Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/15

14
Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad
Eduard Vilde
16


15.

Sisemised wõitlused.

Mathias Lutzil oli weel palju uneta öösid pärast seda, kui meister Wittelbach teda teatawal õhtul Kanuti gildes oma ‚kahtlustusega‘ nii wäga erutanud. Noormees tundis, temale oli mingi wõeras asi põue pistetud, mis seal rõhus ja pakitses ja millest ta enam lahti ei saanud, ta wõis seks teha, mis tahtis. Ta oli hingeliselt nagu seotud. Ta ei saanud sammu edasi ega tagasi, ta teowõim oli halwatud.

Kas ta polnud kindlaks otsuseks teinud, asja meistri juures ‚parandada‘? Kas ta polnud pruudile sõna andnud, eesmärgile juba lähenema hakata, meistri arwamist targu wälja pingutades? Ja kas ta polnud lõpeks enam kui üks kord nõuuks wõtnud, Bertha nõuuandest hoolimata endale täielist selgust muretseda, et sellest piinlikust waakumisest lootuse ja kartuse wahel peaseda?… Aga mida oli ta korda saatnud? Ei ühte ega teist.

See tähendas midagi. Ja sõber Huber ütles talle ühel päewal ära, mis see tähendas.

„Kuule, wennas,“ algas ta, kui nad ühel õhtul pärast Leena äraminekut kahekesi härberis istusiwad, „sinuga ei saa enam kõige parema aine üle mõistlikku juttu soetada. Kõnelen mina hobusest, siis räägid sina lambast; küsin mina tuld, siis annad sina mulle wett. Mis sa ennast asjata waewad! Sa ei suuda seda tütarlast unustada, kes hiljuti meie keskelt lahkus. Siis mine ja kosi ta ära! Seks ju tütarlapsed maailmas on! Minu arust ei ole ükski asi lihtsam kui see.“

Mathias wahtis talle laial silmal otsa. Tema meelest ei näidanud asi sugugi nii lihtlabane olewat.

„Ma mõistan ju, mis sa mulle wastad,“ naeris Huber. „Aga kahte naist ei wõi sa ometi wõtta. Ühe kumbagist pead siiski walima.“

„Aga kumba?“

„Ahah — kõnelema hakkad juba! Siis pole wiga.“ Ja Huber patsutas talle julgustawalt õla peale. „Telli uut keswawett, ja siis püüame mõistlikule otsusele jõuda. Mul on ju üsna hale meel sinust. Sa wingerdad nagu pooleks tallatud madu öösetel koikus ja eksitad mind mu unerahus. See peab kord lõppema… Kumb meeldib sulle enam — Bertha wõi Leena?“

„Leena.“

„Mulle ka. Aga mis on sulle armsam — rikkus wõi waesus.“

„Rikkus.“

„Mulle ka. Aga kui sul nüüd mõlemad juba oleksiwad — Leena ja raha, ja rööwel tuleks ja nõuaks emba-kumba saagiks; kumba sa kergema südamega annaksid? Kujuta seda omale wõimalikult elawalt silma ette ja wasta siis.“

Aga see’p see sõlm oligi, mille lahtipeastmise kallal Mathias ise nii palju waewa ja piina nägi! See’p see wõitlus pea ja südame wahel oligi, mis mehe öösetel wingerdama pani nagu pooleks tallatud madu! Seisis tal see õitsew tütarlaps oma terwe nooruslise lõhnaga, oma neitsilise rõõskuse ja wärskusega silma ees, siis hüüdis ta süda: Missugune warandus sinule! Ära seda käest lase!… Juba sel silmapilgul, kui ta teda esimest korda nägi, wilksas tal äkiline mõte peast läbi: Küll saaks sest kena naine!… Aga kui ta teine kord siis Wittelbachi kolmekordset maja waatles, wõi silmad selle mürina ja kärina üle laskis käia, mis suures õitswas äris walitses, siis hakkas ta pea sumisema ja helisema ja wõrgutaw heal tuli kuuldawale, mis ütles: Rikkus on kallis asi, rikkus on wõim, rikkus on auu, rikkus on õnn! Iludus kaob, rikkus jääb… Ja ta seisis jälle endisel paigal ja wõitlus wõis uueste peale hakata…

