Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/1

Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad
Eduard Vilde
2


1.

Küla-parun.

„Maidu, kelle poeg sa oled?“

„Ema poeg.“

„Kelle weel?“

„Isa poeg.“

„Kelle weel?“

„Paruni poeg.“

Kõik naersiwad ja Maidu naeris ka. Nad ise oliwad Maidule selle wastuse kätte õpetanud. Juba siis, kui poisike „paruni“ asemel alles „palun“ ütles. Wäike Mait ei mõistnud, mis tähendus tema wastusel oli. Aga ta märkas, et see neile nalja tegi. Ja et ta ise hea meelega naeris, siis ei jäänud ta neile soowitud wastust wõlgu. Ta tõendas igale küsijale, et ta paruni poeg olewat, ja nad naersiwad kas wõi silmad wesiseks ja kiitsiwad Maidut teraseks poisiks.

„Aga kus su mõis on?“ päris siis weel üks wõi teine, ja kui Maidu oma räpase käekesega Konna Jaagu suitsu-urtsiku poole näitas, oli nali täieline.

Oli aega, siis loriti lapse kallal weel kauemine. Mait kuulis siis sõnu ja tähendusi, mida ta weel wähem mõistis, kui seda, et ta paruni poeg olewat. Ta sai ainult aru, et peale tema ka ta emast ja isast jutt oli. Kas nad neist head wõi paha rääkisiwad, seda ei suutnud wiie-aastane mehike otsustada. Õigemine: ta jäi selle kohta kahewahele. Iseäranis kuri ei wõinud see olla, mis nad Liisust ja Jaagust lobisesiwad, sest nad naersiwad ju! Wahel tärkas aga Maidu tillukeses hinges siiski umbne aimdus üles, et kõik hea, et kõik korras ei ole. Mõne naerja suu wõi silm ei meeldinud talle. Mõnel naerjal oli jälle heal, mis Maitu hammustas. Mõni arusaamata sõna kriipis ja torkas teda kuskilt.

Niisugusel puhul pani poisike wudinal mõõda tänawat koju poole minema; ta porised putked wälkusiwad aga räpase takuse särgikese alt. Maha jättis ta weeloigu juurde oma mudamajad, pilpasillad ja männakoorest laewakesed. Konna pere wärawa juures waatas ta alles tagasi. Ta pühkis käeseljaga nina, oli tõsine ja mõttes… Need seal — teopoisid ja waimutüdrukud — wahtisiwad talle järele ja hirwitasiwad, kuni nad teda nägiwad.

Mitte igakord ei jooksnud wäike Mait ära. Ta naeris naerjatega, kui need temale meeldisiwad, kaua kaasa. Ja nad meeldisiwad talle, kui nad teda kiitsiwad.

Üks kiitis tema toredat „paruni-nina“, teine tema suuri „saksa-silmi“, kolmas tema teraseid wastuseid. Ja nad silitasiwad tema punakas-walget „mõisniku-pead“ ja ütlesiwad: „Ää kuulagi, sinust soab weel suur mees! Ega käbi kännust kaugele kuku!“

Siis naeris Maiduke ja ajas nendega laia juttu. Küsimusega, kelle poeg ta olewat, harjus ta wiimaks nii ära, et ta isa ja ema enam ei nimetanudki, waid kohe wälja lompsas: „Paruni poeg.“

„Milla sa siis papat koa woatama lähed?“

„Kui suureks soan.“

„Mis sa talle siis koa ütled?“

„‚Tere, tere‘, ja löön patsi.“

„Mis weel?“

„‚Isa ja ema soatsid palju terwikseid‘.“

Naerwad näod. Turtsumine.

„Mis sa omale papa käest koa küsid?“

Selle peale ei tea poiss kohe wastata. Tal kas on liig palju soowisid, wõi ta ei saa küsimusest hästi aru.

„Noh, papa on ju rikas mees, ta peab sulle midagi andma,“ aitab keegi takka. „Küsi ta käest üks karjamõis.“

„Ei, Maidu küsib tuuleweski,“ wastab poisike mõttes.

