Kollid/7
7.
Selsamal ööl tapeti kaupmees Langberg ära.
Wara hommikul andis Leena politseile teada, tema olla harilikul ajal peremehe kambri ukse pihta koputanud, kuid kambrist polla ka mitmekordse koputamise pääle mingit wastust tulnud ja uks jäänud ikka lukku; tema, Leena, pidada sellepärast arwama, et peremehega asi korras pole. Pristaw Birjusin wõttis sellepääle ühe linnawahi kaasa ja läks asja waatama. Uks oli ikka lukus, wõti seespoolt luku augus. Et ka nüüd kõik kolistamine midagi ei aidanud, saatis pristaw lukusepa järele, kes ukse lahti tegi. Sisse astudes leidsiwad nad, et kapid, kummuti ja laua sahtlid lahti kistud, kõik asjad läbi soritud ja osalt põrandale loobitud oliwad. Langberg ise lamas täiesti riides, nägu tardunud werega kaetud, surnult põrandal oma woodi ees, mille riided, padjad ja matrats segamini aetud ja mitmest kohast lõhki lõigatud oliwad.
Oma wana peremeest ilma elumärkideta maas nähes hakkas Leena suure häälega kisendama. Politsei ametnikkudel oli tegemist, enne kui teda waigistada jõudsiwad.
„See pole kellegi muu, kui selle hukkaläinud õepoja tegu!“ hüüdis ta, niipea kui keelepaelad lahti peasiwad.
„Mis õepoeg see on?“ küsis pristaw.
„Kes muu kui peremehe enese õepoeg Paul.“
„Wahest Paul Jostson?“
„Tema neh. Eks ma teadnud kohe, et see nõnda wälja tuleb.“
„Hm!“ tegi pristaw. „Paul Jostsoni ma mäletan. Ta käis minuga ühes koolis. On siis tema nüüd jälle siin?“
„Mõne päewa eest käis teine siin korra luuramas, aga kes teab, kus tema otsad nüüd juba on.“
„Küll me ta üles leiame. Aga miks sa seda tema teoks arwad?“
„Tema on ju maailma hulgus. Ma nägin küll, kuda ta silmad kiirgasiwad — ta ei läbenud rikka onu surma oodata.“
„On sul midagi kindlamat põhja selle õepoja süüdistamiseks?“
„Mis põhja Te weel taga ajate? See on ju selge kui päewawalgus,“ tõendas Leena lihtsa inimese kindla usuga, mis põhjendusest suuremat ei hooli.
„Kas siin eila õhtul keegi käis?“ päris pristaw edasi.
„Üks herra moodi mees käis küll wanamehega riidlemas, aga see läks juba enne kella kümmet ära.“
„Kas tead, kes see oli?“
„Peremees ütles enne seda, et tema oma wana mõisaherrad ootab — juba see tema siis wist oli.“
„Mis selle mõisaherra nimi on?“
„Wõi mina teda tean — Tärn wist.“
„Stern-Himmelshausen?“
„Nii ta wist oli.“
„Miks ta siis peremehega riidles?“
„Mine tea nüüd nende asja! Mina käisin aga kord ukse taga ja kuulsin, kuda nad teine teise pääle kärkisiwad.“
„Kas hoowiwäraw pandi lukku, kui wõõras ära läks?“
„Mina panin ta küll lukku, aga peremees käis ise pärast weel wäljas ja tuli alles enne keskööd wintis koju. Wõti oli tal kaasas — juba ta siis ka ikka wärawa jälle lukku pani.“
„Tuli ta üksi tagasi?“
„No mis naakmannid tal siis weel kaasas pidiwad olema?“
„Kas sa öösel midagi kuulsid?“
„Mitte kõhku.“
„Kas weel midagi tead?“
„Mis mina, wana inimene, tean? Mina et tea midagi… Aga nüüd tarwis wanameest natukese katsuda — wahest tuleb teisele weel hing sisse.“
„Ära puudu temasse!“ keelas pristaw. „Siin ei tohita ülepää midagi puudutada. Mine nüüd oma kööki ja oota, kuni sind kutsutakse.“
Leena heitis kahetsewa pilgu laiali loobitud asjade pääle ja läks suure nurinaga. Pristaw saatis linnaarsti ja ühe raekohtu liikme järele, kes sedamaid ilmusiwad. Tuli ka weel teisi ametmehi ja maja ette kogus hulk rahwast, teiste seas ka Langbergi sell ja kaks õpipoissi, kes poe lahtitegemist asjata ootasiwad. Rikka kaupmehe surmasõnum oli kui kulutuli linnas laiali lagunenud.
„Hirmus lugu!“ ütles raekohtu liige Kroy, kui ta surnu külma kätt oli katsunud. „Sest saadik, kui Lindfors’i trükikoja juhataja Lackner ära tapeti, pole meie waikses kesklinnas sarnast kuritegu ära tehtud.“
Linnaarst leidis surnukeha waadates, et wiimase käed ja jalad kõweraks kistud oliwad. Paremal pääpoolel oli kuus terawa riistaga tehtud haawa, kuna palja päälae tagumisel küljel sinine muhk paistis. Mokad ja igemed oliwad paremal pool werised ja kaks hammast wälja löödud. Kaela nahk oli maraskil ja ilmutas kägistawate küünte jälgesid.
„Kõigest on näha,“ ütles arst läbikatsumist lõpetades, „et tapetule, kuna ta poolkummuli woodi pääl lamas, esmalt mõne töntsi asjaga pähe on löödud, siis teda noaga pistetud ja surmamise töö kägistamise teel lõpetatud.“
„Mis Te arwate, doktor, kas üks ainuke inimene oleks seda kõike ära toimetada wõinud?“ küsis Kroy.