„Konrad“, ütles Lutz käsipõsekil, „kumba sina rööwlile annaksid?“

„Kumb mulle wähem armas oleks.“

„Aga kui sulle mõlemad ühel määral armsad oleksiwad?“

„Siis annaksin tüdruku rööwlile.“

„Tüdruku? Miks siis tüdruku?“

„Sellepärast, et raha mulle sel puhul armsam on kui tüdruk.“

„Aga ma ütlesin ju —“

„Ja, sa ütlesid, et nad sulle ühel määral armsad on. Aga see on lollus, armas wend, — usu mind ja ära pane pahaks! Ühel määral ei wõi nad sulle mitte armsad olla, ehk sa ei armasta ühte neist õieti, ja see üks on siin tüdruk. Kas tead, Mati, kui sulle üks tüdruk tõeste südame külge on kaswanud, nii kõwaste, et seda õigeks armastuseks wõib nimetada, siis jätaksid oma teise armastuse, kus tühi, wiskaksid ta kerjajale kübara sisse, ja jääksid oma tüdruku juurde… Mul oli Rheini ääres üks tüdruk, see oli ise rikas. Sellepärast ei tahetud teda mulle anda. Ma läksin wanemate juurde ja ütlesin: ‚Andke mulle oma tütar palja särgiga ja siin maksan Teile ta särgigi wälja. Kõik muu on mulle põhk‘… Nad wiskasiwad mu uksest wälja… Sellesama sõnaga astuksin weel praegugi nende ette, kui mu tüdruk mitte hauas ei puhkaks… Minule, Mati, oli tüdruk armsam kui willad, mille sees ta istus. Sinu juures on lugu ümberpöördud. Sina soowid willu. See tähendab: tüdruk pole sulle nii armas, et sa willadest suudaksid ilma jääda. Wõta siis willad! Ma ei mõista sind sellepärast hukka. Sa oled koguni õigel teel. Parem juba rikkus kui poolik armastus. Sel puhul on esimene wiimasest palju rohkem wäärt. Mina teeksin sinu asemel just niisama. Ainult otsusele pead sa kord jõudma, rahu leidma, et sa öösel jälle magada saaksid ja teisi magada laseksid.“

Huber ootas wastust; Lutz uuris aga waikides oma õlleklaasi, mille põhjast pisikesed pärlid üles wahu sisse tõusiwad. Seal wälkus äkitselt helkjas läige Huberi silmadest.

„Mati,“ wõttis ta uueste sõna, ja korraga oli ta nägu sügaw-tõsine, ta healel peaaegu pühalik kõla. „Et ma nüüd näen, kuda lood sinu südames seisawad, siis tahan sulle midagi tunnistada. Ma pean sulle saladust ilmutama, mis mind seni raskeste rõhus, sest et sa mu sõber oled… Mati, mina armastan Leenat…“

Lutz lõi pilgu sõbra peale; ta arwas tema näolt kelmi nalja tundemärkisid leidwat. Ta eksis. Huber wahtis talle kindla, põnewa tõsidusega silma.

„Sa wõid julge olla, et ma tõtt räägin,“ ütles ta, „ja kui sa sellest siiamaani midagi ei teadnud, midagi ei aimanud, siis wõid isegi aimata, mis mind waikima, saladust peitma sundis. Ma ei tahtnud sind eksitada, sest sa oled mu parem sõber. Ja sul oli eesõigus. Ma mõtlesin: Oled ühe armastuse juba maha matnud, wõid teisega sedasama teha. Nurjatu oleks sinust, oma sõbra õnne järele ahnitseda. Nüüd aga, kus ma näen, et minu armastus suurem on kui sinu oma —“

„Konrad, ütle mulle, mis see tähendab?“ hüüdis Lutz äkitselt, ja käsi, mille ta laua peale laskis langeda, oli rusikas.

