Kollid/5
5.
Järgmisel päewal oli wilu ja tuulse nädala järele esimest korda jälle ilus ilm, päike paistis soojalt ja lustilikult siristasiwad warblased Pohligi korteri aknate ees. Meister oli eilse pidu järeldusel kaua puhanud. Terwe pere oli ammugi ülewal ja Selma juba kooli läinud, kui peremees ise, kelle und keegi segada ei julenud, wiimaks haigutades ja käsa ringutades woodist tõusis.
„Täna oleks patt tööd teha ja pää on ka uimane,“ pomises ta, kui ta pilgu aknast wälja oli heitnud.
Ta pesi ennast aeglaselt ja tõmbas pühapäewa-riided selga. Kohwi juues ütles ta abikaasale: „Täna ma tööd ei tee. Mul on paari kunni käest raha saada — läkitan poisi järele ja ise wõtame õige kätte ja sõidame lusti pärast Nõmmele. Sina pole ju tükil ajal kodust wälja saanud — sa hallitad üsna ära.“
„Kuda ise arwad,“ kostis abikaasa.
Ta oli wanaaegne naesterahwas, kes mehe sõna seaduseks pidas. „Kui aga raha jätkub,“ lisas ta siisgi kahtlaselt juurde.
Pohlig naeratas uhkesti: „Selle poolest ole mureta. Mul on sajad ja tuhanded wäljas seismas. Kõiki ei saa paraku kätte, aga tilgakaupa tuleb ikka, nagu paari päewa eest, kui sada rubla korraga kätte sain. Kui sa näed, et meie wahel napilt läbi ajame, siis ära pane pahaks: ma olen mees ja pean ka musta päewa pääle mõtlema. Täna tohime jälle kord rõõmsad olla. Teie, tüdrukud, pange paremad hilbud ümber ja tulge kaasa.“
„Mina ei wõi — pean pärast lõunat mõned tunnid andma,“ kostis Helene wagusalt.
„Mina ka mitte — mul pole ju seisusekohast suwejakki selga tõmmata,“ ütles Luise weidi ägedamalt.
Pohlig lõi käega: „Noh, siis jääge koju — mina sõidan mammaga Nõmmele. Hakka aga kohe riidesse panema. Rong läheb kell 11 ja naesterahwad on suured wenitajad, kuna minusuguse mehe käes nõuu ja teo wahel rohkem wahet ei ole, kui üks, kaks, kolm!“
Waewalt oliwad wanemad wälja läinud, kui ka Luise ennast kohendama hakkas.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Helene.
„Mis minagi siin kodu hapnen?“ wastas Luise. „Waatan õige, kas mõne kooliõe kätte saan, ja siis teeme Kadrintalis ringi.“
Helene jäi üksi koju. Ta istus raamatuga akna alla, ei tundnud aga lugemiseks himu. Saali põrandal mõnda täppi nähes, mis pühkides wälja ei läinud, wahetas ta kähku riideid, wõttis märja nartsu ja hakkas nii kibedasti küürima, et sugugi tähele ei pannud, kui eestoas Luisest pool lahti unustatud uks käis.
„Tere hommikut, preili!“ kõmises korraga sügaw hääl tale kõrwu ja kohkunult pääd pöörates nägi ta wõhiwõõrast meest enese ees seiswat.
Helene kargas krapsti üles — ja nüüd tundis ta wõõra kohe ära: see ei wõinud keegi muu olla, kui meheks saanud jõmsik Paul Jostson, kelle pääle ta eilsest saadik mitu korda oli mõtelnud. Helene tundis sooja liigutust. Ta wõttis märja nartsu pahemasse kätte, pühkis parema käe põlle küljes kuiwaks ja sirutas ta muistsele sõbrale rõõmsasti wastu: „Tere, Paul… herra Jostson, andke andeks! Teil on küll wõõras nägu, aga silmad on ikka needsamad. Peaaegu pidin Teile endisel wiisil sina ütlema… Kuda käsi käib?“
Jostson ei saanud kohe wastata. Ta hoidis wäikest, sooja kätt kauemini kui waja peos ja silmitses neiu nägu, mis nüüd täiesti tema poole pöördud oli, kui mõnda imeasja.