„See pole kerge ütelda,“ wastas arst. „Noor, tugew meesterahwas wõis sellega küll toime saada, iseäranis kui ta ohwri magamast leidis, aga pristaw saab wist tõendama, et meie maa kurjategijad nii meeleheitlist julgust wäga harwa ilmutawad. Wargad ja wiha pärast tapjad töötawad küll üksipäini, aga see siin on kahtlemata rööwmõrtsukate töö ja need armastawad seltsi. Hoopis kerge ei ole töö seekord ka wist mitte olnud. Waadake surnul on praegu weel werd küünte all. Minu arwamine on, et wanamees esimeste löökide mõjul unest ärkas ja wastu panna katsus. Sääljuures on ta küüntega mõrtsuka käsa weristanud, mis tema kõri kinni pigistasiwad. Kui raske tapetul elust lahkumine oli, näeme ka tema wiltu kistud näost ja liikmetest. Ma tundsin Langbergi. Ta oli käbe wanamees, raudse terwisega ja wisa elujõuuga. Ta oleks wist sada aastat wanaks saanud, ehk ta küll ihnsuse pärast wiletsamalt kui hulkuja koer elas.“
„Mis kasu on sarnasest elust?“ targutas raekohtu liige. „See inimene ei ole, nii palju kui mina temast kuulnud olen, kellegile hääd teinud, ka mitte iseenesele. Kõik need wäikesed lõbud, mis elu armsaks teewad, on temal tundmataks jäänud, selle mõistuseta elule on mõistmata saatus nüüd koleda otsa teinud ja keegi ei nuta sellepärast… Ma ei usu, et wana kitsipung kangeid jookisid oleks tarwitanud. Seda enam paneb mind üks asi imestama. Teie, doktor, arwate, et Langberg magas, kui tema kallale kiputi, aga kust see tuli, et ta täies riides magama läks? Temasugused oskawad ometi riideid hoida.“
„Selle üle wõin mina otsust anda,“ ütles Birjusin, kes waheajal aknaga tegemist oli teinud. „Nagu Langbergi wana teenija tunnistab, on peremees enne keskööd „wintis“ koju tulnud ja kodu wist weel lonksu wõtnud, sest ma leidsin, kuna Teid weel siin ei olnud, kapi nurgast — mis Te arwate? — ühe tühja shampanjapudeli, ühe niisama tühja konjakipudeli ja ühe napsipudeli, kus weel tibake sees oli.“
„On see wõimalik?“ imestas Kroy.
Birjusin pigistas ühe silma kinni ja pilgutas teist kawalasti: „Miks mitte? Silmanähtawalt oli Langberg salajoodik, nagu meil neid palju on. Joobnult heitis ta, ilma lampi ära kustutamata ja ennast riidest lahti wõtmata, woodi pääle pikali. Seda nägiwad akna taga waritsewad kurjategijad ja tungisiwad sisse. Kui mina siia tulin, oli aken kinni lükatud, aga haakidest lahti… Waadake, raami ja piitade küljes on noa jäljed selgesti näha. Kahtlemata on wäljaspoolt noatera raami ja piida wahele litsutud ja haagid sel wiisil lahti kangutatud. Muul wiisil ei wõinud kurjategijad kambrisse peasedagi, sest minu siiatulekul oli uks seespoolt lukus.“
„Seda ei wõi nii kindlasti ütelda,“ mõnitas Kroy kriminal-kohtuniku meeleterawusega. „Kurjategijad wõisiwad järele tehtud wõtmega wõi muukrauaga ukse lahti teha, endid kambrisse ära peita, enne kui Langberg koju tuli, ja pärast tehtud tööd akna läbi põgeneda.“
„See on wõimalik,“ wastas politsei ametnik alandlikult ja weidi pilgelikult, „aga siis ma ei saa aru, mis need noa jäljed akna küljes tähendawad.“
„Need wõiwad waremalt tehtud olla.“
„Jäljed on silmanähtawalt wärsked.“
„Soo, soo. See on ikka hää, kui politseil terawad silmad on,“ naeratas Kroy.
Kriminal-kohtuniku pilkesõna ei käinud seekord õieti pihta. Birjusin oli teatawalt linna kõige kawalam ja osawam politsist.
Ta tegi, kui ei märkaks ta midagi, ja ütles rahuliselt: „Mõistatuseks jääb esiotsa, mil wiisil kurjategijad akna juurde on peasnud. Aken on üle kahe sülla kõrgusel, libe sein ei paku mingit käepidet ja redelit ei ole kusagil näha. Üks mees teise õladel seistes ei ulata weel akna juurde.“
„Ja tsirkuse weiderdajaid, kes inimestest torni ehitawad, ei ole linnas minu teada praegu olemas,“ tähendas raekohtu liige.
„Molander!“ hüüdis pristaw oma abilist, kes waheajal ka paigale jõudnud oli. „Ma näen, et rahwas juba õuewärawast sisse kippuma hakkab. Wõtke weel üks wõi kaks linnawahti, hoidke wäraw kinni ja waadake, kas akna all midagi jälge näha ei ole. Öösel sadas natuke wihma. Olge aga ettewaatlik, et Teie jälgesid ise ära ei tallaks.“
Abiline läks wälja.
„Koht on ööseseks kuriteoks kui loodud,“ ütles linnaarst kaela aknast wälja sirutades. „Ma ei mõista, kuda wana Langberg, kes muidu wäga ettewaatlik ja umbusaldaja oli, siin mitukümmend aastat üksipäini elada julges. Hoow on kitsas ja öösel muidugi kottpime. Siin seinas pole rohkem kui kambri ja köögi aknad, wastas wanaaegse aida tühi sein, mõlemas otsas kõrged müürid. Appihüüdmist wõib uulitsale waewalt kuulda ja nõnda wõisiwad kurjategijad, kui nad aga hoowi sisse peasiwad, siin mis tahes ära teha.“
„Nii palju on siisgi selge, et see mitte täitsa wõõraste inimeste tegu pole,“ tähendas Kroy autoriteetlikult. „Kurjategijad on wististi Langbergi enese lähikonnast, tema elulaadiga ja selle paigaga hästi tuttawad. Teie, Birjusin, peate kui linnajao ülewaataja Langbergi teenijaid muidugi tundma — tas Teil kellegi pääle kahtlust ei ole?“
„Esiotsa ei ole mul weel mingit käepidet,“ wastas Birjusin ettewaatlikult. „Asjaolu järele tuleks küll arwata, et Langbergi ümardaja Leena kuriteost midagi teab, aga see on wana, töntsi aruga naesterahwas, kellega midagi pääle hakata pole. Tema ise awaldas kahtlust ühe isiku pääle, aga nii üleüldiselt, nii ilma põhjenduseta, et sellest waewalt rääkida maksab. Langbergi sell ja õpipoisid on mul ka tuntud — päält näha üsna korrapäralised inimesed, keda me muidugi täna weel kuulamise alla wõtame… Esiotsa pole meil, nagu öeldud, mingit juhtnööri kurjategijate ülesleidmiseks. Waatame, kas surnu ise meile midagi ei ütle.“
Birjusin katsus surnu taskud läbi, ei leidnud aga muud midagi kui ühe rohkesti kulunud ninarätiku, sisseõmmeldud nimega „J. Langberg“, ja westitaskust wana, hõbedast uuriplõksu, mis just wiis minutit kella kahe pääl seisma oli jäänud. Uuri kaaned oliwad mõlki löödud ja klaas purustatud.