„Mis see tähendab? Ma arwan, et minu sõnad selged ja arusaadawad küllalt oliwad! Ma nõuan omale waba rada selle naisterahwa poole, kellele sinul seda pakkuda pole, mis minul. See tütarlaps on nüüd waba. Ja et ta minu ülem õnn on, et ma teda esimesest tunnist saadik tõsise, mehise südamega armastan, siis on mul nõuu, teda omale wõita. Sinule, kui oma sõbrale, annan ma, et iga eksiarwamist kõrwale heita, seda otsekoheselt teada. Ma loodan, et sa mind nüüd mõistad ja teed, mis sel puhul sinu kohus on.“

Lutz wahtis sõbra otsa, nagu oleks see talle äkitselt kõri kallale kippunud.

„Sina, Konrad, — sina?“ kogeles ta pärani silmil.

„Ja, mina,“ kostis Huber peaaegu waenliku terawusega. „Ma annan sulle natuke aega, oma imestuse üle wõitu saada. Siis aga pead mulle kinnitama, oma auusõna peale kinnitama, et sinu ja selle tütarlapse wahel kõik otsas on, kõik surnud ja maha maetud, praegusest silmapilgust saadik.“

„Seda ma ei tee mitte!“ põrutas Mathias korraga; ta käed wärisesiwad ning silmade ümber tekkisiwad punakad rõngad. „Seda ei tee ma kunagi! See on alatu sinust, et sa salaja, minu selja taga, niisugustele mõtetele maad oled andnud! Seda poleks ma sinust mitte lootnud! Sa pole mitte sõber, waid wilets äraandja! See tüdruk on minu — kas kuuled? Kellegil muul ei ole tema kohta õigust. Ja kellegil muul ei ole talle rohkem pakkuda kui minul!“

Huber puhkes korraga laginal naerma.

„Braawo, Mati, braawo!“ hüüdis ta ja kaapas tal nagu wihasel lõwil mõlema käega üle laka. „See oli möirgamine, mis mulle meeldib! Ma näen, sa oled murdja, keda äritada ei tohi. Ja et mulle mu luud-kondid armsad on, siis jätan seda teinekord tegemata. Olen nõndagi eesmärgile jõudnud… Mati, nüüd ei aita midagi, sa pead mammona koide kätte jätma ja Leenale kosja minema!“

Lutz uuris mõne aja Huberi naerwat suud, äigas siis käega näo üle ja urises healega, millest nagu raugewa kõue kauge kaja kuuldus:

„Sa heitsid siis minuga nalja, Konrad?“

„Näib peaaegu nii olewat,“ hirwitas Huber. „Mis ma sinuga siis pidin peale hakkama, kui sa kahte tüdrukut korraga ütlesid armastawat! Sa oled säärastes asjades poisike, ja poisikestega wõib ometi nalja heita, iseäranis, kui sel tulus otstarbe on. Ja tulus otstarbe oli sel kahel sihil — sinu kui ka minu kohta.“

„Kuidas sinu kohta?“

„Nüüd aga ära arwa, et ma jälle nalja heidan. Nüüd räägib sinuga tõsine mees ja õiglane sõber, kes sind tahab aidata, ilma et ta iseennast unustaks. Ma tunnen neid raskusi, mis sulle Berthast taganemine kaasa toob. Tüdrukul saab sinust kahju olema, ta saab palju nutma ja kaua õnnetu olema — mis sa arwad?“

„Wäga wõimalik,“ wastas Lutz rõhutult, „ja mis siis?“

„See muidugi waewab sinu head südant. Kaastundmuse pärast soowiksid sa wististe, et Bertha ka õnnelik oleks. Kas ma eksin?“