„Olete Teie aga ilusaks läinud, Helene!“ hüüdis ta wiimaks õiglasest südamest.
Helene tõmbas käe tagasi ja tegi näo tõsiseks.
„Kui Te paremat terwitust kaasa ei too, siis“…
„Wõite jälle minna,“ täiendas Jostson. „Andke andeks — sõna kippus wägise keele pääle. Kahju, et ülepää häält tegin. Seda imet oleksin kauemini pidanud waatlema.“
„Mis imet?“
„Et Teie sarnane preili oma kätega põrandat küürib.“
Helene naeris: „Mis parata? Ajad on halwad, teenijad kallid. Pean ma selle töö oma elatanud ema hooleks jätma?… Aga nüüd jätan järele — haruldase külalise auuks.“
„Teie olete üksi kodus?“
„Olen küll, aga Teid ma ei karda. Ma oskan ennast nüüd paremini kaitsta kui sel ajal, kui Teie mind uulitsapoiste käest peastsite.“
„Teil on hää mälestus.“
„Wahest parem kui Teil… Aga nüüd kaon ma silmapilguks sirmi taha. Wõtke aga istet, herra Jostson!“
Ameriklane wõttis istet. Siin tundis ta ennast kui kodu olewat. See oli kõige parem terwitus kodumaa poolt, mis temale siiamaani osaks saanud. Ja nüüd sai ta ka selguse kätte, missugune neist segastest põhjustest, mis teda kaugelt maalt siia kihutasiwad, kõige mõjuwam olnud. Need lapsepõlwe sõprused! Küll naerdakse nende üle, aga kui palju peitub neis tõsist, liigutawat ja kosutawat eluwõimu!
Helene ei tarwitanud oma wälimuse korraldamiseks paljut aega, aga kui ta sirmi tagant wälja tuli, oleks waewalt keegi julenud arwata, et see kehwa käsitöölise tütar oli, kes oma kätega, kui waja, ka põrandat küüris. Mis ta enesega teinud oli, sellest ei wõinud Jostson kui meesterahwas õieti aru saada. Häkilised wälimuse muudatused jääwad meie silmas ilusate ja maitserikaste naesterahwaste igaweseks saladuseks. Jostson märkas aga üleüldiselt, et tal wäga peenikese, targa ja hästi kaswatatud neiuga tegemist oli, ja tundis peaaegu argtust, kui Helene tema wastas istet wõttis ja tõsiselt ütles: „Nüüd tunnistage, miks Teie umbes kolmteistkümne aasta eest ära kadusite ja meid kõige selle aja ilma wähema elumärgita jätsite?“
Ameriklane oli Helene äraoleku ajal sigari põlema pistnud ja popsutas seda nüüd suure ägedusega.
„Mis sest laste asjast rääkida?“ wastas ta poolpominal, silmi kõrwale pöörata püüdes.
„Rääkige siisgi.“
„Teie teate seda ju isegi.“
„Ma arwan mõnda teadwat, aga wahest on minu teadmine ekslik ja minu süü suurem, kui ise arwasin.“
„Teil pole mingit süüd,“ ütles Jostson elawamaks minnes. „Mina olin kangekaelne, jonnakas Eesti poiss — muud midagi. Waese pesunaese pojana ei tundnud ma peenema seltskonna wormisid ja komistasin iga sammu pääl. Teie majas käies õppisin ma alles seda, mis seltskondlikuks hariduseks nimetatakse. Selle eest olen ma Teile ja Teie lahkele perekonnale igawest tänu wõlgu. Ma ei oleks seda iialgi pidanud unustama, aga kord unustasin ometi… See oli siis, kui Teie kolmeteistkümnendal sünnipäewal need Saksa poisid mind sellepärast pilkama hakkasiwad, et ma oma rahwust ei salanud. Nad sõimasiwad mind nii kaua „knoot“ ja „kulle“, kuni ma kannatuse kaotasin ja ühele, kes just Teile kõige rohkem meeldis, mööda kõrwu andsin. Nüüd hakati mind igast küljest kui hunti hurjutama. Ma otsisin Teie juurest troosti, oga Teie olite wihane ja nimetasite mind rumalaks Eesti talupoisiks, kes sakste seltsis olla ei mõista — mis ju ka päris tõsi oli. Ja siis tuli Teie isa ja ajas mu häbiga uksest wälja… Ma tõotasin pühaliku wandega, et teile enam jalga ei tõsta; see oli minust lapselik halpus — mind poleks ju muidugi enam sisse lastud. Ühtlasi märkasin nüüd, kui ütlemata armas Teie maja minu meelest oli olnud. Ma kaotasin himu, siin linnas elada, jooksin warsti pääle selle onu juurest ära ja sõitsin laewapoisina laiasse ilmasse.“
Jostson lõpetas ja pani sigari, mis tal jutustamise ajal kustunud oli, uuesti põlema. Toas wältas tükk aega waikus. Sarnasel korral öeldakse, et ingel toast läbi käia. Seekord oli see kahtlemata rahuingel.