„Uur on wististi wiga saanud ja seisma jäänud, kui mõrtsukas põlwedega ohwri rinda muljus,“ seletas Birjusin. „Wähemasti teame nüüd, mil tunnil kuritöö ära tehti, ja näeme ka, et kurjategijatel rohke saak on pidanud olema, sest surnu taskud on nad silmanähtawalt läbi tuustinud ja rikutud uuri kaasawõtmiseks liig halwaks arwanud… Ohoo, Molander, mis Teil sääl on?“
Pristawi abiline tuli õuest tagasi ja andis pika, tugewa teraga Soome pussnoa Birjusini kätte, üteldes: „Selle leidsin akna alt mudast. Nuga on sopane, aga ma usun, sääl on ka were märkisid küljes. Noa pää oli kaunis sügawasse sõtkutud — wist on mõrtsukas aknast wälja hüpates sinna pääle astunud. Noapää kõrwalt leidsin ka sügawa saapakanna jälje.“
Birjusin silmitses nuga igast küljest ja seadis tera akna küljest leitud jälgede sisse. Mõlemad läksiwad laiuse poolest täiesti ühte. Birjusin andis noa tohtri kätte ja ütles: „Waadelge, tohtri herra, seda riistapuud — Teie wõite kõige paremini ütelda, kas sääl küljes werd on. Mina pean hoowis natukese ümber waatama.“
Langbergi kambri aknaalusest kuni kojaukseni leidis Birjusin mitu segast jälge, kuna säält kaugemale, õuewärawa poole, kiwist käimatee ja tänane läbikäimine kõige otsimise asjataks tegiwad. Nähtawate jälgede kannakohad oliwad kõik ühesugused ja kõige selgem oli sügaw kannajälg noa aseme kõrwal, millest pristawi abiline oli rääkinud. Birjusin wõttis sellest jäljest mõõdu, maalis ta kõigi iseäraldustega paberi pääle ja laskis jälje laua tükiga hoolsalt kinni katta. Tema pähe asus mõte, et kuritöö ühe ainsa inimese tehtud pidi olema.
Seina osa maa ja akna wahel silmitsedes sai ta nüüd ka selguse kätte, kuda kurjategija akna juurde peasnud oli. Müür oli wana, paiguti krohwist paljas ja neil kohtadel aukline ja praokil. Wäga osaw ronija wõis, iseäranis kui ta pragudesse pistetawad orad abiks wõttis, ennast hädawaewalt küll akna juurde üles hoowata. Ühest praost, umbes sülla kõrgusel maast, leidis Birjusin jämeda, wildakalt prao wahele wajunud latinaela, mille ta tasku pistis.
Siis läks ta Langbergi kambrisse tagasi, kus teised laiali loobitud asju, kappisid ja kummutit läbi waatasiwad, ilma et nende otsimine kuritöö selgituseks mingit materjali oleks pakkunud. Põrandal ja sahtlites oli mitmetsugu paberikraami näha, muu seas ka üks Wana Testament ja mõned kaubaraamatud, aga mitte ühte ainust wäärtpaberit, kuna neid üleüldise arwamise järele Langbergil määratu hulk pidi olema.
„Siin on tundja inimene puhast tööd teinud,“ tähendas raekohtu liige.
Kulunud reisikohwri põhjast toodi ometi midagi wälja, mis kurjategijatele kogemata kahe silma wahele jäänud oli. See oli pakikene, millest sada rubla paberiraha ja üks linnapanga pantkirja kupong leiti. Raha ja kupongi wõttis Kroy enese kätte hoida.
Birjusin hakkas protokolli kirjutama. Leena kutsuti sisse ja pandi tema tunnistus kirja. Ta kordas seda, mis ta pristawile waremalt oli rääkinud, ja jäi ka oma arwamises Jostsoni kohta kaljukindlaks.
„Kuda sa seda nii julgesti tõendada wõid?“ küsis Birjusin.
„See on kui aamen kirikus,“ wastas Leena waljusti.
„Hää küll, aga mispärast see nii on?“
„Mispärast ja mispärast!“ osatas Leena pahaselt. „Ega mina, wana inimene, ometi tühja räägi.“
Birjusin kehitas õlasid. Ta teadis, et naesterahwa eelarwamist, olgu see õige wõi ekslik, ka kümne härja jõud korraga ei wõida.
„Igatahes peame seda Jostsoni silmas pidama,“ ütles Kroy. „Kas tead, kus tema elab?“
„Kust mina seda tean?“ kostis Leena.
Kui Leena parun Stern-Himmelshauseni külaskäigust jutustas, juurde lisades, et parun wäga tige olnud, pahwatas raekohtu liige naerma: „Taga parem! Asi läheb nii kirjuks, et ma julge ei ole, kas mind ennast wiimaks uurimise alla ei wõeta.“
„Parun on rahahädas,“ tähendas Birjusin.