„Ei.“

„No waata! Siin wõin mina abi anda. Ma kosin sinu mahajäetud pruudi omale.“

„Sina, Konrad?“

„Miks mitte? Armastuse pärast ei tee ma seda mitte — ma matsin oma esimese ja wiimase armastuse Rheini ääres maha. Aga jõukaks meistriks tahaksin heameelega saada. Ja et see nüüd, kus sina taganed, wõimalik on — miks ei peaks ma oina sarwist kinni hakkama? Iseäranis weel, kui ma sinule seega head wõin teha! Wõi arwad, et Bertha mind wastu ei wõta? Sest et ma wähem sile poiss olen kui sina? Ära karda! Berthal pole enam palju walida ja ta wanadele meeldin ma. Minu wana ja auusa kodanikuseisuse kohta pole ka laitust leida. Sa näed, kõik on korras. Ainult sinu luba puudub weel. Ja nagu lood praegu seisawad, ei karda ma, et sa mulle seda keelad.“

„Kuule, Konrad, see on wist uus tembutus.“

„Mitte põrmugi! Minu käsi selle peale.“

Lutz tunnistas sõpra tüki aega kõige sügawama uurimisega, aga see wõllanägu jäi tõsiseks nagu apostel. Ta pilgust ja palgest polnud muud wälja lugeda, kui seda, mis ta suu tõendas.

Õiguse pärast polnud lugu ka nii tõewastane. Miks ei pidanud Huber sedasama ihaldusewääriliseks pidama, mis Lutzki? Miks mitte sellesama eesmärgi poole sõudma nagu temagi? Ta oli ennast seni tagasi hoidnud, sest et ta teise ees nägi olewat. Seal märkas ta, et teine teelt ära pöörab — ta wõitis lootust. Et teist rutemine otsusele tuupida, mõtles ta tänase kawala tuleproowi wälja. See läks korda — rada ta ees oli korraga waba… Et teda wastu wõetaks, selle peale wõis ta kaunis julge olla. Huberist peeti äris ja meistri perekonnas palju lugu. Teda tunti kui usinat ja osawat töölist ning kainet ja korralikku inimest. Et ta põline kodanik ja wäljamaa sakslane oli, langes üksnes tema tuluks kaalu peale.

„Minugi pärast, kui see mitte jälle ogar nali pole,“ urises Mathias wiimaks, kuna ta parem käsi lõdwalt põlwe peale langes.

„Sa ei tee mulle mingisuguseid takistusi?“

„Ei.“

„Sa lõpetad oma senise pruudiga kõik wanad arwed warsti ära?“

„Ja.“

„Ning hakkad uuega niisama peatselt selget lepingut tegema?“

„Ega mulle muud nõuu jää!“

Nüüd ei silitanud Huber enam lõwi kollast lakka, nüüd asus ta tema kaela ümbert kinni ja istutas talle niiske musu nina-otsa peale.

„Isa Peterson, kuus pudelit õlut!“ karjus Huber. „Meie wõitsime Lutziga suure loosi!“

Nad istusiwad mõlemad suure härberi-toa otsas olewas tillukeses kambris, kus ainult üks laud oli, üksina kinnise ukse taga. Seepärast jäi Huberi õlletellimine kuulmata, seda enam, et härberi-isa puhwet alumisel korral olewas kambris oli, kuhu suurest söögi- ja joogitoast madal trepp wiis. Aga sellidel oli hüüdmise kõrwal weel muu tellimise-abinõuu. Huber tonkis saapa-kannaga kuus korda tugewaste ja pikkamisi wastu põrandat. Warsti läks uks lahti ning sisse astus wäike, wimmas seljaga mehike, topsuga öömüts peas, puust kingad jalas, sinine lakaga põll ees ja suureruuduline woodrita kuub seljas. Kumbagis käes kandis ta kolme õllepudelit. Nähes, et laua ääres ainult kaks selli istuwad, ajas härberi-isa suu kentsaka imestamisega lahti.

„Kas teie mõlemad tahate weel kuus nuia laket pintslisse pista?“ küsis ta oma tüsedal kõnewiisil, mis igale härberi-külalisele nii tuttaw oli.

„Miks mitte?“ wastas Huber.

