta ära kägistanud… Ma andsin talle wastuse, nii et ta teist enam ootama ei jäänud.“

Nad sammusiwad waikides härberi poole. Õnneks leidsiwad nad wäikese, kitsa kambrikese, kus nad kahekesi juttu puhudes nii mõnegi õhtu ära wiitnud, tühja olewat. Kewadese aja ja ilusa ilma pärast oli külaliste arw härberis üleüldse wähene.

Konrad tellis süüa ja juua.

Kui ta ukse tooja järel lukku pannud, jäi ta kaastundlikult tunnistades ja ühtlasi küsides sõbra otsa wahtima. Kas see minu rõemus, priske poiss on? näis ta pilk hüüdwat.

Lutz ei pannud teda tähele. Teda näitasiwad pudelid huwitawat. Ta kallas kannu täis ja jõi selle ühe hingega tühjaks. Ta polnud juba mõnda aega enam õlut joonud. Ja kui Huber riistast natuke rüübanud, täitis Lutz ta uueste ja tühjendas ta teist ja warsti kolmat korda.

„Mida sa juba tead, Konrad?“ küsis ta siis.

„Et sinu naine jälle kodus ja et tal poeg on,“ wastas Huber.

„See on õige. Paned sa seda imeks?“

„Ma ei paneks seda mitte imeks, kui ma sinu ja neiu Wittelbachi nägusid mitte poleks näinud. Neist nägudest selgus mulle, et asi mitte õige ei ole.“

„Kuidas, Konrad? Sündmuse enese üle ei imesta sa mitte?“

„Õigust ütelda — ei. Ma nägin seda tulema ja arwasin, et sina seda ka näed, et sa kui isa seda tead, et kõik korras on. Ma märkasin seda mõni aeg pärast sinu pulma. Et asi minusse sugugi ei puutunud, ei teinud ma sellest sinu ega kellegi teise wastu wälja. Wahel olin ma — seda pean tunnistama — pealegi kahewahel, kas ma õieti näinud…“

„Sa olid õieti näinud, aga mina pole mitte isa,“ ütles Mathias, jälle agaraste kannu täites.

„Siis kõnele!“

Ja Lutz kõneles.

Ta kõneles niisuguse õhinaga, nagu tunneks ta sellest lõbu, nagu ootaks ta tröösti ja peastmist sellest, et ta sõbrale kõik teada annab, mis ta hinge rõhus.

Huber kuulas sõnalausumata pealt. Mida kaugemale Mathias jõudis, seda sügawama punaga kattis end Huberi nägu. Ja kui jutustaja wiimaks lõpetanud, kargas äge sakslane püsti, lõi rusikaga laua peale ja hüüdis:

„Mis sa tahad selle mehega teha?“

„Mis sina teeksid?“

„Ma tapaksin ta ära!“

Lutz waatas waikides oma ette maha. Ta huulte ümber tuksus midagi, mis õel, ähwardaw naeratamine näis olewat, mis aga sedamaid kadus, nii et Konrad walgesse wereta näosse wahtis, mis mingit keelt ei rääkinud, mis külm, wagsne, surnud oli…

„Teie maa näib ju ilma seaduse ja õiguseta olewat,“ kõneles Konrad Huber ärewuse pärast wärisedes edasi. „Siin walitseb üksainus seisus kõigi teiste üle, ja nimelt piiramata ja määramata woliga! Mida mõisnik käsib, soowib, tahab, himustab — see kõik peab sündima! Mõisniku käes on Teil kõik õigused teiste rahwaliikide wara ja isiku kohta. Ja teie mõisnik on mees, kes seda õigust tarwitamata ei jäta, hoolimata ta kõrgemast haridusest, hoolimata ka ristiusust ja selle kombe-õpetusest, mis ju igal pool rüütlite tugi ja juhtnöör teatakse olewat. See on ju Aasia! See on hullem kui Aasia! Aasia wägiwaldlased ei tea, et nad alamate rahwaliikide rõhumisega ülekohut teewad; nende arwates on nõnda kord ja kohus. Teie wägiwaldlased aga peaksiwad seda teadma, sest nad seisawad muu Europaga ja Europa kulturaga ühenduses — nad on kõik suure kultura-rahwa liikmed ja on uhked selle peale!… Mati, mul on häbi nähes, mis ma siin pean nägema. Ja selle wägiwallaga lepitakse, sellele heidetakse alla, selle wastu ei astu keegi wälja! Terwe linna ees nülitakse kuuskümmend süüta talupoega ära, ilma et kellegil wõimu ja julgust oleks seda keelata ja timukaid wastutamisele wõtta! Ja mõisnikul on woli, oma teenistuses olewaid inimesi töö kõrwal ka weel oma himude kustutamiseks tarwitada! Ja sellega on seltskond, on ülemus rahul! Kurat pärigu mind terwe nahaga, kui mina sellega lepiksin! Ma wihkan seda meest, kes sinu õnne ära sõi, ma wihkan tema suguwõsa, ta terwet seisust!“

