Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/18
18.
Meister Georg Wittelbach ei ilmutanud mingit imestust, kui sell Mathias Lutz temale ühel õhtul teatas, et ta naist soowiwat wõtta. Ta ei küsinud pruudi nimegi järele. Soojalt surus ta selli kätt ja soowis talle õnne. Ta tegi seda, oma harilise wiisi wastu, tõsiselt, ilma naljatamata, ja ta silmade wahele ilmus wäike pilwitaw kortski.
„Teie jääte muidugi Tallinna ja minu töösse edasi?“ küsis ta.
Mathias jaatas. Meister Wittelbach maksis talle head palka, ja seda puhku oli ta rändamise-himu üleüldse soiku jäänud. Tuli siis edespidi, mis tuli.
„Millal Teie pulmad on?“
„Arwasin jõulus. Ma tahaksin omale, kui meister luba annab, paremad mööblid õhtutel ja pühapäewadel ise teha, ning see wõtab aega.“
„Minu luba on Teil,“ wastas Wittelbach sõbralikult. „Teie wõite ka julgeste minu puud ja muud materjali maksuta tarwitada — olete ju siin töökojas minu töö kallal küllalt higistanud. Tehke omale mööblid, mille üle mõni krahw wõiks kadedaks saada, ja wõtke omale ka, kui waja, mõni õpipoiss appi.“
Mathias tänas. Ta oli julge, et meister teda edespidi ka ilma rahalise pulmakingituseta ei jäta. Nad korraldasiwad siis weel tema kui meistri lauast ja korterist lahkuwa selli palga-asja, misjuures Lutzil midagi tingida polnud, ning lahkusiwad üksteisest kui mehed, kes lepingu teinud, millega mõlemad wõisiwad rahul olla.
Wiisakuse nõudel teatas Lutz oma kihluseid ka emand Wittelbachile ja Berthale. Kuna esimene mõne moodi-järelise lahkuse-sõna kulutas, tähendas neiu Bertha, ilma peiule kätt andmata, üksnes lühidelt, külmalt ja kõrgilt: „Soowin õnne!“ ning püüdis seejuures wälja paista lasta, kui ei puutuks asi temasse enam sugugi… Leena eest, kes hiljemine meistri-majasse wiisakuse-käigu tegi, hoidis ta hoopis eemale. Kui teda otsiti, oli ta wälja läinud. — —
See oli õnnelik, kõigest hingest õnnelik mees, kes nüüd meister Wittelbachi töökojas õhtutel küünlatule juures ja pühapäewastel pärastlõunatel omale pesa hakkas ehitama. Ta ei tundnud und ega wäsimust. Ööd läbi oleks ta wõinud hööwlit ja saagi, pöitlit ja haamrit lennata lasta, kui ta mitte töökojas magawate sellide ja õpipoiste öörahu peale poleks pidanud mõtlema. Esimeste head tuju püüdis ta rohkete liikude waral alal hoida. Huber aitas teda töö juures sagedaste, ehk küll Lutz teda tihtigi wägise tagasi tõrjus. Ja nõnda tekkisiwad nende käte wahelt aegamööda tõeste majariistad, mis mõnele aristokradi-korterile häbi poleks teinud.
Et ka mõrsjal oma rohked ettewalmistused oliwad, siis nappis nende prii aeg nii wäga ära, et nende kooskäimised ainult lühikesed oliwad. Aga neil polnud ka muud waja, kui üksteisele kord jälle silma waadata, üksteise healt kuulda, kätt pigistada; siis lahkus kumbki õnnest täidetud südamega, et seda kauemine mõttes teise juures wiibida.
Mathiasel polnud ammugi enam wähematki kahtlust, et mõrsja teda õrnalt, palawalt armastab. See selgus neiu silmade särast, teda nähes, ta terwest ligihoidwast, allaheitwast, enesesalgawast olekust. Neiul polnud enam muud soowi, kui peiu soow, muud tahtmist, kui tema tahtmine, ning muud tungi, kui see, mis temal oli — nende warstine ühendus… Nagu mõistatusline unenägu oli Mathiase meelest, et seesama inimene kord katset teinud, tema kätt tagasi lükata. Mil põhjusel see sündinud, oli talle praegugi weel arusaamata, kuid selle küsimuse uurimiseks polnud tal enam asja ega mahti —ta elas ainult õnnelikule olewikule.