„Mis weel?“

Mait lööb silmad oma paljate, karpas säärte peale:

„Ja püksid.“

Kõik naerawad. Maidu naerab laginal kaasa. Üks naljahammas teeb talle pai ja õpetab:

„Nüüd mine koju ja ütle isale ja emale, et nad su papa juure wiiwad. Papa annab sulle tuuleweski ja uued püksid ja pika seartega soapad peale kauba. Mine aga nüüd ruttu!“

Poiss pistabki koju poole. Külapoisid hoiawad kõhtu naeru pärast. Nah, Jaagu ja Liisu nägusid tahaksiwad nad näha saada, kui Mait kodus ütleb: ‚Isa ja ema, wiige mind papa juure, ta kingib mulle tuuleweski ja püksid!‘

Nali lähebki täide.

„Ema ae, kus isa on?“

„Mis sa isast tahad?“

„Ta peab hobuse ette panema.“

„Miks?“

„Maidu sõidab papa juure.“

„Missuguse papa juure?“

„Maidu papa juure. Maidu on ju paruni poeg.“

Pilk, millega noor naine lapse otsa waatab, on lai, tühi ja läiketa. Ehmatust seal sees ei ole, aga hall, abita kohmetus. Nagu hingelik udu. Ema suuremaks kitsikuseks on, et ta ei tea, mida lapsele wastata. Ta on juba enne_ malt kuulnud, kuda ‚küla-koerad‘ ta poja kallal hauguwad, et nad talle kätte on õpetanud, ta olewat paruni poeg. Aga ema lootis, et laps lori ruttu ära unustab ja et haukujad wiimaks ära wäsiwad ja wait jääwad. Aga ei! Nad narriwad ja ässitawad edasi. Nad ei anna lapsele hingerahu, igalpool on nad teda õgimas, nende hambad ei wäsi laksumast…

Äkiline wiha ujutab noort naist, ta kargab püsti ja raputab tänawa poole rusikat — tummalt ning siiski nii sõnarikkalt…

Mait ei saa sellest imelikust wihast aru. Ta wahib laial silmal ema otsa ja küsib siis:

„Kas sõidame täna papa juure? Papa annab Maidule

tuuleweski ja püksid ja ilusad soapad.“

Äkitselt, nagu Liisu wiha tulnud, näib see ka lahkunud olewat. Ta wajub pikkamisi järi peale maha, ta priske ja weel kaunis ilus nägu on jälle rahuline, tuim, peaaegu tönts.

„Ära ole rumal laps,“ ütleb ta poisikese käest kinni hakates. „Sinul põle papat, sul on isa, ja sinu isa põle parun, ta on talupoeg. Kui keegi weel küsib, kelle poeg sa oled, siis ütle Konna Joagu poeg. Ära ilmaski enam ütle: paruni poeg. Muidu soad minu käest witsu. Kas kuuled?“

Poisikese nägu lööb nukraks, sest — tuuleweski, püksid ja saapad!…

„Aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari —“ algab ta pika mokaga, kuid ema käratab wahele:

„Paljugi, mis need sead sulle waletawad! Ütle neile teine kord: Urjah hundid! — ja jookse ära! Kõik on wale, mis nad reagiwad. Papat ei ole ja parunit ei ole! Wemmalt soad, kui weel niisugust lori ajad!“ — Ja ema näitab haopinu poole.

Seega pole aga wäike Mait, kelle hinges ainelised himud ärganud, weel mitte waigistatud. Ta otsib isa üles.

„Isa ae, kas Maidu on paruni poeg?“

„Mis siis?“

See waimukas wastu-küsimus tuleb laisalt pika, kondise mehe suust, kes toa taga muru peal kõhuli pühapäewa peab. Tal on rõugearmiline nägu, suur tönts nina ja helehallid unised silmad. Oma laia suu hoiab ta weidi lahti; paksude kahwatanud huulte tagant paistawad suured, helewalged hambad wälja.

Wäike Mait kükitab tema juurde rohu peale ja räägib pool sosistades, kus juures ta kartlikult toa poole waatab:

„Ema ütleb, et Maidu ei ole paruni poeg, aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari ja Purika poiss ütlewad kõik, et Maidul on papa.“

„Kuula nüüd külarahwa lora!“

„Aga — aga — “ kogeleb wäike mees, ja ta suukese ümber tuksub ärewus — „aga tuuleweski ja soapad ja — ja — —“

„Mis soapad ja tuuleweski?“

„Mis parun Maidule luband anda“…

Konna Jaak püüab oma kiwikõwa, kinnise peaga mõtelda. Ta püüab aru saada, mis lapse jutt tähendab. Mõtlemine ja arusaamine pole aga Konna Jaagul kerge. Ta wahib oma uniste silmadega poisi otsa, siis halli õhu sisse, ja waikib. Poisi terane pea haudub aga selle aja sees wäikese diplomatlise wale wälja.