Wiimaks ütles Helene pehmelt: „See pole wiisiks wõetud, et naesterahwas midagi andeks palub, aga wahest saab Teile ka sellest küllalt, kui ma tunnistan, et ma selle juhtumise järele mitu ööd nutsin ja seda tänini pole unustada wõinud.“
Paul ja Helene oliwad mõlemad täiskaswanud, elu läbi kõwendatud inimesed. Kumbgi ei walanud liigutuse pisaraid, kumbgi ei pakkunud teisele lepituseks kätt, aga mõlemad tundsiwad selgesti, et lepitus tehtud oli.
Lapsepõlwe sõprus…
Nad rääkisiwad seda ja teist ega pannud tähele, kuda aeg lendas.
„Teie olete wist kaugel käinud ja palju näinud?“ küsis Helene.
„Olen küll, kuid see pole meie ajal suur asi,“ wastas Jostson. „Ma tunnen seda maakera igast küljest ja leian ta õige wäikese olewat. Praegu elan Amerikas, aga säält Australiasse kolida, ei teeks mulle suurt päämurdmist. Ma olen rahutu rändaja. Mul on wahel seda, mis maailma-tundmuseks nimetatakse. Kui ma kõrgelt mäelt alla waatan, kui mu silm Afrika kõrbes wõi Amerika rohuwäljadel asjata piiri otsib, kui ilmamerede tuuled mu rinna ümber puhuwad — siis on mul tundmus, kui oleks terwe maailm minu kodu, ja mitte see wilets maalapikene, kus pime saatus mind kogemata sündida laskis. Alles kui ma jälle inimestega kokku puutun, siis tunnen, et ühed armsamad, omasemad on kui teised, ja et ma nägemata paeladega ühe teatud paiga külge seotud olen.“
„Ja kus on see paik?“
„Siin.“
„Aga miks Teie siin ei ela?“
„Ma ei taha. Ma tahan täisinimene olla, aga siin ei loeta mind selleks. Mul on siin otsekui häbiplekk küljes. Ma teadsin seda enne ja näen nüüd, et asi kolmeteistkümne aasta sees muutunud et ole. Kahe päewaga sain selgusele, et siin ühel pool ikka weel endise peremehe üle kiruwa toapoisi waim, teisel pool piirita põlgamine walitseb. Tunaeila olin waewalt jala kodumaa pinnale tõstnud, kui põlgamise laene mulle juba wastu silmi laksus.“
„Kuda see tuli?“
„Ma sattusin kogemata ühe siinse paruni majasse ja sain sääl oma pärisrahwast nii palju halba kuulda, et ägedaks läksin ja peaaegu sedasama oleksin teinud, mille pärast mind kord Teie majast wälja wisati.“
„Mis selle paruni nimi on?“ küsis Helene põnewil.