„Mis Teie sellega tahate ütelda?“
„Ei midagi.“
Pristawi abiline oli waheajal asjade küljes ja põrandal nähtawaid weremärkisid uurinud. Surnukeha kõrwal oli werine saapajälg, mille kannakoht pristawi joonistusega täiesti kokku sündis. Kuna Molander põlwili heites seda jälge mõõtis, puutus temale woodi alla wisatud narts silma. Asja ligemalt silmitsedes leidis ta, et see weretäppidega kaetud ninarätik oli, mille nurgas märktindiga kirjutatud nimetähed „H. P.“ paistsiwad.
„See leidus on kulda wäärt!“ hüüdis pristawi abiline rõõmsas ärewuses.
„Mis sääl on?“ küsis Birjusin pääd pöörates.
„Mõrtsukas on oma nimekaardi maha jätnud — waadake!“
Kambris tõusis kihin ja kahin. Kõik juuresolijad pistsiwad tähtsat leidust silmitsedes pääd kokku, kõik märkasiwad, et uurimise teel esimene suur samm astutud oli.
„Kes see H. P. wõiks olla?“ pomises Birjusin mõteldes.
„Tuletage kõige päält meelde, kas mitte Langbergi teenijate hulgas kedagi P. nimelist ei ole,“ ütles Kroy.
„Nende hulgas on üks Pohlig — tuntud rättsepa poeg, aga tema ristinime ma ei tea… Kuule, wanake,“ hõikas ta Leenad, „kas oled kuulnud, kuda Langbergi wanemat õpipoissi hüütakse? Tead, seda ilusat, mustade silmadega noortmeest?“
„Oi, miks ma seda ei tea?“ kostis Leena iseäraliku pehmusega. „See on hästi kena, mahe poiss, sile ja libe kui luts, muudkui pisut tossike.“
„Aga mis tema ristinimi on?“
„Uugu.“
„Hugo Pohlig!“ hüüdis raekohtu liige rõõmsa ehmatusega. „See passib ju kui kaas katla pääle. Eks ma ütelnud, et kurjategija Langbergi enese lähikonnast peab olema? Ainult poisike wõis ka nii ettewaatamata olla, et oma nimega märgitud ninarätiku kuriteo paigale maha jättis. Laske aga poiss sedamaid kinni wõtta!“
„Ma nägin siia tulles Langbergi teenijaid poe ees seiswat,“ tähendas pristawi abiline.
„Oli see… Pohlig nende hulgas?“
„Jah.“
„Hm, see on imelik… Tooge nad kõik sisse!“
Kui pristawi abiline uksest wälja oli läinud, ütles raekohtu liige linnaarstile: „Kui Molander mitte ei eksi ja see Pohlig tõesti siin on, siis näitab see jällegi, et üks salawägi olemas on, mis kurjategijat wastupidamata kuriteo paigale tagasi tõmbab. Sellest räägib Dostojewski oma kuulsas jutustuses „Kuritegu ja karistus“ — olete wahest lugenud? — ja mina ise olen seda oma praktikas mõnel korral tähele pannud.“
Põnewusega pöördusiwad kõikide silmad ukse poole, kui Langbergi sell ja kaks õpipoissi sisse astusiwad. Kõik kolm ilmutasiwad põrutust, kui nad wana peremeest werise pääga maas lamamas nägiwad, kuid kõige raskemalt mõjus see waade silmanähtawalt noore Pohligi erkude pääle. Ta läks näost walgeks kui lubjatud sein, tema laiali aetud silmad oliwad hirmu täis, tema hambad lõgisesiwad kuuldawalt. Kõik päältwaatajad paniwad seda tähele ja wahetasiwad pilkusid.
Birjusin laotas woodi alt leitud ninarätiku Hugo ees wälja ja küsis järsult: „Kas seda tunnete?“
Hugo ei teinud häält ega näinudgi wist rätikut; üksisilmi, kui kiwinenult wahtis ta surnu pääle.
„Tee suu lahti, poiss!“ põrutas Kroy.
Tema wali hääl äratas Hugod tarretusest. Ta heitis pilgu rätiku pääle ja põrkas weremärkisid nähes kohkunult tagasi.
„On need Teie nimetähed?“ küsis Birjusin pehmemal toonil.
„See on minu ninarätik,“ kogeldas Hugo kui unest ärgates.
„Kust see weri siia pääle on tulnud?“
„Seda ma ei tea. Ma mäletan, et ma eila ühe ninarätiku ära kaotasin.“
„Kas sa teda mitte siin kambris ära ei kaotanud?“ küsis Kroy rõhuga.
„Ma pole herra Langbergi elukorteris kordagi käinud ja näen seda kambrit esimest korda.“
„Wõtke oma saapad jalast!“ käskis Birjusin.
Hugo täitis käsku sõna lausumata. Ta oli oma erkude põrutusest toibunud ja nüüd jälle tasane ja weidi nukker nagu ikka. Birjusin wõrdles saabaste taldasid oma joonistusega ja seadis mõlemad kannad põrandal nähtawa werejälje pääle.
„Ei lähe kokku,“ ütles ta pääd raputades. „Kand on jäljest hää tüki kitsam.“
„See ei tähenda midagi,“ seletas Kroy. „Küllap tal teine paar saapaid kodu on… Kus sa öösel olid?“
„Ma magasin wanemate juures,“ wastas Hugo tüdinenud häälega.
„Mis kella ajal sa magama läksid?“ päris raekohtu liige edasi.
Hugo mõtles silmapilgu, enne kui ta kostis: „Ma arwan, kell oli üksteistkümmend löönud, kui herra Langberg ja tema sugulane Jostson meilt ära läksiwad. Pärast seda heitsime meie kõik magama.“
„Jälle see Jostson!“ hüüdis Kroy. „See inimene on kahtlemata kuriteo osaline… Langberg käis siis eila õhtul sinu wanemate juures?“
„Jah, ta oli nende wana tuttaw.“
„Ja see Jostson läks temaga koos ära? Asi selgub imeliku kiirusega… Kas sina siis mitte kohe nende kaasa ei läinud?“
„Ma ütlesin ju, et ma magama heitsin.“
„Aga mis asi sind täna hommikul siia ajas?“
Hugo tegi suured silmad: „Ma pidin ju tulema — pood tehtakse kell kaheksa lahti.“
„Hm, jah. Sa oled kawal ja külmawereline poiss. Sa teadsid küll, et täna poodi lahti ei tehta, aga tulid siisgi. Bravo!… Kus see Jostson elab?“
„Ta ütles enese ühes hotellis elawat.“
„Birjusin, selle inimese peame täna weel kätte saama,“ ütles Kroy politseiametnikule.
