Krati-raamat/Wedaja, warakandja, õnnetooja
XII.
Wedaja, warakandja, õnnetooja.
Tulihänna lugusid tähele pannes puutub meile see wõerastaw nähtus silma, et mõne korra inimesedki tulihännaks käiwad. Nagu teada, on tulihänd waim, keda wanapagana käest were hinnaga ostetakse. Niisuguste waimude kõrwal kuuleme aga ka inimestest, kes umbes sedasama tööd toimetawad, mis tulihännad. Me wõiksime arwata, et niisugused inimesed ehk wanapaganaga iseäraliku kauba teinud ja wanapagana käest saadud wäega ehk tulihännaks lähewad, ilma et wanad jutud meile niisugusest kaubategemisest pikemat seletust annaksiwad. Aga ühtlasi kuuleme, et mõned, kes niisugust kellegi inimese tulihännaks minemist pealt näewad, niisama järele teewad, nagu näinud ees tehtawat ja selle peale kohe ilma mingisuguseta lepinguta tulihännaks lähewad.
Tawalisesti tarwitawad niisugused uued tulihännad oma ettewõtmises mingisugust asja, mis neid nagu lendamise masin sinna wiib, kuhu nad tahawad minna. Korra on niisugusele inimesele lina lõuget tiiwadeks wõi lendamise abiliseks, kus juures inimene lõugeti otsa kaksiti istub, korra jälle sia küna, korra taari astja, kelle külge sõitja ennast nööridega kinni siob, korra jälle mõni muu riist. Niisuguseks lendamiseks lõugeti seljas ehk taari astjas ehk sia künas nähikse ometi lausumist tarwis olewat, kui ka iga kord sarnast sõnade tarwitamist selgesti ei nimetada. Mõne korra polnud muud tarwis ütelda, kui: „Läki kuradi nimel!“ ja juba oli inimene lendamas. Korra katsus sulane, kes kuulnud, kudas peremees kuradi nimel lendama läinud, sedasama Jumala nimel teha, kukus aga selle ütlemise järele kohe maha. Teine sulane, kes peremehe järele wõerast aidast wilja tooma läinud, ei kuulnud tagasiminekul õieti peremehe sõnu ja ei pääsnud sellepärast enam wälja aidast.
Niisugusel inimese lendamisel nähikse tagasiwaatamine keelatud olewat, kõige wähemalt siis, kui kaks korraga lendasiwad. Tagasiwaatamisel langes see, kelle poole waadati, lennust maha.
Mõne korra tarwitati sõnade asemel, nagu näha, ka muid abinõuusid. Ühes kohas käiakse nurgas iseäralikku kiwi nuusutamas, teises kohas jälle ahju peal kolme riista sisse waatamas ja alles selle järele pääseb inimene lendama. Wirmaliseks käijad künnawad enne koguni rehe põranda üles ja külwawad odrad maha, mis ütlemata ruttu walmiwad. Walminud odradest tehakse tangu, tangudest keedetakse pudru ja süüakse. Selle peale süüdatakse pierud põlema, pistetakse lina roobits wöö wahele ja — sõit algab.
Kõik niisugused kunstlikud sõidud wõetakse ikka öösel ette.
Missugune siht on niisugustel öösesistel lendamistel? Mitte nalja pärast ega ajawiiteks ei wõeta niisugusid sõitusid tuule teel ette, ehk olgu siis ainult nende poolt, kes teisi näewad ees lendawat ja proowi katsuwad teha, kas lendamine nendegi käes õnnistab. Ei, rikkust lähewad nad tooma, warandust koju wedama. Suuremalt jaolt nõuawad nad wilja, aga muidugi mõista ei põlga nad rahagi ära, kui aga rahakasti kallale pääsewad ehk warakambrisse jõuawad. Niisugusid öösisid rahanõudjaid wõi warawedajaid ei pia lukk ega takista sein ega keela müür: laest lendawad nad läbi ja uksed awawad endid nende ees lendamise teel, kuna nad muul ajal tawalistest inimestest kudagi wiisi lahku ei lähe. Wäikese waewaga wõtawad nad sarnasel lendamisel suure koorma ligimese aidast wõerast warandust kaasa ja wiiwad koju. Lühedalt: nad teewad nagu tulihännad, kuid selle wahega, et tulihänd peremehe sulane on ja peremehele warandust weab, nemad aga ise peremehed on ja ise oma kasuks warandust korjawad. Tulihännast lahutab neid weel muidu tuline saba wõi tuline juga, mis krattidest lennates järele jäeb. Sarnastel waranduse toojatel inimestel puudub aga säärane tule juga. Tulihännaga ühendab neid ainult waranduse wedamine, tulihännast lahutab neid aga nende inimlik loomus. Aru korral wõtab mõni süsi kaasa, kellest siis sädemed wälja käiwad.