Mathias ise oli kõik unustanud, mis ta südant enne seda armastust täitnud: raha, wara, auu ja kuulsus — kõik oli uduks, tolmuks saanud; ta wiskas kõik seda rahuliku meele ja naeratawa näoga kerjajale kübarasse, nagu Konrad Huber õiete ette arwanud. Ta oli selle wara eest tõeste kümme korda suurema wõitnud.
Ja nõnda jõudis pulmapäew wiimaks kätte. Noorpaari pesakene, mida Mathias armastusega ehtinud, oli walmis: kaks wäikest kambrikest köögiga Lühikese jala all, peigmehe oma tehtud tuli-uute mööblitega ja tema walitud ning ostetud ilu- ja tarbe-asjadega wälja ehitud. Tal saab siin lõbus ja waikne elada olema — mõtles Lutz kõige selle ilu üle pilku heites — ja minul hea puhata! Ja ta silm naeratas ja põu täitis end päikese-paistega. Ta luges ennast õnnelikumaks meheks terwes linnas. Ta oli nüüd õnnelik, et ta anda wõis; waremine oli ta arwanud, et wõtmine õnnelikuks teeb. Kui ekslik oli see mõte ta meelest praegu…
Laulatus oli Niguliste kirikus, kus Mathias leeris käinud, ning seda toimetati muidugi Saksa keeles.
Pulmad pidas Lutz iseenda wäikeses korteris ära. Temal ega mõrsjal polnud ju palju külalisi — Wittelbachi sellid, enamiste poissmehed, mõned noored neiud Leena wõi Tiina tutwuskonnast, meister Wittelbach, kelle abikaas ja tütar ära jäiwad, ning peiu isa, ema, wend ja õde ning lõpeks — Leena ema. Jah, ka see. Tütar oli temaga ära leppinud. Ta mõtles: eks ta ole ikka minu ema ja pealegi wana inimene, kes warsti hauda suigub. Saanitee juhtus jõuluks ka just hea olema, ja nii laskis ta eide linna tuua… Pulma-seltskond oli linnaliste mõttes kirju — Saksa käsitöölised ja Eesti talupojad. Saksa keelt rääkiwad mamslid ja „maakeelega“ teenijad tüdrukud koos! Kuid sellest saadi hea tahtmise ja lõbusa tujuga üle. Iseäranis oskas Konrad Huber, kes seisuslist uhkust kitsarinnalisel mõttel ei tundnud, upsakust ja kõrkust aga otse wihkas, oma suurte seltskondliste osawustega ja oma lõppemata naljaga üksikute isikute ja kihtide wahele sildasid lüüa, nii et saks ja talupoeg üksteist mitte ainult ei sallinud, waid warsti ka mõistis.