Huber oli enda niisuguse wiha sisse kõnelenud, et ta pisukeses ruumis nagu wihane lõwi edasi-tagasi jooksis ja iga lause järele rusikaga seina, laua wõi tooli peale lõi. Mathias jõi waheajal, ja ta silmad paniwad sõbra iga liigutust tähele, ta kõrwad kuulatasiwad himukalt iga tema sõna.

„Ka mina wihkan neid,“ ütles ta tasa ja enam iseenesele kui seltsimehele, kuna ta jälle kannu täitis. „Ma wihkan neid lapsepõlwest saadik, kus ma nende waljust tundma õppisin, ja ma wihkan neid nüüd, kus nad mu kerjajaks on teinud… Huber,“ — ta tõusis järsku üles — „Huber, ma ei jäta seda Jumala tasuda!“

Huber pööras, nagu peaks ta sõpra waigistama, tema poole ja hakkas ta kätest kinni.

„Rahu, wend! Mis inimene wihas wälja ütleb ja ähwardab, ei ole mitte igakord hea ja õige! Rahu, Mati!… Ma ise läksin kaugele ja ajasin sinu ka piirist üle… Ütle mulle kõige pealt: mida tahad sa oma naise ja lapsega peale hakata? Mis sa Leenale ütlesid?“

„Ma tõukan Leena enesest ära!“

„Mati!“

„Mis siis?“

„Mati, oled sa siis mõistuse kaotanud? Sa tõukad oma naise enesest ära, kellel kõige wähematki süüd pole?“

„Ta on süüdlane.“

„Süüdlane? Mil wiisil? Tema kallal tarwitati wägiwalda. Kuidas wõib inimene, keda wägiwallaga midagi

sunnitakse tegema, mida ta muidu iganes poleks teinud, süüdlane olla?“

„Wägiwallale pandakse wägiwallaga wastu!“ hüüdis Lutz. „Tema aga heitis wägiwallale sõnakuulelikult alla!“

„Seda oleksid sina tema asemel ka teinud! Sinust räägib paljas puhas enese-armastus, Mati! Sa mõistad oma naise hukka, sest et ta oma waranduse rööwlite andis, kes talle pistoli rinna peale pani, ja mitte sinule! Ning seejuures ei teadnudki ta, et sinul selle waranduse kohta soowisid, weel wähem õigusid on! Ma tahaksin teada saada, missuguse auusa põhjuse sa leiad, inimest hukka mõista ja karistada, kes omaga tegi, mis tahtis!“

„Ka omaga ei wõi mitte teha, mis ülekohtune, mis keelatud on! Priiskaja on pahategija. Ma põlgan igaühte, kes ennast raiskab. Ja ma põlgan ka oma naist, sest et ta ennast raiskas.“

Huber hakkas sõbra pea ümbert mõlema käega kinni ja wahtis talle sügawaste silma.

„Ma ei tunne sind enam!“ hüüdis ta. „Sa oled pealaest jalatallani muutunud, ja mitte sel wiisil, et sa mulle meeldiksid! Sina, kes sa muidu tõsiseid kuritöösid wabandasid, kes sa kuritöösid õnnetusteks ja kurjategijaid õnnetumateks pidasid — sina wiskad nüüd kiwi inimese peale, kelle kuritöö nimi õiguse pärast süütaus on!… Mati, ma peaksin sind põlgama, kui sa oma naise uulitsale wiskad.“

„Sina ei teeks seda mitte? Sa elaksid temaga edasi? Sa toidaksid wõera mehe armukest ja last? Wasta, Konrad — teeksid sa seda?“