„Ma lähen ise teda otsima, nii pea kui siin lõpetame,“ wastas pristaw.
Linnaarst silmitses Hugo nägu, kaela ja käsa kõige suurema hoolega ja ütles pääd raputades: „Ma ei leia ühtegi kriimu, kuna neid mõrtsuka küljes ometi oleks pidanud olema.“
„See ei tähenda midagi,“ seletas Kroy. „Teie ise arwate ju, et see kuritegu mitte ühe, waid mitme inimese töö peab olema.“
„Mina ei arwa midagi, waid ütlen üleüldiselt, mis asjaolu järele kõige tõenäitlikum on,“ pani tohter wastu.
Birjusin näitas Langbergi sellile hoowist leitud pussi ja latinaela, küsides: „Kas Teie poes sarnaseid asju müüdakse?“
Sell waatles asju igast küljest ja ütles siis julgelt: „Nael on säherdune, nagu neid igast poest saada wõib, aga seda sorti nuge ei müü siin praegu wist keegi pääle meie. Alles hiljuti saime Soomemaalt wärske saadetuse.“
„On neid nuge wiimastel päewadel keegi ostnud?“
„Mina ei mäleta neid küll kellegile müünud olewat,“ wastas sell.
„Mina ka mitte,“ lisas teine õpipoiss juurde.
„Mis Teie ütlete, Pohlig?“
„Ma ei mäleta.“
„Aga kust sa ise selle noa wõtsid?“ kärkis raekohtu liige.
Tema kare toon ja sinaütlemine hakkasiwad Hugole tuska tegema.
„Seda nuga pole minu käes iialgi olnud,“ wastas ta nutuliselt. „Ma ei saa aru, mis need küsimised tähendawad.“
„Küll sa aru saad, kui sind trellide taha mõtlema pandakse.“
„Suur Jumal — tahetakse mind siis wangi panna? Mispärast?“
„Kaupmehe Langbergi tapmise pärast,“ sõnas raekohtu liige pikkamisi ja rõhuga.
„Ma olen ilmasüüta!“ karjatas Hugo.
Koosolijatest märkas wist mõnigi, et see hüüdmine südame põhjast tuli, aga keegi ei lausunud selle kohta sõna; ainult Leena urises poolkuuldawalt: „Ei tea, mis nad tormid seda waest last kimbutawad!“
Birjusin silmitses mõtlewalt noore kahtlusealuse kahwatut nägu.
„Paik ei ole kaugemaks uurimiseks sünnis, kas teeme lõppu?“ sosistas ta raekohtu liikmele kõrwa sisse, mispääle Kroy pääd nikutas.
Kaks linnawahti wõtsiwad Hugo eneste keskele, et teda politsei wangihoonesse wiia. Langbergi surnukeha saadeti lahtilõikamiseks Tornimäele, kus linnaarst kinnituse leidis arwamisele, et Langberg oma surmatunnil joowastawate jookide mõju all seisnud ja et lämmatus surma otsekoheseks põhjuseks olnud.
„Jälle üks alkoholi ohwer!“ ohkas juuresolew welsker, kes suur karsklane oli.
Langbergi pood ja elukorter pitserdati kinni, tema wara hoidmiseks seati magistradi poolt kuratorid.
Selsamal päewal otsis politsei Pohligite korteri läbi, ilma et paar tundi wältaw otsimine kõige wähemat kahtlast asja päewawalgele oleks toonud. Perekonna liikmete ehmatuse ja walu jätame kirjeldamata. Wanemad ja õed tõendasiwad ühel häälel, et Hugo nendega ühtlasi õhtul magama heitnud ja hommikul woodist tõusnud, aga kes usub sarnastel kordadel omaste tunnistust? Täit usaldust leidsiwad nad ainult siis, kui nad Langbergi korterist leitud ninarätiku ilma tõrkumata Hugo omaks tunnistasiwad.
Jostsoni taga otsides sai Birjusin kuulda, et selle nimeline wõõras, passi järele Põhja-Amerika Ühisriikide kodanik ja mäekaewanduse omanik, „Kuldkuke“ hotellis ligi nädal elutsenud ja sellesama päewa hommikul teadmata kuhu wälja läinud. Hotelli teenijad kinnitasiwad ühest suust, et ameriklane enne keskööd linnast tulnud, enne magamaminemist weel paar tundi omas numbris edasi tagasi kõndinud ja terwel ööl kordagi wäljas polla käinud. Birjusin laskis ameriklase suure reisikohwri, mis kambris seisis, lahti teha ja pomises, kui ta sees olewad asjad ja paberid läbi oli sorinud: „Siin pole midagi teha. See õepoeg näitab onust palju rikkam olewat.“
„Kas olete tähele pannud, et selle herra juures kahtlasi inimesi käib?“ küsis ta teenijatelt.
„Tema juures pole weel keegi käinud,“ oli wastus.
„Kui ta siia tuleb, siis saatke ta sedamaid minu juurde,“ käskis pristaw äraminekul.
Kus oli Jostson?
Tema oli öösel wõõrastemajasse tulles kirja eest leidnud, millega üks noorepõlwe sõber, kes Rakweres elas, teda tungiwalt enese juurde külaliseks kutsus. Jostson oli kahewahel, kas kutset wastu wõtta wõi mitte, aga kui ta hommikul wälja minnes nägi, et ilm jälle ilusaks oli läinud, juhtis ta sammud pool kogemata waksali poole, kus hommikune rong sõidule walmis seisis. Õige ameriklasena ei mõtelnud Jostson kaua, waid wõttis pileti ja sõitis Rakweresse.