Tänini ei ole ma kusagilgi wahe tegemist leidnud wanapagana abil elusse häratatud tulihänna ja inimese tulihänna wahel. Ja ometi on nende loomu wahel otsata wahe, sest esimene on nii ütelda kurati waim, teine aga Jumala loodud inimene. Kõige selle järele ja peale selle ennast ülemal tähendatud ütluste peale põhjendades piame siis hädasti wahet tegema waimu ja inimese wahel. Waranduse wedajad inimesed piame tingimata tulihänna wõi krati auust ilma jätma, sest et nad milgi kombel tulihännad ei ole. Aga mis nime anname neile siis? Siin on hea nõuu kallis, sest et me nende jaoks kusagil määratud nime ei leia. Tulihända nimetatakse sagedasti muude nimede kõrwal ka wedajaks, waranduse kandjaks, õnnetoojaks. Minu meelest nähikse kõik need wäga hästi sündiwat inimese kohta, kes lendamisel käib warandust otsimas. Niisugune inimene on ju just wõera waranduse wedaja, waranduse kandja, õnnetooja, s. o. kes enesele käib õnne toomas. Ma mõtlen, et wedaja edespidi alati niisugust imelikku tulihända wõiks tähendada ja kui talle weel teisi nimesid tahetakse anda, siis olgu need warakandja ja õnnetooja. Seda arwamist ja ettepanekut ei wõi ma Paabeli segaduse walitsemise pärast tulihänna suguseltsis nimede andmisel põhjendada, aga ma loodan, et me wist eksiteele ei sattu, kui me inimlikule tulihännale wedaja jäedawaks nimeks paneme. See nimi tähendaks täiesti sarnase inimese loomu ja ei annaks inimesele enesele suuremat tegewuse walda kui see on, kuhu ta wõim ulatab.
Seega tähendagu wedaja alati inimest, tulihänd aga waimu.
Lõpetuseks pian weel nimetama, et üks wana jutt mitme teisendiga leitakse, kelles räägitakse, et inimene pikali heitnud, mis peale hing sitika, kärbse, parmu wõi muu sarnase lendawa eluka näol wedajaks läinud. Siin sai hing ihust hoopis lahutatud. Pööras keegi inimese sell ajal, kui hing wälja läinud, teisiti ehk pani midagi suu peale ette, nii et lendaw loomuke suhu tagasi ei pääsnud, siis jäi niisugune inimene kas mitmeks päewaks ilma eluta; ta härkas wast siis ülesse, kui suu jälle wallale seisis.
Esimesed wedajad oliwad siis tawalised immesed, need teised wedajad ainult inimeste hinged, kes warandust tooma minnes ajuti kehast lahkusiwad. Ehk wõiksime sarnasid warandust toojaid hingesid warakandjateks nimetada. Wahe tegemiseks tarwitaksime niisugust nime hädasti. Ma kardan aga, et ta oma omaniku tegewust selgesti küllalt kätte ei tähendada. Siiski mõtlen ma: parem kui ka wähem kohane nimi kui ei mingisugust nime ehk kümmekond nime, mis ometigi palju muid olemisi tähendawad. Minu arwamise järele ei ole siin muud kui et wedaja on tuulispasaga ära wahetatud. Tuulispasaks käimisel sünnib alati seda wiisi, nagu see jutt räägib.
Wiimaks saagu weel üks iseäralik wedaja nimetatud, kes enne räägitud wedajaga ainult oma tegewuse poolest sugulane. Niisugusest wedajast räägiwad Saarlased. Teda kutsutakse tuluwedajaks ehk tulutoojaks.
Tuluwedaja saadakse seda wiisi:
Kui wili hakab walmima ja keegi teise põllu peale läheb, sealt walmist wilja wõtab ja walmis wiljapeadest kuju teeb, siis saab sest tuluwedaja, tulutooja. Kuju on looma kuju. Nimelt katsutakse seda kassinäoliseks teha, kuid selle wahega, et kujule nelja jala asemel ainult kolm jalga antakse. Oma wiljapeadest ei tohi tuluwedajat teha, sest siis ei oleks tuluwedajast midagi kasu. Tuluwedaja jaoks piab aineid alati wõeralt wäljalt wõetama, pealegi enne seda kui wõeras peremees oma wäljale lõikama jõudnud.
Niisugune wiljapeadest tehtud kassinäoline tuluwedaja pannakse aia teiwa otsa. Tuluwedajat aia teiwa otsa pannes piab selle tegija ise hüüdma:
„Taewast tulgu, putku mingu!“
Kohe selle peale hakab tulutooja oma peremehele wõerastest paikadest wilja kokku wedama, nii et peremees õieti rikkaks saab.
Need, kelle wäljalt tulutooja käis wilja wedamas, wõisiwad tulutooja tegewust ometi seda wiisi takistada, et nad tulutooja üles otsisiwad ja ära lõhkusiwad. Seega jäi wilja wähenemine järele.