„Ja.“

„Aga missuguse südamega?“

„Rahulise südamega, kui ma teda armastan.“

„Aga ta pole ju mitte minu oma!“

„Ta on sinu oma. Niikaua kui sa teda armastad, on ta sinu oma! Kuidas, Mati? Kas sa ei tea, et ka leskesid naisteks kositakse? Need on enne ka teiste omad olnud. Kellel täie aruga inimesel tuleks meelde leskesid sellepärast põlata?… Mati, ma pidasin sind mõistlikumaks, kui sa oled! Mati, ma ei ole sinu sõber enam, kui sa oma naise weel õnnetumaks teed, kui ta juba muidugi on!“

Mathias Lutz wahtis käsipõsekil oma ette maha. Õiguse pärast kõneles sõber sedasama, mida ta oma peas juba isegi harutanud. Ta oli enesele juba kõik põhjused ette pannud, mis Leena poolt rääkisiwad, oli teda wabandada, süüst puhastada püüdnud. Kuid tal elas weel teine heal põues, ja see waidles wastu. Kui ta oma kainet mõistust suutis rääkida lasta, siis ei leidnud ta sellest inimesest tõeste mitte süüd. Tõstis aga ta enese-armastaw süda healt, siis oli seesama inimene must patune. Ta on süüta ja ta on siiski süüdlane — see oli iga kord kaheharuline otsus, mille juurde ta jõudis, ning wõitlus hakkas otsast peale, kuni ta uueste selle surnud punkti peale tagasi jõudis.

Huber waikis. Ta tahtis teda aru pidada, wõidelda, selgusele jõuda lasta. Ta ei olnud seeüle sugugi kahewahel, kumb heal sõbra rinnas lõpeks wõidab, ehk olgu siis, et Mathiase armastus Leena wastu wähem ja nõrgem on, kui ta seni arwanud.

„Konrad,“ ütles Lutz wiimaks, kuna ta oma punastatud äärtega silmad argselt tema peale lõi. „Ma lükkan oma otsuse niikauaks edasi, kuni ma selgeste tean, kas ma ilma temata wõin elada wõi mitte. See mõte on mulle weel segane. Niikaua, kui ma kindla tõe kätte olen saanud, pole Leenal ega tema lapsel minu poolt midagi karta.“

„Õige, Mati, wäga õige!“ hüüdis Huber ja hakkas mõlema käega ta õladest kinni. „Inimene ei pea oma otsuseid ialgi äkitselt ja läbikaalumatalt tegema. Ja nüüd, kus sa juba nii mõistlikku keelt kõneled, ei karda ma enam sugugi, et sa wõeriti otsusele jõuaksid. Ma olen sinuga rahul, wennas, sest mul on pool wõitu käes! Nüüd tõota mulle aga weel, et sa enne seda, kui midagi otsustawat ette wõtad, mulle oma nõuu teatad.“

„Seda teeksin ma ka ilma tõotamata, Konrad. Aga kui see sind rahustab — siin mu käsi.“

Huberil oli püüe, sõbra meelt lahutada, tema mõtteid ta õnnetuse pealt teisale juhtida, talle natuke rahu ja puhkust muretseda; sellepärast oli ta esiotsa üsna rahul, et õlu sõbrale nii wäga maitses; ta jõi, et teist seejuures kinni pidada, ise wirgaste kaasa ja tõi mitmesuguseid jutuaineid ette, mille kohta ta seltsimeest katsus huwitada ja soendada. See läks tal ka korda. Mathias hakkas ikka elawawalt rääkima. Nähtawalt oli tal eneselgi püüe, oma waimule ja hingele muud kergemat, ärewuseta tegewust anda.

Konrad sai aga wiimaks murelikuks, kui ta Mathiase ühtelugu kaswawat, loomuwastast janu tähele pani. Lutz ei suutnud kannu wiimaks enam silmapilgukski täitmata jätta, ei raatsinud teda enam käest äragi panna. Ta tellis ühtelugu uusi pudelid juurde, sundis sõpra wägise kaasa jooma, sattus ikka elawamasse tujusse, kuni Konrad märkas, et ta olekuni jõudnud, mis heast tujust juba üle ulatas. Ta mõtted hakkasiwad endid kordama, läksiwad segi, kaswasiwad tal ülepea. Mathias Lutz oli wiimaks joobnud.