„Stern-Himmelshausen.“
„Oo! Kuda Teie temaga tuttawaks saite?“
„Pisukese juhtumise läbi, millest rääkida ei maksa.“
„Hm!“ tegi Helene. „Ma arwan, et mul sellest pisukesest juhtumisest aimu on. Teie ei teinud muud suuremat, kui peastsite paruni ainsa poja surmahädast.“
„Kust Teie seda teate?“
„Kuulsin kogemata… Ja Teie ise ei tahtnud sellest juttugi teha!“
„Mis tühjast rääkida? See on ju eestlase loomulik kohus, et ta saksa — wee pääl peab hoidma. Ma ei teinud muud, kui kastsin ennast natukese merewees. Rahwuslist häbiplekki ei suutnud see kastmine minust muidugi mitte ära pesta. Seda märkasin imeselgesti. Kes käskis mind ka saksa kambrisse kippuda?… Aga andke andeks — Teie olete ju ka saks.“
„Kes teab?… Kui kauaks Teie nüüd siia jääte?“
„Paariks nädalaks.“
„Ja siis?“
„Siis lähen jälle teisele maailma küljele.“
Jälle katkes jutulõng mõneks silmapilguks. Helene pilk eksis aknast wälja, tumesinise taewa kaugusesse.
„Kuda siis Teie käsi käib?“ küsis Jostson, kui ta sigarist paar tugewat sutsu oli tõmmanud.
Helene naeratas.
„Mitte just hiilgawalt, nagu näete. Mul jõuab kahekümnekuues eluaasta lõpule, aga ma pole ikka weel tanu alla saanud. Teie mäletate weel, kui upsakas plika ma olin. Ma käisin nina püsti ja wõrdlesin ennast muinasjutuliste printsessidega. Nüüd küürin oma kätega põrandat… Meie endisest küllusest, mida Teie weel tundsite, on ainus mälestus järele jäänud. Isa sattus ilma enese süüta hädasse, wend on weel noor ja minu töö ei tasu waewa, ehk ma küll tundide tarbeks — mõtelge seda agarust! — koguni Ladina keele ja algebra kätte õppisin. Meie elame nüüd palju kitsamalt kui enne, trööstime endid ilmatarkusega ja loodame, et ajad paranewad… Kes sääl tuleb?“
See oli Luise, kes jalutuselt tagasi tuli. Tema paled õhetasiwad, silmad särasiwad, terwe olek oli ärewil.
„Kas tead, Helene“… algas ta saali tormates, jäi aga kohe wait, kui ta pilk wõõra meesterahwa pääle langes. Ta oli Jostsoni neljaaastase lapsena wiimast korda näinud ja ei mäletanud teda sugugi. Kuna Helene neid tutwustas, heitis Luise ühe ainsa uuriwa pilgu ameriklase näo pääle ja waatas siis temast mööda — selle täielise hoolimatusega, mida noored neiud ilmutawad, kui wõõras meesterahwas neid kohe esimesel silmapilgul ei huwita.
„Kas tead, Helene, kellega mina praegu koos olin?“ algas ta juba rahulisemalt ja weidi uhkelt.
„Sa pidid ju mõnda kooliõde üles otsima,“ wastas Helene ilma ärewuseta.
„Seda ma ka tegin, aga need on ilusa ilmaga kõik wälja lennanud. Selle eest juhtusin Narwa maanteel — mõtle kellega? — meie paruniga kokku. Tema saatis mind tüki maad“…
„Seda ei oleks sa mitte pidanud lubama,“ noomis Helene wäga tõsiselt.
Luise tõmbas, oma pattu ära tundes, mokad wingu ja kõneles palju tasemalt edasi: „Ja nüüd ootab ta wärawa taga. Ta astuks hää meelega sisse, aga mina ütlesin, et wanemaid kodus ei ole, ja nüüd ei julge tema ilma sinu iseäraliku lubata sisse tulla.“
Helene jäi pisut mõtlema, kuna Luise paluwalt tema silmi uuris.
Jostson wõttis kübara: „Ma olen wist tüliks?“
„Ei sugugi,“ ütles Helene kähku. „Istuge weel… kui Teie aeg lubab. Luise, palu see herra sisse.“
Luise läks lennates.
„Mis parun see on?“ küsis Jostson murelikult.
„Arwake ise!“ kostis Helene, ja tema silmadesse asus osake sest naerust, mis Bennole kaebamiseks põhjust oli andnud.
Jostson wõttis waikselt istet.