Elawat uhkuse-kõdi oma laste üle tundsiwad pruudi ema ja peigmehe wanemad, iseäranis wiimased. Konna Jaak, kelle selg raske peksu tagajärjel kõwerasse kiskus, wahtis nurgast, tossaw sigar suus, nägu naerul, wahetpidamata selle suure, ilusa, uhke herra peale, kes ennast tema pojaks julges tunnistada. Temal, wa’ Konna Jaagul, oli linnas niisugune poeg! Oh, et seda terwe wald, terwe kihelkond näeks! Ja et nad ka näeksiwad, kui ilusas toas ta elab ja kui tore kapp ja kummut tal on ja missugune kell seina peal — kell, milles, kui ta lööma hakkab, wäike uks klõpsti lahti läheb, kust kägu noka wälja pistab ja walju healega kukub, just nagu eluski kägu kuuse otsas kukub!…
Mitte wähem uhke polnud Konna Liisu poja üle. Tal oleks wististe asja olnud südame-põhjas kahetseda, et ta selle lapse wastu kord nii kuri ja ülekohtune olnud ja et ta tema linna-kippumise wastu nii käredaste wõidelnud. Aga et poeg minewiku näis unustanud olewat, ema wastu mingit paha südames ei kandnud, ta wastu niisama lahke oli nagu hea isa ja kõigi teiste wastu, siis maitses ka Liisu segamata tundmustega seda õnne ja uhkust, et tal linnas „meistri-mees“ pojaks oli, kellel „Saksa keel selge nagu wesi“ ja „raha kui raba“, sõnad, mida ta kodus, külarahwa ees kiideldes, juba ammugi harjunud tarwitama. Ning tihti lisas ta, käsi puusas, sel puhul juurde: „Jah, sõimasite teda ikka: parun ja parun — näe nüüd, mis parunist sai! Ei puudugi palju, ja ongi parun!“
Kui suur oleks Jaagu ja Liisa uhkus aga weel olnud, kui nende Mait meistri wäimeheks oleks saanud! Nad ei aimanudki, kui ligidal see õnn neil kord juba olnud!…
Ka Leena ema, wäike, musta werd eideke kollase näo ja kortsurikka suuga, näis täieste unustanud olewat, mis paha nõuu tal kord oma lihase lapsega olnud. Ta oli tütre wastu mesimagus, käis wahete-wahel tema põske silitamas, ta walget pulmakleiti katsumas ja kohendamas ning püüdis pulmalistele wõimalikult tihti näidata ja seletada, et tema selle ilusa, uhke noore emanda ema on… Konna Liisuga oli ta warsti seda pool-waenlikku sõprust sobitanud, mis ämmade wahel enamiste ikka walitseb. Kumbki hindas oma lapse ja seega ka iseenese wäärtuse wõimalikult kõrge. Ärgu teine ometi arwaku, et tema laps parem wõi kõrgem wõi ilusam on! Hoopis selle wastu. See, kes wõidab, on sinu laps; minu laps oleks weel palju parema wõinud saada. See mõte keerles alatasa nende jutuajamises üksteisega. Kumbki ei wäsinud oma lapse hiilgawaid omadusi, nende ületrumpamata woorusi kiitmast… Nõnda istusiwad nad, kõrged willased mütsid peas, näod pool haledad, pool tõsised, suud pühalistes woltides, üksteise juures ning korutasiwad ühte ja sedasama juttu kaks ja weel rohkem kordasid. Muidugi jättis Liisu Leena emale ilmutamata, et tema ja Jaak enne-wanast sealtsamast wallast pärit oliwad, kust wiimanegi, ja missugustel põhjustel nad sealt wälja rännanud. Oli siis sel wanamooril, kes wana asja õnneks ei mälestanud, waja teada saada, et tema wäimehel kord nii halb sõimunimi olnud!…
Mathiase wend ja õde oliwad häbelikud, kohmetanud külainimesed, kes wagusi nurgas istusiwad ja nagu mõne suure saksa ees ära punastasiwad, kui nende wanem wend nendega mõne sõna wahetas. —
Waheajal kaswas pidutuju noorte inimeste seas ühtelugu. Hoolimata kitsast ruumist katsuti tantsidagi. Muusika eest kandis üks Wittelbachi sell, osaw lõõtsapilli-tõmmaja, tüdimata hoolt. Kui meister Wittelbach Oskar Brandtiga — ka see herra auustas ametiwenna pidu lahke osawõtmisega, ja pealegi wäga heal tujul! — kui need mõlemad herrad kella kaheteistkümne eel, pärast õhtusööki, koju läinud, alustasiwad Wittelbachi sellid sellide wiisil suurt purjutamist. Nende seas oli paar kuulsat trimpajat. Aga mitte need ei olnud seekord ninamehed ja õhutajad, waid Konrad Huber, see muidu nii kaine mees, keda joojad härberis „wesiprussakaks“ sõimasiwad.