„Küllalt nüüd!“ hüüdis Huber ja lükkas tühjendatud kannu ja pudelid kõrwale. „Tänaseks oleme rohkem saanud, kui tarwis. Mati, lähme koju!“

Mati aga wastu:

„Mis sul meelde tuleb! Nüüd, kus ma põuue natuke sooja saanud, pean jälle külma kätte minema! Muret ja kurbtust on mul rohkem kui waja — lase mind ka natuke lõbu maitsta… Isa Peterson! Weel kuus nuia laket! Mathias Lutz pole joodik, ta pole ialgi joodik olnud ega taha selleks ka saada; aga kui ta kord hea sõbraga koos on, kes tema murest osa wõtab — siis peab juua olema! Isa Peterson! Isa Peterson!“

Ja ta tonkis jalakannaga kuus korda wastu põrandat, ilma et ta Huberi wastupanekust midagi wälja oleks teinud. Tahes wõi tahtmata pidi wiimane, et teda mitte sel tujul ja olekul üksina jätta, edasikestwast joogipidust osa wõtma. Keelamine ei mõjunud. Huber märkas koguni, et Mathias hoiatawate sõnade üle kulmu kortsutas ja pahased wastused andis. Teda äritada polnud soowitaw. See oleks teda ainult weel taga õhutanud. Et ka heaga midagi polnud peale hakata, siis pidi Huber sündida laskma, et sõber enese täieste joobnuks jõi. Kolmat korda elus oli Mathias Lutz niisuguses olekus. Tema pulma-peatäis oli tänase wastu wähene olnud…

Huber wiis ta hilisel öötunnil koju. Leena awas neile toa-ukse.

Nooriku käsi, mis küünalt hoidis, hakkas wärisema, kui ta meest tuikudes sisse nägi astuwat; ta nägu lõi surnukahwatuks, ta silmad wahtisiwad laialt ja aineti ta otsa. Pikkamisi, samm-sammult nihkus ta temast eemale. Ta ei lausunud musta ega walget.

Huber teretas teda kohmetanult nagu inimest, keda ta hästi ära ei tunne. Oli see siis tõeste see noor, terwe, õitsew inimene, keda ta mõne nädala eest weel nii priskelt näinud? Kuis pidi see inimene kannatanud olema, et niisuguseks wereta ja lihata warjuks kokku kuiwada! Sügaw kaastundmus asus Huberi hingesse. Ta astus ruttu noore naise juurde, pigistas ta waba kätt ja ütles paluwalt, trööstiwalt:

„Ärge ehmatage meie üle, ärge pange ka midagi pahaks! Mati ja mina — meie olime weidi kergemeelsed. Seda ei pea teist korda enam ette tulema!“

„Ma mõistan,“ wastas Leena tasahiljukeste. „Ja mul pole õigust midagi pahaks panna… Ma tänan Teid, Huber, et Teie teda saatma tulite.“

„Ja, ja, sul on asja Huberi tänada!“ hüüdis Mati pehme keelega, kuna ta toolide ja laudade küllest tuge otsis. „Ta on hea sõber — sinule weel rohkem kui minule… Tema on mees, kes musta walgeks oskab pesta… Teda peab inimene rohkem uskuma kui iseennast… Täna teda aga, täna teda selle eest, mis ta sinu heaks on teinud!…“

Konrad jättis jumalaga ja läks. Ta nägi, et joobnud inimene pahuraks kippus minema, seepärast oli waja temast kõik eemale hoida, mis teda wõis erutada wõi äritada.

Seda nägi ka noor naine ära.

Niipea kui Huber ukse enese järel kinni tõmmanud, lähenes Leena mehele ja palus alandlikult luba, tema saapaid jalast tõmmata. Mathias oli nii lahke. Ta laskis ka keelmata sündida, et naine tal kuue ja westi seljast tõmmas ning krae ja kaelasideme lahti peastis ja ära wõttis. Magamise-ase oli talle sohwa peale juba walmis tehtud. Oli ju Mathias oma senised ööd naise kojutoomisest saadik kõik seal mööda saatnud, et oma walu ja kurbtusega üksina olla…

Lutz waatas naise tumma, alandlikku hoolitsemist ja ümardamist enda kallal pealt, ja ta nägu laskis märgata, et ta leplikumasse tujusse sattus. Äkitselt asus ta mõlema käega Leena pea ümbert kinni, surus selle oma rinna, oma põse wastu ning suudles kaks, kolm korda palawalt, kirgliselt ta otsaesist.

„Midagi pole sündinud — kõik on paljas hirmutaw unenägu,“ sosistas ta, kuna ta silmad endid pisaratega täitsiwad. „Sa oled minu — minu — minu, ja sul pole mingit süüd! Ma olen õnnelik nagu ennegi — mul on kõige puhtam, auusam, ilusam naine, kelle peale ükski sõrmega ei tohi näidata… Leena, korda, kinnita, et kõik wale on, et kõik minu peas tekkinud rumalus on — kinnita, et ma und näen, sonin, jamsin!“

Leena waikis. Ta waatas talle ainult kaeblikult, täis argtust silma ja lükkas hellal käel ta otsaesiselt juuksesalkusid tagasi.