Kui rong esimese jaama, Lagedi, ees peatas, nägi Jostson, pääd waguni aknast wälja pistes platwormi pääl üht isanda moodi meesterahwast seiswat, kellel kübar silmade pääle tõmmatud ja pool nägu, soojast ilmast hoolimata, mantlikrae sisse peidetud oli. Otse ameriklase kohal tõstis isand silmi, et waguni aknaid kärme pilguga waadelda. Jostson arwas seda nägu kusagil näinud olewat. Ta jäi mõtlema ja siis tuli tale korraga meelde, et see keegi muu ei olnud, kui nahakaupleja Rettig, keda ta kord Eesti seltsimajas ja teine kord nahapoe ukse wahel näinud. Järgmisel silmapilgul hüppas Rettig lähemasse esimese klassi wagunisse.
Jostsoni pääst sähwis weider mõte läbi: „Miks see inimene siin, kolmteistkümmend wersta Tallinnast, rongi pääle tuleb ja oma nägu warjata püüab? Temast räägiti, et ta pankroti läwel seista — wahest põgeneb ta wõlapärijate eest?“
Rong hakkas liikuma ja Jostson unustas kodumaa kollendawaid wäljasid, lepatukkasid ja kadakapõõsaid waadeldes uue kaasreisija ära.
Rakwere tuttaw oli mõnus, elawa waimuga mees, nagu neid meie unistes kreisilinnades harwa leidub, ja hoidis kaugelt tulnud külalist magusa jutuga poole ööni kinni. Hommikul sõitis Jostson Tallinnasse tagasi ja läks waksalist otsekohe wõõrastemajasse, kus temale öeldi, et pristaw Birjusin teda oodata. Ta pani tähele, et hotelli teenijad küsiwalt ja kahtlaselt tema otsa wahtisiwad.
„Kas pristaw ütles, mispärast ta mind enese juurde kutsub?“ küsis Jostson.
„Ei ütelnud, aga tal pidi wäga tungiw tarwitus olema,“ oli wastus.
Jostson otsis Birjusini kohe üles. Nad mäletasiwad teine teist kui ühe kooli kaswandikud, kuigi nad ühes klassis ei istunud, sest et pristaw mitu aastat wanem oli. Birjusin tegi ennast esiotsa wõõraks ja ka Jostson ei arwanud tarwilikuks, teisele wana tutwust meelde tuletada. Et kantseleis wõõraid inimesi oli, kutsus pristaw ameriklase oma elukorterisse ja kõneles temaga nelja silma all ligi tunni aega. Kui nad siis üheskoos wälja tuliwad, oli nende wahe märksa muutunud — nad oliwad sõpradeks saanud ja ütlesiwad teine teisele endisel wiisil sina. Jostson oli kahwatu ja tõsine, kuna Birjusin käsa hõõrus, kui oleks ta häid sõnumid saanud.
Üheskoos läksiwad nad Niguliste kiriku kabelisse, kuhu Langbergi surnukeha puusärgiga oli wiidud. Mõned minutid seisis Jostson surnu ees ja silmitses tema wihast ja walust wiltu kistud nägu, mis nüüd werest puhtaks pestud oli, kuna haawade kohad üksi weel hirmutawalt punetasiwad.
„Ma olen nüüd hoopis üksi maailmas,“ ütles Jostson, käega silmade üle pühkides. „See oli minu ainus lähem — ja mitte kõige pahem sugulane. See oli inimene, kellest pääle minu waewalt keegi aru on saanud. Ta oli hääks loodud ja pahaks tehtud, halwa kaswatuse ja õnnetu elusaatuse wili. Teda arwati kelmiks, aga auusamat inimest on maailm waewalt näinud. Ta oli ihnus enese wastu ja tegi teistele hääd. Tänu pole ta kusagil otsinud ega leidnud. Ka mina ei ole tänamatuse süüst tema wastu puhas… Elu ajal ei jõudnud ma temale armastust näidata — pärast surma tahan ometi aidata, nii palju kui minu wäes seisab, et tema mõrtsukas nuhtlemata ei jääks.“
„See oli õnn, et sina wahele tulid,“ naeratas Birjusin. „Ilma sinuta oleksime wahest kõik waleteele eksinud. Sa mängid selles asjas tasuwa saatuse käe osa.“
„Kes teab? Weel pole kurjategija meie käes,“ ümises Jostson.
Ta kummardas ja suuteles surnu külma otsaesist.
Kirikust läksiwad Birjusin ja Jostson raekotta, kus pristawil kohtu liikmetega lühike läbirääkimine oli. Tagajärg oli see, et Langbergi tapmise asja eeluurimine täiesti Birjusini hooleks jäeti. Sõbrad juhtisiwad sammud Langbergi maja poole. Birjusin tahtis oma abilist ja linnawahtisid kaasa wõtta, aga Jostson seisis selle wastu, üteldes: „Meil on kõige suuremat ettewaatust waja. Mida wähem wõõraid silmi ja kõrwu meie ümber on, seda parem. Mõtle, et meil pääle mõrtsuka ülesleidmise weel teine ülesanne on: süüta inimest walekahtlusest nii pea kui wõimalik wabastada.“
Birjusin nikutas pääd. Nad peatasiwad Langbergi maja wärawa ees. Kui pristaw jalgwärawa lukku Langbergi kambrist wõetud wõtmega lahti keeras, pani Jostson tähele, et wõti wäga kergesti käis, ja ütles: „Mõrtsukas on lukku kahtlemata õlitanud, sest ma mäletan, et wõti kangesti kriiksus, kui Leena mind esmaspäewa õhtul wärawast wälja laskis. Ma ütlesin juba, et Timm seltsimajas järele tehtud wõtmest rääkis ja noort Pohligi asjata aitajaks kutsus. Wist on ta enesele wõtme ka ilma Pohligi abita muretsenud.“
Kui Jostson Langbergi kambrisse astus, jäi ta pilk kõige esmalt akna pääle seisatama.