„Parun käskind Maidut oma juure tulla,“ ütleb ta, „kohe ruttu oma juure tulla, ja siis annab ta Maidule tuuleweski, see käib ja jahwatab jahu, ja uued püksid, ilusad triibulised, ja seartega soapad — nii pikad seared… Ja sina pead kohe hobuse ette panema.“

„Kellele ta seda öeld?“

„Matsi Priidule,“ wastab poiss kindlaste.

„Priidu waletab.“

„Uuetoa Marile öeld koa!“

„Narriwad sind.“

„Raha luband koa anda. Parun on rikas mees.“

Jaak toetab lõuga mõlema käe najale. Nõnda kõhuli maas lamedes on tal sarnadust suure laisa hülgega. Kui poisike raha nimetab, lähewad ta kõrwad weidi kikki, aga ruttu heidab tawalik tuim, ühtlane olek jälle ta näo peale. Ta ümiseb midagi, wiimaks tõmmab lapse oma juurde muru peale maha.

„Ää rumal ole ja nende juttu usu — nad narriwad sind“, õpetab ta isalikult. „Parun on rikas mees küll, aga ega ta sulle midagi — —“ Jaak saab sõna sabast kinni ja lõpetab: „Parunit põle olemaski! Eks sa tea, et sa minu poeg oled? Ega kellelgi lapsel kaht isa ole. Igal lapsel on üks isa, sinul põle koa rohkem… Teine kord näita Priidule ja Marile keelt, ehk tõsta särgi saba üles! Niisugused waleworstid! Ää kuulagi!“

Ja kui Jaak näeb, et lapsel päris leinanägu on, tõstab ta oma päratuma käpa tema punaka peakese peale ja paitab teda kaks, kolm korda. „Ää kuulagi, ma teen sulle ise tuuleweski! Ja ema teed püksid, kui suuremaks soad.“

Wäike Mait on warsti lepitatud. Ta ronib isa selga. Kaksiti tema laial, kondisel turjal istudes ja mõlema käega ta pikkadest juukstest kinni hoides, mängib Mait ratsalist. Ja Konna Jaak, noort „parunit“ oma turjal tundes, teeb suuga hobuse kabjaplaginat järele, kergitab takti järele oma kanget keha ja kannab wäikese, suurtsugu ratsaniku üle kiwi ja kännu kaugele, kenale luulemaale… Unustatud on tuuleweski, uued püksid ja säärtega saapad, unustatud seks korraks ka see muinasjutuline isik, kellelt need head anded pidiwad tulema. — —

Halwal asjal on tiiwad.

Kui Jaak Luts oma ilusa noorikuga rohkem kui wiie aasta eest X. walda asus, et wäikese Konna talu rentnikuks hakata, ei tundnud siinsetest elanikkudest keegi teda, tema naist ega nende perekondlisi olusid. Nende eneste käest kuuldi ainult, et nad kaunis kaugelt Läänemaalt pärit olewat ja oma mõisaherra lubal ja soowitusel siin wõhiwõeras Põhja-Harjumaa wallas, mille omanik nende endise saksa sugulane wõi hea sõber olewat, asupaika wõinud wõtta. Et talupoja ühest kogukonnast teise rändamine sel ajal haruldane, peaaegu kuulmata asi oli, siis raputasiwad X. walla inimesed wõera rentniku ilmumise üle küll pead, kuid see oli kõik; tahtes wõi tahtmata pidiwad nad Jaagu ja tema noore naise seletust uskuma, parun Riesenthal, nende senine herra, saatnud nad sellepärast wõersile, et wald rahwast — liig täis olewat. Läänemaal elada nii paksuste inimesi, et põld neid kõiki toita ei jõudwat…

Jaak Luts oli aga waewalt paar kuud Konna talu pidanud ja tema ilus teinepool selle aja sees priske pojaga maha saanud, kui tundmata tuulehoog walda weidra jutu puhus. Pagan teab, kes selle jutu tooja ja esimene wäljalaotaja oli! Kuulujuttude isa wõi ema on alati raske tabada. Ja kuidas niisugune jutt lendab! Pealt kuuekümne wersta oli ta lühikese ajaga ära käinud. Tolle aja kohta, kus talupoeg liikuda ei saanud, tõeste tubli tegu! Räägitaw jutt aga teadustas X. walla rahwale lühidelt järgmist.