„Sa ei wasta, Leena?“ kõneles Mathias edasi ja sattus äkitselt, nagu joobnud inimene sagedastegi, hoopis wastupidisesse tujusse. „Sa ei wasta mulle, sa ei suuda midagi waleks tunnistada, sa wõid ainult kinnitada, et kõik tõsi on!“ hüüdis ta, kuna ta Leena käe oma küllest tagasi lükkas. „Sa wõid mulle ainult tunnistada, et ma kord õnnelik olin, aga et sina mu õnne puruks oled löönud, nii et mulle sellest enam midagi muud pole jäänud kui häbistaw, südant muljuw mälestus!… Mine ära minu silmast, Leena! Jäta mind üksina oma waluga!… Ma tahaksin, et ma sind enam ialgi ei näeks!“

Ja ta langes selili sohwa peale, kattis oma nägu kätega ja nuuksus nagu wäike lapsuke.

Leena astus norus peaga teise kambrisse ja pani ukse wahelt kinni. — —

Teisel hommikul jäi Lutz jälle töösse minemata. Seks oli ta liig wiletsal olekul. Ta pea lõhkus walutada, ta käed wärisesiwad ja terwe keha oli nagu raske haiguse järele ära puretud, wäsinud, roidunud. Pead käe sisse peites, istus ta tumedal waikimisel akna all, kui Leena teda kohwile tuli kutsuma.

Niisugusel wäetil olekul on inimene alandlik, leplik, sõprust ja usaldust otsiw.

„Leena,“ ütles Mathias kohwilauas paluwalt, „kui ma eila õhtu rumalat juttu ajasin, siis ära pane seda tähele ja anna mulle andeks. Sa nägid ju, kuda minuga lugu oli.“

„Sa ei öelnud ühtegi rumalat sõna,“ wastas Leena. „Mis sa kõnelesid, oli õige, ja ma tean, et sa ka täna nõnda mõtled, nagu sa mulle eila ilmutasid… Mati, ma palun sind, teeme kord lõpu! Miks peaksid sa ennast asjata piinama! Meie ei wõi kauemine ühendusesse jääda.“

Mathias waatas ta kolletanud, waewatud näosse, ja äraarwamata kaastundmus heitis talle hingesse. Sel silmapilgul oli ta meelest, kui oleks ta ise süüdlane, kui oleks kõik ülekohus tema pool, kui oleks ta ennast selle ilmasüüta inimese wastu halastamata wägiwaldlasena üles näidanud… Ta hakkas tema käest tugewaste, kuumalt kinni ja hüüdis:

„Leena, meie ei lähe mitte lahku, meie ei murra mitte oma ühendust, olgu sündinud, mis tahes! Ma tahan kõik unustada, oma peast ja südamest wälja kiskuda ja ainult selle peale mõelda, kes sa mulle siiamaani oled olnud. Ma ei suudaks sinust lahkuda, ilma sinuta elada. Huber tundis mind rohkem kui ma ise, ja ta ütles mulle: Mati, kui sa teda armastad, siis ei tõuka sa teda mitte ära. Ja ma ei tõuka sind mitte ära, Leena, — ma tean nüüd, mis minu kohus on!“

Noor naine waatas talle läbi suurte, hiilgawate pisarate näosse. Mathias tundis, kuda ta käsi tema pihus wärisema hakkas, ning nägi, kuda ta wiimaks terwest kehast nagu tõbine lõdises.

„Mati,“ sosistas ta, kuna ta tema pea ümbert kinni asus ja oma huuled tema juukste sisse surus. „Ma tahan sind teenida ja ümardada ja orjata, kuni mul hinge ihu sees on! Ma tahan ainult õhk sinu ümber olla — ilma nõudeta, ilma soowita, ilma tarwiduseta! Kui midagi minu süüd suudab tasuda, ununema panna, maha matta — ma tahan seda teha! Mati, minu terwe elu peab ainult tänu olema, tänu sinu armu eest, mis sa mulle praegu kuulutad!…“

Ja nad wiibisiwad kaua, kaua üksteise kaenlas ja pühitsesiwad südamete ja suudega õnnelikku leppimisepidu…