„Teie mõlemad — Huber ja Lutz? Püha ristike, siis pean ju tööwoorimehe tellima, kes teid pärast koju weab!“

„Ole mureta, isa,“ naeris Huber, „meie joome sinugi laua alla, kui me kord peale hakkame. Waata parem järele, kui palju sul all seda laket weel tagawaral on, ja kanna hoolt, et meid siia wagusasse nurka keegi tülitama ei tule. Meie peame sõjanõuu.“

Kuna wanamees pead raputades minema läks, kallas Konrad klaasid uueste täis, lõi Mathiasega kokku ja hüüdis rõemsalt:

„Herra Oskar Brandti terwiseks!“

Lutz wõttis klaasi suu pealt tagasi.

„Mis see tähendab?“

„See tähendab, et herra Oskar Brandt kord meie meistriks saab, kui Jumal talle meelt ja mõistust ja natuke õnne annab.“

Lutz pani klaasi puutumatalt laua peale.

„Nüüd lõpeb aga hobusegi kannatus!“ hüüdis ta. „Praegu tahtsid ju sina meie meistriks saada!“

„Tahan weelgi, kulla Mati, aga ma ei taha mamsel Bertha Wittelbachi mitte!… Kui isa Peterson õlut tõi, ilmus mulle mu Gusteli waim Rheini äärest, hoiatas mind oma koolja-näpuga ja ütles: ‚Konrad, ää ole eesel, et selle wana ja tigeda tüdruku pärast minu wastu truuduse murrad!‘… Ja ma ei taha eesel olla, Mati.“

Mati sülitas.

„Sa mängisid minuga siis weel kord, ja mina lammas uskusin jälle!“

„Ma tegin ainult wastuproowi, armas sõber,“ wastas Huber kuiwalt. „Tahtsin näha saada, kui sügawad juured su tundmustel Bertha wastu on. Täielisele selgusele tahtsime ju täna õhtu jõuda, ja ma rõemustan, et see meil korda on läinud. Ja kas tead, misüle ma weel saatanlikku meelehead tunnen? Selle karistuse üle, mis Oskar Brandti kord abielus ootab. Seda on ta auusaste ära teeninud — niisugune salakoi, niisugune kahepaikne ilalakkuja, niisugune tööliste-koorija!… Ma usun, nüüd wõime tema ja ta tulewase terwiseks juua?“

„Kust sa siis nii kindlaste tead, et Bertha tema tulewaseks saab?“ küsis Lutz, kui nad klaasid tühjendanud. „Seni pole ta mamsel Wittelbachi ees mitte armu leidnud.“

„Ma ei tea midagi, aga ma aiman seda,“ wastas Konrad, „sest ma tunnen Oskar Brandti. See mees sööb enese nagu tõuk puust läbi — pikkamisi, aga kindlaste.“

Jutule tuli nüüd waheaeg. Kumbagil oli oma mõtetega tegemist. Wiimaks ohkas Lutz nii sügawaste, et Konrad kõrwad kikki ajas.

„Ja, ja, sul seisawad nüüd tõsised tunnid ees,“ ütles ta heatahtlise pilkamisega. „Esmalt palaw lahing lendawa maduga ja siis midagi, mis sinusugusele käpardile weel raskem — tuwikese püüdmine. Kahju, et ma sind seejuures kuidagi aidata ei saa! Pulma peatäie eest teeksin seda heameelega.“

„Olen ma nüüd käpard wõi mitte,“ ütles Mati selle õiglase, südamest tulewa healega, mis Huberile nii wäga meeldis, „aga minu naha sees ei tahaks sina ega keegi teine praegu naljalt olla. Mõtle ometi järele, Konrad! Ma murran oma mehesõna, ilma poolegi teadmata, kas see, kelle pärast ma seda teen, mind silma otsaski sallib. See on ju arwe tegemine ilma peremeheta. Weel enam: see on murdwargus ilma mingi kindlama saagi-lootuseta — wargileminek wõimalikul wiisil tühja tuppa!“