Helene läks tulijatele ettetuppa wastu. Meesterahwa häälest tundis Jostson noore parun Stern-Himmelshauseni ära ja — imelikul wiisil ei tundnud ta selle ilmutuse üle mingit rõõmu. Benno teretas Helened wäga auupaklikult ja lisas otsekui wabandust paludes juurde: „Täna on nii ütlemata ilus ilm, et mul himu ei olnud tööle minna. Ega krediittkassa ilma minuta weel hukka ei lähe. Mind tõmbas salawõim Kadrintali poole ja, nagu näete, juhtusingi õnnega kokku. Ma nägin palee aias palju ilusaid lillesid, aga kõige ilusam roosiõis tuli mulle alles koduteel wastu.“
„Ära kulunud meelitus,“ mõnitas Luise, kuna ta oma näokese roosiõie-karwaga ise tunnistas, et ka ära kulunud meelitusel oma mõju wõib olla.
„Minu sõna on tõde,“ kinnitas Benno pühalikult, „aga kes auustab tõtt?“
„Wanem tõde on aga see, et ilusate asjadega peab hellasti ümber käidama,“ ütles Helene karmilt.
„Tähendawad need sõnad etteheidet?“ küsis Benno.
„Ei — ainult meeldetuletust, paruni herra, et Teie seltskonnas noorte tütarlastega läbikäimise kohta mõned seadused maksmas on, mis ka… meie seltskonnale wäga hästi kõlbawad. Meie ei ela ju mitte Amerikas.“
„Jumala pärast, preili Helene, andke andeks!… Wõi pean ma enese kohe siit koristama?“ kogeldas Benno nii hästi mängitud patukahetsusega, et Helene oma waljust kauemini alal hoida ei suutnud.
„Ma loodan, et Teie ilma trahwita meelt parandate,“ ütles ta lahkemalt. „Tulge tahapoole — meil on sääl weel üks külaline.“
„Teie õde rääkis juba… aa, mister Jostson!“
Benno tõttas wälja sirutatud käega ameriklase poole, kes weidi laisalt üles tõusis. Noored mehed ilmutasiwad oma tutwust lühikese käeraputusega, heitsiwad ühe ainsa terawa pilgu üks teise silma sisse ja waatasiwad siis teine teise õla üle.
„Ma pidin Teid eila wõõrastemajas üles otsima, aga ei saanud mahti — ametis oli palju tegemist,“ waletas Benno kõige parema seltskonna liikme osawusega.
„Teie waew oleks asjata olnud — mind polnud kodus,“ wastas Jostson külma rahuga.
„Oma elupeastja auustuseks oleksin mina ikka aega leidnud,“ ütles Helene parunile.
„Ahaa — mister Jostson on oma… wägiteost juba kõnelenud,“ naeratas Benno pilgelikult.
Jostson kehitas õlasid: „Mis teha? Kiitlemise waim on mulle külge loodud — ma pole ju mitte asjata ameriklane.“
Luise suu ümber ilmus kerge põlgamise joon, kuna Helene tõsiselt taplema hakkas: „Miks Teie ennast mustate, herra Jostson? Kas Teie, suur maailma tundja, seda weel ei tea, et inimest ainult siis ustakse, kui ta enesest halba räägib? Ja Teie, paruni herra, kas Teil häbi ei ole kometit mängida? Te teate ju wäga hästi, kelle suust ma selle juhtumise lugu juba eila õhtul kuulsin. Herra Jostson ei tahtnud sellest juttugi teha — see olin mina, kes teda rääkima sundis.“
„Niisugusele sunnile ei panda wastu,“ tähendas Benno, kuna tema siledal otsaesisel peenike korts nähtawale tuli, mis aga kohe jälle kadus. „Ma kahetsen oma eksitust, mida mister Jostson ise oma sõnadega toetada aitas.“
„Teie lasete ennast liig kergesti eksitada… mister Stern-Himmelshausen,“ lausus ameriklane ilmasüütalt.
Bennol tõusis puna palge. Ta otsis silmanähtawalt terawat sõna, aga — olgu nüüd, et tal esimest korda eluajal sõnapuudus kätte tuli, tundis ta enesel süüd olewat wõi märkas ta, et selle hööweldamata ameriklasega ometi midagi teha polnud — ta sai enesest wõitu ja ütles peaaegu endise lahkusega: „Mul on tõesti kahju, et meie praegu mitte… herra Jostsoni kodumaal — Amerikas ei ole.“
„Miks Teil sellest kahju on?“ küsis Luise.