Priske pojakene, kellega taewas Konna Jaagu noort abielu õnnistanud, tikkunud paar kuud waremine siia kurja ilmasse, kui hea kombe lubab. Pulmade ja warrude wahe jäänud liig lühikeseks. Seejuures olewat aga wa’ hea Jaak täieste süüta. Aga teatawal määral süüta ka noorik Liisu. Tohib siis talutüdruk wastu panna, kui mõisaherra tema peale silma heitnud! Liisu meeldib saksale, saks wõtab ta mõisa toatüdrukuks ja auustab teda oma — sõprusega. Ori täidab käsku, nagu orja kohus on. Aga mõisniku helde sõprus ei jää tagajärjeta. Sellest poleks wiga, kui mitte parun Riesenthal naisemees ja inimestel lobisewad suud ei oleks. Kui kergeste ei wõi mõni sõna sinna kukkuda, kust teda soowimata kõrw leiab! Kas seda pahandust tarwis!

Jaak Luts, ühe kuuepäewa-koha teomees, kutsutakse ühel päewal herra juurde.

„Jaak, kas tahad peremeheks saada?“

„Oh, armuline herra, miks ei tahaks!“

„Wõid saada. Aga enne pead naise wõtma.“

„Ega sest kedagi ole!“

„Pead mõisa Liisu wõtma.“

„Hea meelega.“

„Kohta ei wõi ma sulle aga oma wallas anda, annan sulle wõeras wallas. Mõistad?“

„Tänan auulikku herrat!“

„Lähed tulewal pühapäewal Liisuga kirikherra juurde. Saad mu käest pulmadeks wiiskümmend rubla.“

Jaak langeb peaaegu põlwili, kui ta paruni reit

kaapab.

„Aga seda pea meeles, Jaak: laps, mis Liisul saab olema, on sinu laps! Kas mõistad?“

„Muidugi minu laps,“ kordab Jaak küürutades. „Kelle laps ta siis peab olema, auulik paruni herra!“

„Sinu laps, kui ta ka — kui ta ka — nah, kui ka ta sinu laps ei ole! Sellest pead aru saama!“

Kestab küll weel weidikene aega, enne kui Jaak Luts aru saab, aga peaasi on, et ta aru saab. Ja kui ta aru saanud, kestab weidikene aega, kuni ta otsusele jõuab, mil wiisil selle uue kingituse eest saksa tänada. Ta ütleb:

„Liisu on wa’ uhke ja turtsatas tüdruk. Paruni herrad ehk ütlewad temale, et ta mulle pikka nina ei tee, kui talle kosja lähen.“

„Ole selle pärast mureta!“

„Tänu, tuhat tänu paruni herrale!“

Nii saanud Jaak ja Liisu paari, nii sattunud nad oma wallast wõerasse walda elama. Rahwasuu kandis juttu kõrtsist kõrtsi, kiriku-õuest kiriku-õue, ning ühel heal päewal oli see otsaga kaugele X. walda, noorpaari uude elupaika, jõudnud ja sünnitas seal arusaadawat kahinat ja kõhinat. Waewalt kuuldus Konna talust pisikese „warapärija“ esimene „o-ää! o-ää“, kui külanaised pead kokku pistsiwad ja suurtsugu eluka enne-ajaloolise minewiku põhjaliku harutuse alla wõtsiwad. Külapoisid aga tegiwad wäikese kisakõri üle oma esimese nalja; nad ütlesiwad: „Konna Liisule sündinud pisikene parun; röökimise järele arwata soab teisest hea haagreht!“

Paruni nimi oli Maidukesel seega sündimisest saadik käes.

Muidugi ei jäänud Jaagule ja Liisule teadmataks, mis külarahwas neist ja nende pojakesest kõneles. Wahel öeldi neile seda suu sissegi — mõni riiakas üleaedne tegi seda wihatujus, mõni toores külapoiss purjus peaga. Kes aga arwab, et küla lobasuud ja keelepeksjad neile kätte sattunud sõjariista ise kes teab kui mõjuwaks pidasiwad, see eksib. Lugu ei olnud tolle aja kohta nii wäga haruldane, et temaga kõige kurjem keel midagi suuremat peale oleks wõinud hakata: ilusal külatüdrukul mõisaherraga sohilaps — tota mul asja!