Huber oli nimelt sõbra õnne üle määratu heas tujus. Oli ju tema seda õnne osalt aidanud sepitseda. Niisugune lõbus tuju on aga liia joomise ema. Kui Huber küllalt naernud, naljatanud, tantsinud, laulnud, otsis ta rõemukarikasse midagi, mis lõbu-tundmusi mitmekordselt kaswataks, ja seks oli alkohol kahtlemata kohane.
Ka peigmeest sunniti nüüd algawast märjast pidust osa wõtma — teda just nimelt. Sest mis peigmees see on, kellel pulma-õhtul midagi peas pole! See oli üleüldine arwamine sellide seas. Ja Mathias Lutz ei pannud ka palju wastagi. Ta oli ja nii õnnelik mees! Ja miks ei pidanud ta oma õnnetundmusi ka weidi kaswatama, kergitama, erutatud meeli klaasist tulewale luulewõimule weel rohkem awama? Peigmees jõi kaasa, jõi tubliste kaasa. Et tal nooriku poolt nurinat poleks karta, selle eest kandsiwad Huber ja teised sellid hoolt. Nad paniwad noore emanda abikaasale pühalikult kinnitama, et tal midagi selle wastu ei ole, kui Mati täna öösel ühes teistega pea natuke põhja pistab. Ja noorik kinnitas seda heameelega. Missugust palwet ja soowi oleks ta täna wõinud täitmata jätta!
Hommiku kella wiie ajal oliwad kõik sellid osalt „lõdwad“, osalt „kanged“, nagu nad säherdusi olekuid ise nimetasiwad. Nad oliwad niikaugel, et Konrad Huber neid ükshaawal wälja hakkas wiskama. Sest imelikul wiisil oli see isand, teiste peamees ja taga-õhutaja, ise kõige kainem, wähemast selge arusaamise juures ja kindlal jalal, kui ka ta nägu ja keel märja lõbu märkisid ilmutasiwad. Konrad Huber kandis joobnud sellisid nagu kassipoegi nurkadest wälja wärske õhu kätte, kuni korter neist tühjaks sai. Naisterahwad oliwad enamiste juba waremalt ära läinud, osalt läksiwad nad nüüd, nii et ainult Lutzi wanemad, õde ning wend ja nooriku ema noorpaari juurde jäiwad.
Kui Huber oma „kasimise-töö“ õnnelikult ja kõige paremas tujus korda saatnud, kandis ta, ilma nooriku wastutõrjumisest hoolimata, sahwrisse walmis toodud õled ja waibad tuppa ja walmistas maa-wõerastele eestoa põrandale toreda aseme. Siis pööras ta oma isaliku hoolekandmise noorpaari enese poole.
Mathiasel oli teist korda elus nii raske pea — esimene kord oli ta seda olekut oma sellipidul maitsta saanud. Tema kohta ei mõjunud kanged joogid mitte uinutawalt, waid erutawalt. Ta käik oli kindel ja liigutused elawad: ainult ta silmade wõeras, tardunud läige, näo õhetaw puna ning liig rohke jutt awaldasiwad ta sisemise korra muutust.
Ta ei tahtnud Huberi mingil wiisil ära lasta minna. Ta keelustas ja suudles teda noorikuga waheldades ja kallas ikka jälle klaasid täis. Sõbra tõsist nõuu, nüüd ka kord puhkuse peale mõtelda, ei pannud ta tähele. Ikka ja ikka jälle kordas ta sügawa liigutusega, mis talle peaaegu pisarad silma tõi, kui wäga õnnelik ta olewat, ning palus sõpra sellest õnnest ikka weel osa wõtta…
Seal tegi Huber asjale wiimaks lühikese lõpu.
Ta hakkas Mati ümbert tugewaste kinni, jalutas temaga tagumisesse kambrisse, lükkas tagasi astudes ka nooriku sisse ning käänas ukse nende taga ruttu lukku.
„Kui Teie endid kohe wälja ei puhka, nii et meie lõunaks wõime päid parandama tulla, siis ilmun ma sedamaid piitsaga!“ hüüdis ta neile järele.
Paar minutit hiljem oli ta ise juba uulitsal ja sammus rõemsaste wilistades Wittelbachi maja poole…