„Waata,“ ütles ta Birjusinile, „selle ruudu taga arwasin ma kord wiirastust nägewat, aga nüüd usun kindlasti, et säält elus inimene sisse wahtis. Kahju küll, et mul seda kindlat usku siis weel ei olnud. Oleksin ma onu hoiatanud, siis oleks jäle kuritöö wahest tegemata jäänud.“
Kamber ja majakraam oliwad weel eilse otsimise läbi sünnitatud olekus. Põrandale läbisegamini loobitud asjade hulgast otsis Jostson kõige päält Wana Testamendi üles. Raamat oli wanaaegne, suure kirjaga ja wäga kehakas.
„Ma mäletan eestlaste juures Wana Testamenti ikka terwe piibliga koos näinud olewat,“ tähendas Birjusin. „Kust see tuleb, et ta siin lahus on?“
„Seda küsisin minagi, kui onu juures elasin,“ ütles Jostson, „ja pidin mitu korda küsima, enne kui seletuse sain, mis jällegi wanamehe kareda, paindumata, wanatestamendilise mõttelaadi pääle walgust heidab. Tema ise oli isalt päritud piibli ära lahutanud ja Wana Testamendi iseäralikult pookida lasknud. Oma tegu põhjendab ta sõnadega, mis mul weel hästi meeles on. Tema ütles: „Uue Testamendi lugemine ei tee mulle muud kui walu. Kõik see kena õpetus ligemise armastusest ja inimeste wennastusest pole muud kui unenägu, millel tõelises elus iialgi aset pole olnud ega wõigi olla, kui mitte Jumal ise inimesi uueks ei loo“… Wana Testamenti luges ta sagedasti, et andnud seda aga iialgi minu kätte, waid hoidis teda kummuti sahtlis luku taga. Kogemata nägin ma kord, kuda ta oma rahapaberite nimekirja raamatu wahele pistis… Siin ta wist ongi.“
Jostson wõttis raamatu wahelt paberilehe, mis peenikese kirja ja numbritega üleni kaetud oli. Lehel oli päälkirjaks: „Johann Langbergi wäärtpaberid 1. märtsil 188*.“ Alamal järgnesiwad sõnad: „Paremat mul ei ole, mis ka minusugust inimese auu sisse tõstaks ja minu kätt wastulöömisele kinnitaks.“
Birjusin wõttis lehe enese kätte ja hakkas rahapaberite nimesid, seeriaid ja numbrid ahne pilguga uurima. Jostsonile puutusiwad sellel raamatu kohal, kust ta paberilehe leidis, mõned read silma, milledele kriipsud alla tõmmatud oliwad. See oli osake 3. Moosese raamatu 24. päätükist. Jostson luges:
„Ja kui keegi oma ligemisele wiga teeb, nõnda kui ta on teinud, seda wiisi peab temale tehtama. Murdmine murdmise wastu, silm silma wastu, hammas hamba wastu; nõnda kui ta ühe inimesele wiga teinud, nõnda peab temale tehtama.“
Jostson jäi mõtlema.
„Sinu onu peeti jõukaks meheks, aga ma ei oleks uskunud, et ta puhta kapitali poolest nii rikas oli, kui see nimekiri näitab,“ ütles Birjusin. „Wäärtpaberite summa teeb 74,000 rubla wälja. Lõpuks seisab siin weel: „Parun Stern-Himmelshauseni wekslid 21,000-de rubla pääle, mis ma tema wõlauskujate käest ära ostsin“… Kui maja ja kaupluse juurde arwame, siis tuleb ilus summake wälja. Muidugi on siit ka hulgake puhast raha ära wiidud… Aga kes see Stern-Himmelshausen peaks olema? Wahest seesama, kes tunaeila õhtul Langbergi juures olla käinud?“
„Seda arwan mina ka,“ ütles Jostson. „Ma tean, et onu ühe Stern-Himmelshauseni juures aidameheks oli, enne kui ta kaupmeheks hakkas. Nende wahel on wist midagi iseäralikku juhtunud. Onu ei armastanud sest ajajärgust kõneleda, ja parun ise ütles mulle mõne päewa eest, et Langberg teda linnas iialgi pole teretanud… Waata seda kriipsudega ära märgitud piiblikohta; kas sa ei usu, et Langberg siin oma endise mõisaherra pääle on mõtelnud?“
„Kahtlemata,“ kinnitas Birjusin. „Tunaeila õhtul on nemad siin koos olnud ja wana Leena ütleb otsekohe, et parun Langbergiga riidlemas käinud. Mind ajab mõte taga, et parun, kes praegu suures kitsikuses on, selle Timmiga kudagi wiisi ühenduses wõiks seista.“
„Seda ma ei usu,“ wastas Jostson. „Pimedal wägiwalla ajal, mil onu Stern-Himmelshauseni juures teenis, on parun temale wististi mõnda rasket ülekohut teinud, mis Langbergi elule pööre andis ja teda kättemaksmist ihaldama pani. Selle pärast on ta paruni wekslid üles ostnud. On parun tõesti rahahädas, siis oleks Langberg teda nende wekslitega purustada wõinud, kuid sellegipärast ei suuda ma kuulsa ja uhke Stern-Himmelshausenite suguwõsa liikmest uskuda, et ta salamõrtsukatega ühenduses seisab.“
Birjusin naeratas: „Raske on seda küll uskuda, aga maailmas sünnib ju ka wõimata asju. Ma ei ütle midagi, kuid natukese paneksin siisgi imeks, kui need wekslid praegu weel otsekohese mõrtsuka käes peaksiwad olema… Wäärtpaberite nimekirja telegrahweerime täna weel pankadele kätte. Waatame, kas weel mõnda asja leiame.“
Waikides hakkasiwad mõlemad asju läbi sorima. Jostson tundis iseäralikku liigutust, kui temale kapi nurgas tühjad pudelid silma puutusiwad.
„Waata, kuda onu mind wastu wõttis, kui ma kolmeteistkümne aasta pärast tema juurde tagasi tulin,“ ütles ta nukralt naeratades. „Ja seda inimest nimetati linna pöörasemaks kitsipungaks!“
„Mina pidasin teda salajoodikuks,“ tähendas Birjusin.