Naerjatel ja pilkajatel oli ka üsna õigus, kui nad oma pisteid liig walusateks ei pidanud. Liisu sai wahel weel pahasekski, aga Jaaguga oli, kui wisataks ane selga wett. Jaak naeris enamiste „tõmmajatega“ iseenese üle kaasa ja tegi omal wiisil nalja wastu, nalja, mis küll suuremast waimuterawusest märku ei andnud, seda enam aga tema leplikust meelest ja lapselikust südamest. Ja kui Liisu pahandas, siis tegi ta seda wähem haawatud häbitundmuse, kui haawatud uhkuse pärast. Uhke aga oli see muidu kaunis tuim ja wäga kitsa mõtte- ja tundmusewallaga naisterahwas oma ilu peale. Wististe oli Liisu ainult sisemist kõdi tundnud, kui paruni herra temale keelatud sõprusega lähenes, sest niisugune auu ei saa ju igale külatüdrukule osaks! Ta nägi, temast peeti lugu, ja lugu peeti temast ta walge kaela ja punaste põskede pärast, ning lugupidaja polnud keegi wähem kui armuline herra ise! Selle hiilgawa mälestuse peale oli noorik hiljemgi weel uhke, ja seepärast ei püüdnud ta halba saladust nii wäga warjatagi. Ühele külanaisele, kellega ta tühja asja pärast riius oli ja kes talle sõimulahingis ta minewikku ette heitis, karjus Konna perenaine näosse: „Minu kaelas on saks rippund — sinusugust ei taha santki!“… Sõna käis wallas ringi ja — narjad oliwad enamiste Liisu pool.

Lugu läks aga lapse pärast weidi piinlikuks. Laps oli terane kui ahw ja jutukas kui papagoi.

„Mait, kelle poeg sa oled?“

„Paruni poeg!“

Iga Jütsike tohtis nõnda küsida ja iga Jütsikene wõis naljaka wastuse üle naerda. See wihastas Liisut. See haawas tema uhkuse-tundmust. Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, mida ta ilma ees salata ei wõinud, hakkas waleks ajama, mida ta ise tõeks tunnistanud, hakkas lapse seest tänawal külwatud kahtluse-idusid wälja kitkuma. Wõi tundis ta lapse taewaselge pilgu all südame põhjas siiski häbi? Kartis ta wahest neid inglisilmi, seda tarka, jutukat suukest? Aimas ta ema-armastus mingit hädaohtu?… Paraku ei mõistnud noor naine lapse usaldust ja uskumist muul wiisil omandada püüda, kui walju sõna ja witsakimbu abil. See oli halb abinõuu. Palju halwem, kui Jaagu oma, kes poisil pead paitas ja ta oma kondisel turjal teise mõtte-ilmasse ratsutas…

Mis isal ja emal mõiste- ja tunde-warast puudus, seda oli loodus pojale mitmewõrtselt jaganud. Mait Luts sai mõne aasta wanemaks, ja ta ei wastanud enam kellegile, et ta paruni poeg olewat. Mait Luts sai weel mõne aasta wanemaks, ja ta tikkus rusikatega igaühe kallale, kes temalt küsis, kelle poeg ta olewat. Mida Mait Luts ei mõistnud, seda ta aimas. Ta aimas, et tema ja teiste külalaste wahel midagi on, mis wahet teeb, ja et see wahe tema kohta mitte hea pole. See rõhus ta noort hinge. See haawas ta elawat auuahnust. Teda nähti sagedaste nutetud silmadega. Keegi ei teadnud, misüle ta nutnud. Ja et Mait mitte ainult tunderikas polnud, waid ka teohimuline, siis ei saanud nutmisest küllalt — sagedaste suges ta oma wastased ka mehe-moodi läbi. Abiks oli tal seejuures ta keha-tugewus, mis haruldase wäledusega ühendatud.