„Kuule, Mati,“ wastas Huber, „sa kas oled kawalam ärimees, wõi weel totram kosilane, kui ma arwasin. Esimesel puhul mõtled sa: Parem warblane pihus kui tuwike katuksel — muidu ehk jään mõlematest ilma —“

„Ei, nii ei mõtle ma mitte,“ hüüdis Lutz elawalt wahele. „Mul on ainult raske, ilma sundiwa põhjuseta warblasele häda teha, ja see sundiw põhjus puudub, kui tuwike minu lähenemisel katuselt ära lendab.“

„No, kui sa seda kardad, Mati, siis on minu teine arwamine õige: sa oled weel totram kosilane, kui ma arwasin. Inimene, kas sul siis silmi peas ei ole? Kas sina ise siis wähem nägid, kui meie teised majas, kes me ainult kõrwalt waatasime? Ma tahan kolm nädalat hööwlilaastu ja saepuru süüa, kui su tuwike sulle hõlma ei lenda, niipea kui sa aga suu lahti teed ja wilistad.“

„Sa arwad seda tõeste, Konrad?“

„Ma tean seda, ma annan oma pea selle eest! Tüdruk, kes kõigi wastu jääpurikas on, aga sedamaid õõguma lööb, kui ta ühe paljast warju näeb — see tüdruk on noppimiseks küps — muidugi sellele ühele… Ma tohin ometi loota, et sa mõistad, kes see üks on?“

„Sa teed mu südame natuke kergemaks,“ wastas Lutz mõttes. „Aga hirm on mul siiski, Konrad, suur hirm lendawa mao kui ka tuwikese eest! Sul on õigus, ma olen niisugustes asjades poisike… Ole ometi hea mees ja anna mulle nõuu, kuda ma kõike seda pean peale hakkama, mis mul teha on?“ Ja Huber märkas, kuda Mati seejuures ära punastas nagu noor neitsi.

Huber püüdis, kui see talle ka raske oli, tõsise näoga aru pidada.

„Sa ei julge siis awalikult kumbagi ette astuda ja oma südant, kuda kord ja kohus, wälja puistata?“ küsis ta.

„Nende ette astuda ma ehk julgeksin, aga ma ei tea, missuguste sõnadega ma neid kõige paremine wõiksin pehmeks teha.“

„Siis kirjuta neile,“ pani Huber ette. „Astu esimene samm kirjaga, siis on kõnelemine pärast lihtsam. Muidu on peaaegu karta, et Bertha oma sõnade ja kõige pealt pisaratega sinu pehmeks teeb, ja seda ei tohi sündida. Kirjutada, sa argpüks, ometi julged?“

„Ma loodan,“ naeratas Mathias, „ja ma mõtlesin juba isegi selle peale… Sa tead, Konrad, et mind tulewal nädalal kolmeks kuni neljaks nädalaks mõisatesse tööle saadetakse. Mis sa arwad, kui ma neile maalt kirjutaksin?“

„Tore!“ hüüdis Konrad. „Sa oled siis tormide eest, mis su ilmutused sünnitawad, ise pelgus, ja kui tagasi jõuad, on marutuuled sedawõrt raugenud, et nad sind ümber ei puhu. Tõeste, sinusugune kosilane peab armastuse-asju ikka saja wersta tagant toimetama!… Ja nüüd lase omale õnne soowida, et kõik hästi läheks. Terwiseks, sa õpipoiss kosilaste seas!“

Nad jõiwad oma kuus pudelit õlut aegamööda ära ja sattusiwad üsna rõemsasse tujusse. Lutz tundis oma rinna korraga nii imekerge olewat. Kõik, mis seal rõhunud ja pakitsenud ja torkinud, oli kadunud. Nad seltsisiwad wiimaks weel suures toas teiste sellide hulka ning Lutz naeris südamest ühe ja teise hambamehe naljade üle. Niisuguseid hambamehi ja wiguriwäntasid leidus igas härberis. Enamiste oliwad nad kõwad joojad ja elus palju wintsutatud rändajad. Oma naljade ja wigurijuttudega püüdsiwad nad teistelt keelekastet teenida, sest nende eneste taskud oliwad enamiste tühjad.