„Sellepärast, et naesterahwal sääl palju rohkem priiust on ja mõlemate sugude läbikäimine palju wabam peab olema,“ seletas Benno. „Ma näen selles tuhatoosis kolm sigariotsa, mis täiesti selle nägu on, mida herra Jostson praegusel silmapilgul nii tõsiselt imeb. Kui me iga sigari pääle weerandtunni arwame, siis saame… esimeseks külaskäiguks üksiku noore naesterahwa juures niisuguse ajamõõdu, mis meid imestama paneb, kuna herra Jostson, kes Amerika wiisidega harjunud on, seda kahtlemata täitsa loomulikuks peab.“
„Herra Jostson on meie perekonna wana tuttaw,“ ütles Helene iseäraliku rõhuga, kuna kerge puna ta palet kattis.
„Seda parem,“ kiitis Benno. „Täna on tõesti tore ilm. Oleksime meie nüüd Amerikas, siis wõiksime üheskoos, ilma kellegilt luba küsimata, ilma kedagi kartmata linnast wälja lennata ja selle päewa lõbusalt mööda saata.“
Eestoas käis uks.
„See on õpipoiss — ma tunnen teda sisseastumisest,“ seletas Helene. „Temal oli täna palju jooksmist. Ma pean tale süüa andma — wabandage mind silmapilguks. Ja et meie paraku mitte Amerikas ei ole ja üheskoos linnast wälja lennata ei wõi, siis wõtke, mu herrad, parem istet ja püüdke minu õekese aega wiita.“
Helene läks õpipoisiga kööki. Teised jäiwad istuma, aga jutuwestmine ei tahtnud nende käes käia. Jostson ei lausunud sõna, Benno naljatas natukese Luisega, kuid ilma hariliku elawuseta, palju enam neid kõminaid tähele pannes, mis köögist kuuldusiwad. Wiimaks pööras ta enese jälle Jostsoni poole ja küsis: „Millal Teie Amerikasse tagasi reisite?“
„Ei tea weel,“ oli kolmesilbiline wastus.
„Teie ei tea?“ imestas Benno. „Muidu on ameriklasel just aja tarwitus kõige waljemini korraldatud — igal tunnil oma tähtsus, igal minutil oma ülesanne. Eks ole nii?“
„Europa naljalehtedes on see küll nii.“
„Aga tõsi on ometi, et sääl hoopis teist moodi tööd tehtakse. Igawust sääl ei tunta, ajawiitmiseks pole kellegil aega, elusate inimeste asemel on teil ainult töömasinad.“
„Tööd tehtakse Europas ka.“
„Tõsi küll, aga meie ei muutu masinateks ja meil on weel seltskonna kihtisid, kus tööd otse põlatakse. Mina näituseks pole õppinud tööd tegema, sellepärast ma teda ka mitte ei armasta. Minu arust ei ole keegi inimene töö tarbeks loodud.“
„See wõib olla, aga kui Teie süüa tahate, siis peab ometi keegi selle eest waewa nägema, sest et meie mitte enam paradiisis ei ela. Töö wihkamine wõib ju kena asi olla, aga kas Teie seda ka nendest kiidate, kes Teie eest tööd peawad tegema?“
Nüüd ei suutnud Luise kauemini kannatada — kole igawus sundis teda kaebama: „Paruni herra, kas Teil tõesti mitte paremat juttu pole, kui sest igawast tööst?“
„Kes seda oleks uskunud?“ hüüdis Benno tehtud imestusega. „Teie, preili Luise, ei armasta, et tööst räägitakse, ja ometi olete ise hommikust õhtuni wäsimata wirk!“
„Kes teab, kas ma nii wirk oleksin, kui seda mitte waja ei oleks,“ wastas Luise mokki kräsutades. „Meie oleme ka paremaid päiwi näinud.“
Luise ohkamisest selgus, kui wäga ta neid paremaid päiwi taga leinas ja weel paremaid ihaldas. Tema kahwatanud paledele asus häkiline puna ja tumedatest silmadest surtsas säde, mis neiukese aateilma heledasti walgustas. Benno märkas imestusega, kui kena see waewalt neiuks saanud laps õieti oli. Peenike ilutundja oli juba walmis Luised Pohligi tütardest kõige ilusamaks tunnistama — aga sääl astus Helene sisse ja Benno pööras oma uuriwa pilgu Luise näost kalgi hoolimatusega ära.