Mait Luts et märganud aga mitte ainult, et tema ja teiste külalaste wahel wahet tehti, ta pani ka tähele, et see wahe tema ja ta noorema wenna ja õe wahele tõmmati. Miks nokiti ja narriti ainult teda paruni nimega, miks mitte ka Jukut ja Annit? Miks pidi temal kuskil wõeras kohas saladusline „papa“ olema ja Jukul ning Annil mitte? Miks piinati ainult teda ja teisi mitte? Mait õppis mõtlema, uurima. Nagu kana pühkmete seest iwi siblib, nii hakkas poisike tumedusest, mis teda piiras, tõe teri otsima. Ta hoidis silmad ja kõrwad lahti. Ta püüdis õhust sõnu ja lükkis nad ahelaks kokku, ja see ahel sai iga aastaga pikemaks, ühtlasemaks. Ta seadis sündmused ritta, ja see rida kaswas ja kordnes ja sai loetawaks. Ta kuulatas karjalaste loba, kui ta nendega metsas loomi hoidis, ja künnipoiste lori, kui ta nendega adra taga wagusid ajas. Ta pani kodus isa ja ema tähele, ta pidas nende sõnu, nende pilkusidki meeles.

Paar wäikest, pealt näha tähtsuseta juhtumist Maidu õrnemast east jäiwad talle unustamataks; ta oskas neid alles mitu aastat hiljem seletada.

Konna Jaak oli muidu wa’ lammas, aga wiin tegi ta wahel hundiks. Wähemast näitas ta siis hambaid, kui ka hammustamisest asja ei olnud. Ta seisis kaelani naise mõju all, kuulas ta sõna nagu poisike. Wastu rääkida julges ta ainult, kui sarwed soojad oliwad.

Mait mälestas, kuda isa ühel päewal tuikudes koju tuli ja kuda ema teda hirmsa sõimurahega wastu wõttis. Jaak kostis mõne tännitawa sõnaga. Laksti oli tal üks kõrwa peal! Jaak aga ei löönud wastu. Ta ajas oma nõtkuwa keha sirgele, ikka sirgemale, ta unised, eluta silmad lõiwad kiirgama, ta sirutas oma pika, kondise käewarre nagu kuhugile näidates wälja ja ütles emale wäga, wäga inetuma sõna. Ta sai uue wopsu. Ka nüüd ei löönud Jaak wastu. Selle asemel waarus ta wastu ust ja hakkas rusikaga nagu pöörane piidapalki peksma. Ta kiristas hambaid, raius ja karjus: „Ma talle kuradile annan, ma ta elult wõtan!“…

Missugust wastast ta ähwardas — Mait ei mõistnud seda. Ema ei wõinud see olla, ema kallal oleks ta oma wiha sedamaid wõinud kustutada. —

Teine juhtumine oli just niisamasugune. Wahe oli ainult selles, et Jaak seekord uksepiita ei peksnud, waid, kui Liisu käest hoobid käes, ahju ette põrandale istus ja — haledaste nutma hakkas…

Mait waatas seda nurgast tüki aega pealt. Korraga astus ta Jaagu juurde, pani mõlemad käed ta õlale ja sosistas:

„Isa, ää nuta enam!“

Ja Jaak waatas lapsele läbi pisarate silma ja ei nutnud enam…

Mida Mait õhust püüdis, sellele otsis ta wanemate poolt kinnitust. Kui ta märkas, et need salgasiwad, katsus ta kaudsetel teedel sihile jõuda. Ta uuris ääri-weeri mööda, päris seda ja mõtles teist. Wiimaks leidis ta külapoiste seast sõbra, keda ta usaldas. Seda laskis ta enesele kõik jutustada, mis külarahwa seas tema ja ta wanemate kohta ringi käis. Mis ta kuulis, käis sellega ühte, mida ta aimanud, tähele pannud ja korjanud. Nüüd puudus weel wanemate otsekohene tunnistus. Tung, seda kätte saada, kaswas Maidu põues palawaks, wägewaks. Selgust, iga hinna eest selgust — see oli nüüd tema raudne juhtmõte.

Isa juures läks ta katse nurja.