Suures härberi-toas oli kõiksugu nägusid ja kujusid näha — algupäralisi ja igapäewaseid, meeldiwaid ja mitte-meeldiwaid, kaastundmust äratawaid ja ülbeid tundmusi sünnitawaid. Ruumis, mida ainult paar tumedalt põlewat küünalt walgustasiwad ja mille üle paks, kibe suitsupilw heljus, istusiwad söögi ja joogi, wõi ka tühjade katmata laudade juures kas rändamiselt tulnud reisisellid, kellel riiete asemel paljad nadid seljas ja jalanõuude asemel ainult nende ülemised jätised jalas, wõi kestwas töös olewad korralikud mehed, kelle wälimus teatawal määral peensust ja uhkustki awaldas. Seal oli nälginud, kurnatud nägusid auku wajunud silmadega, sugemata juukstega ja wanunenud habemetega, priskeid poissa punaste põskede ja wiksitud wurrudega. Siin ajas mõni nokastanud suu jämedaid, nilbeid sõnu wälja; seal puhusiwad teised salgakestes tõsist ja mõistlikku juttu. Üks naeris hirnudes, teine wandus, kolmas sumistas tasakeste laulda, neljas haigutas wõi tukkus laua ääres. Riidu ei tulnud palju ette. Kõige toorema hinge külge oli otsuke seda sidet sõlmitud, mida ühtsad tulud inimeste wahele eietawad; kõige pahurama meele peale mõjus ühtsuse- ja ühenduse-aade nagu nägemata wajutis ja tõmmas wennastades kokku sakslase lätlase ja eestlasega, katoliklase protestandiga, riiukuke wagusa rahuarmastajaga. —

Lutz ja Huber lahkusiwad üsna hilisel tunnil härberist. All eeskojas lugesiwad nad mustade tahwlite pealt tikutule abil meistrite ja sellide nimesid, kellest esimesed töölisi, teised aga tööd otsisiwad. Niisugused kuulutuse-tahwlid, mis sel ajal tööturgu tööandja ja tööwõtja wahel aitasiwad korraldada, rippusiwad igas härberi-eeskojas. Jõudis teisest linnast tulnud sell härberisse, siis pandi ta nimi kohe tahwli peale ja meister, kellel selli waja, wõis seda sealt lugeda; ei leidnud meister omale härberis olewatest sellidest tarwilist töölist, siis kirjutas ta oma nime tahwli peale, ja tööta sell, kes peale seda härberisse tuli, wõis ennast pakkuma minna.

„Ahah, Wittelbach otsib weel kahte selli,“ ütles Huber, kuna ta tiku oma meistri nime peal hoidis. „Selle mehe äri lööb tugewaste õilmele, ja seejuures pole sina, Lutz, mitte süüta. Nadikael oleks ta, kui ta sind kord kuninglikult meeles ei peaks! Ta wõtab ju nüüd sülega sisse, mis ta enne pihuga wõttis… Ptui, kurat, et see kõik kord säärasele libahundile peab saama! Kui ma mitte see narr ei oleks, kes ma olen, ma kisuksin tal saagi weel lõugade wahelt ära…“

Lutz ei lausunud sõnagi.

Tunnistas ta salajas ka ennast narriks? Sülitas ka tema sügawas südame-põhjas sappi, et raswane saak, mis tal juba kõwaste küünte wahel olnud, kawala libahundi lõugade wahele pidi kaduma?

Põhjust oli tal selleks.

Mees, kes praegu härberist wälja astus, oli sinna waranduse maha matnud, mille suurus iga selli-pea kihama pidi ajama. Ja rahaga ühes oli ta maha matnud kõik kuldsed unenäod auust ja kuulsusest ja kergest, lõbusast elust. Mis teda ootas, oli töö, ainult töö, ning hall mure…

Mis ta wastu sai sel wahetusel?

Seda ei teadnud ta weel õieti.

Ta wahetas hea õnne peale.