„Tema jõigi salamahti, aga wäga harwa, kui ta magada ei saanud ja kollisid nägi.“
„Tema nägi kollisid?“
„Jah, nagu kõik üksikud inimesed, kui nende ergud põrutatud on. Kõik suured unistajad, waimude nägijad ja imetegijad oliwad poissmehed ja üksiklased. Onu rääkis mulle sel õhtul nii palju oma wiirastustest, et ma ise wiirastust arwasin nägewat, kui Timm akna taga seisis.“
Kaugemal otsimisel puutus Jostsonile poolelt lahti kärisenud raamatuleht näppu. Ta tahtis tühja asja tähelepanemata ära wisata, kui ta silm wiienda käsu sõnade pääle langes. Edasi lugedes märkas ta, et temale poolik katekismuse leht kätte oli sattunud.
Ta näitas leidust Birjusinile, üteldes: „Sel päält näha hoopis tähtsuseta paberitükil wõib meie asja kohta wahest määratu tähendus olla. Onu juures pole ma katekismust iialgi näinud, aga mul tuli praegu meelde, kuda Timm selle pärast nurises, et tema ligi kahekümne-aastases wanaduses ennast weel leeriõpetusele pidada ette walmistama. Hoia seda lehte puutumata — wõib olla, et mujalt raamatu leiame, kus teine lehepool weel alles on.“
„Inimene, sina oled ju salapolitsistiks loodud!“ hüüdis Birjusin täis imestust, kuna ta wäärtpaberite nimekirja ja katekismuse lehe tüki hellasti oma taskuraamatu lehtede wahele peitis. „See pudrupää Kroy tahtis sind kohe puuri pista, aga ilma sinu imeliku mälestuse ja mõtteterawuseta poleks meie õigest mõrtsukast wist midagi kuulda saanud. Kust sa selle tarkuse oled wõtnud?“
„Elu õpetab mõndagi tähele panema,“ wastas Jostson.
„Siis peaks herra Kroy palju terawam tähelepanija olema, sest tema on sinust kauemini elanud… Aga lähme nüüd — mind waewab himu, musjö Timmiga lähemat tutwust teha. Esiotsa tunnen ainult tema huwitawat nägu ja tean, et ta paaril korral istunud on.“
„Ära pane pahaks, kui ma kordan: ettewaatust!“ palus Jostson. „Mõtle, et meil ka üks õnnetu peasta on!“
„Noh, noh, ega minagi eila sündinud pole, kuigi sina mulle kurjategijate wäljanuuskimises mõned silmad ette wõiksid anda… Kõige päält waata sina esmalt üksipäini, kuda Rettigi juures lood seisawad — minu munder wõiks sääl tüliks olla. Kui walmis oled, siis kõnni uulitsal edasi tagasi, kuni mina siit wälja tulen.“
Mõne minuti pärast astus Jostson Rettigi nahapoodi, kus müüjatest üks ainuke sell ja ostjaid sugugi ei olnud. Wõõra ilmumisel sai sell haigutuse krambist hädawaewalt wõitu ja lõikas wiisakalt küsiwa näo.
„Ma soowin herra Rettigiga rääkida,“ ütles Jostson, kuna ta pilk kaupluse kehwa sisseseade üle libises.
„Rettig sõitis eila hommikul asja pärast maale ja tuleb wist alles homme tagasi,“ wastas sell.
„Kahju. Wahest wõite mulle ütelda, kuhu poole tema sõitis?“
„Ta ütles enesel Rapla pool tegemist olewat.“
„Hää küll, ma tulen homme jälle waatama… Ah soo — peaaegu oleksin unustanud: Teil on siin ometi üks õpipoiss, nimega Martin Timm?“
„On küll, aga see pole juba kahel päewal nägu näidanud. Olete wahest tema sugulane?“
„Ei, muidu tuttaw.“
„Noh, siis wõin Teile tõtt ütelda: sest poisist ei tule hääd wälja,“ ütles sell pahaselt ja tugewa rõhuga. „Ta on joodik ja kelm, ajab juba tüdrukuid taga ja haugub kui koer minu wastu. Rettig näitab tema wastu imelikku kannatust. Mina oleksin ta ammugi koerapiitsaga wälja kihutanud.“
„Hm, see pole armas kuulda,“ kahetses Jostson. „Kas teate, kus tema praegu elab?“
Sell nimetas Timmi elukohta Liiwa pääl. Jostson tänas ja lahkus poest. Uulitsal ei näinud ta Birjusini, aga kui ta mõned minutid oli jalutanud, seisis pristaw korraga tema kõrwal.
„Kust sa wälja tulid?“ imestas Jostson.
„Jah, küsi!“ naeris Birjusin. „Tallinna politseil on ka oma saladused… Noh, kuda lugu seisab?“
Jostson jutustas, mis ta Rettigi poes oli kuulnud, juurde lisades: „Sina pead Stern-Himmelshauseni silmas, minu meelest ei taha jälle see Rettig kaduda. Tema on sellile ütelnud, et ta Rapla poole maale sõidab, mina aga nägin eila hommikul oma silmaga, kuda ta Lagedil raudtee-wagunisse astus ja Peterburi poole reisis.“
„Soo, soo,“ pomises Birjusin. „Wäärtpaberite wahetamine ei ole muidugi mitte Timmi suguse poisikese asi. Wahest saame Peterburi salapolitsei poolt warsti häid uudiseid, kui paberite nimekiri sinna telegrahweeritud on. Seda lähen nüüd kohe toimetama, ja siis — Timmi kannule!“
„Kui ta aga weel siin linnas on,“ muretses Jostson. „Ja kui sul õnnestab teda kätte saada, siis oleks hää, kui Rettig sellest esiotsa midagi ei kuuleks.“
„Ära ole ninatark — jäta ikka mulle ka midagi mõtelda,“ noomis Birjusin sõbralikult. „Kas tuled kaasa?“
„Mul on wäike asi toimetada, aga kõige hiljemalt paari tunni pärast olen jälle hotellis.“
„Hoia aga, et sa ära ei putka — mõtle, et ise ka ikka weel kahtluse all seisad.“
„Kuhu ma Tallinna esimese politsisti käest peasen?“ naeratas Jostson.