Konna Jaak jäi lahtise suuga wahtima, kui Mait talle ilma pikema sissejuhatuseta küsimuse ette pani: „Ütle mulle, kelle poeg ma olen — sinu wõi R. paruni oma?“ Poiss pidi küsimust kordama. Nüüd pööras Jaak talle sõnalausumata selja. Ja kui Mait teda peaaegu pisarsilmil palus, temale wastust anda ja õigust rääkida, ütles ta esmalt, Mait olla tema poeg, pärast aga lisas juurde: „Mis sa minu käest küsid, küsi ema käest!“

Mait küsis ema käest. Weel selsamal päewal. Ta seadis enese oma täiel neljateistkümne-aastasel suurusel ja tugewusel ema ette, wahtis talle kindlaste silma ja ütles:

„Ema, miks sa waletad, et Joak minu isa on? Minu isa on R. mõisa parun.“

Ootamata sõna ja see kõwa, kõmisew toon, mis poisi healel oli, tegiwad Liisu esiotsa tummaks. Ta pale tõmmas tume-punaseks, siis walgus weri südamesse tagasi, ja poja otsa wahtis tuhakarwa nägu. Selle tuima naisterahwa kohta mõjus siiski midagi — ta lapse raske kaebtus…

„Kes sulle seda ütles?“

„Kõik inimesed.“

„Nad waletawad!“

Ja nüüd wälkus Liisu silmas see sügaw, lõkendaw wiha jälle üles, mis ta oma põues kõigi wastu kandis, kes teda laimata, pilgata ja kiusata julgesiwad — teda, kelle kaelas kord saks rippunud…

„Nad waletawad!“ kordas ta peaaegu kisendades. „Nad waletawad, ja et sina tattnina seda usud ja mind wihastama tuled, siis pead keretäie soama — pead mu käest kohe tulise keretäie soama“ — ja ta pööras otsides haopinu poole.

Poiss aga kargas nagu noor kull Liisu käest kinni, ja oma terawaid küüsi sügawaste ta päka sisse wajutades, hüüdis ta kähisewa healega:

„Joak ise ütles, et ma tema poeg põle!“

See wihane tõendus, osalt wale, osalt õige, oli Maidul pool tahtmata suust tunginud. Ta mõjus aga ema kohta nagu ootamata löök pähe. Jälle wahetas Liisu palg wärwi, ta jäi tummalt poisi otsa wahtima.

„Joak — ütles?“ kordas ta wiimaks pikkamisi, ja Mait märkas, kuda ta asjata sõnade järele kahmas. Siis hakkas Liisu ringi waatama, nagu otsiks ta Jaaku, ning edasi minema, nagu oleks ta Jaaku kuskil näinud…

„Ema!“

Hüüe oli nii ähwardaw, nii käskiw ja ühtlasi karjatas temast niisugune hingepiin wälja, et Liisu seisma jäi ja ümber waatas.

„Mis sa tahad?“

„Siis on kõik õige!!“

Imelik! See naisterahwas, kes oma saladust warjates muidu täie rahuga walet ja salgamist tarwitas, kes ühegi wastase ees silmi maha ei löönud, kelle suu tarbekorral kõige tüsedamaid sõnu leidis — siin, oma lapse ees, seisis ta praegu nõuuta, jäi talle wastuse wõlgu…

Ainult ta rusikas tõusis, kui ta esimesest kohmetusest wõitu saanud, aga seegi sündis enam harjunud kombe, kui sundiwa tahtmise mõjul. Ja kui poiss ta ette julgeste seisma jäi, talle wälkuwal silmal, õõguwa palgega wäljakutsuwalt näosse wahtis, langes ka Liisu rusikas lõdwalt maha.

See nõrkus maksti talle walusaste kätte.

Mait seisis ema ees, kahwatu ja sisemise ärewuse pärast wärisedes. Ta suu waikis, aga ta silmast kisendas terwe maailm wõitlewaid tundmusi wälja: walu, ahastus, wiha ja põlgtus. Ja need tundmused litsusiwad ta hammaste wahelt wiimaks sõna wälja, mis iga ema südame tarduma oleks pannud. See oli seesama must, inetu sõna, mida isa kord joobnud peaga ema wastu tarwitas, kui see teda lõi…

Enne kui Liisu hoobist toibus — hoobina mõjus see sõna temagi kohta — oli Mait talle selja pööranud ja toa taha kadunud.

Ta ei tulnud terwel päewal enam nähtawale.

Kodust jooksis ta tänawale, tänawalt wainule, wainult metsa. Metsas langes ta kummuli kastese rohu peale, surus näo niiske sambla sisse ja nuttis nii kaua, kui tal märga silmast tuli.

Tal polnud ju enam isa ega ema!