Seda muudatust pani Luise üksi tähele ja tema näost taganes wiimne weretilk. Ta kargas järsku üles ja jooksis magamiskambrisse.
Helene ilmumisega tuli ka Benno elawus jälle tagasi. Ta oli juba mahti saanud, esimest tuska, mida ameriklase siinolek temas äratanud, ära wõita. Nüüd oli ta jälle lõbus seltsiline, rõõmus ja õitsew nagu ikka, kuid wahest weel kirglisem, weel kaasakiskuwam. Ja Helenest oli näha, kui hästi ta selle hiilgawa nooremehega kokku leppis, kuda need hääd eluwiisid, see kergesti liikuw waim ja suurtsugu iseteadwus tema hingetarwitusi täitsiwad. Wähemasti arwas Jostson, neid mõlemaid silmitsedes, kõike seda nägewat — ja tema südamesse asus raske tundmus. Jostson ei leidnud, et noor parun temast parem, targem wõi mehisem oleks, aga kahtlemata oskas ta neiusid paremini lõbustada. Jah — see oli jällegi „Saksa poiss“, ja weel missugune tore eksemplar!
Jostson kuulas teiste lustilikku wadistamist tüki aega päält ja heitis harwa mõne sõna sekka. Wiimaks waatas ta kella ja tõusis järsu liigutusega püsti: „Ma pean nüüd minema. Jumalaga, preili Helene!“
Silmapilguks kadus karw Helene palest.
„Jumalaga“… kordas ta masina wiisil.
„Miks Teie nii wäga ruttate?“ ütles Benno, kelle silmades midagi kui wõidurõõm läikis.
Helene oli oma hingerahu tagasi wõitnud.
„Ma loodan, herra Jostson, et see külaskäik wiimseks ei jää, enne kui ära reisite,“ ütles ta pehmelt. „Kui Teie minu wanematele tõesti tänu wõlgu arwate olewat, siis tulge neid ometi ka weel kord waatama.“
„Wõib olla, et tulen,“ pomises Jostson. „Aga kus Teie õde on?“
„Luise!“ hüüdis Helene.
„Ma ei wõi wälja tulla,“ kuuldus magamisekambrist tume wastus.
„Pean siis mina ka minema?“ ütles Benno kahetsewalt.
„Kahju küll,“ naeratas Helene. „Teie ei ole ju paraku mitte ameriklane.“
Benno ja Jostson läksiwad üheskoos wälja. Helene heitis pilgu magamisekambri waheriide taha. Sääl lamas Luise kummuli woodi pääl ja nuuksus ilma häält tegemata.
„Mis sul wiga on?“ küsis Helene.
Luise tõrjus teda käega enesest eemale, kuid Helene ei taganenud mitte, waid tõstis õe pää õrnalt üles ja waatas murelikult tema punaseks nutetud silmi.
„Lapsuke, lapsuke, mis pean ma sinuga tegema?“
„Ma pole kellegi lapsuke,“ sortsas Luise silmi kuiwatades. „Ma olen seitseteistkümmend aastat wana — kas minu küljes siis pääle tööwirkuse midagi kiita pole?“
„Sa oled ju tõesti wirk.“
„Sina oled wirgem — miks tema sind sellepärast ei kiida?“
„Mina ei lasegi ennast kiita.“
„Aga ta kiidab ometi, kui mitte sõnadega, siis silmadega. Ta näeb ainult sind, ikka sind ja jälle sind.“
„Pole tõsi. Aga kuigi lugu nii oleks, miks see sind siis kurwastab?“
„Jäta mind rahule! Kes ütleb, et ma kurb olen? Tühi tuju — muud midagi.“
Luise kargas krapsti üles ja lippas ülearu lustilikult trallitades saali.
✻
Benno ja Jostson ei kõndinud kuigi kaua koos. Waewalt oliwad nad õuewärawast wäljas, kui Jostson küsis: „Kuhu poole Teie lähete?“
„Paremale poole,“ wastas Benno.
„Ja mina pahemale poole,“ ütles Jostson.
„Jumalaga.“
„Jumalaga.“