Kohtupäev
Heiti Talvik

HAIGE

l

Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
nii ahastab mus hing ja kipub koju.

Kas vööruses ei koputanud keegi?
Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
Õhk näole hangub lämmatavalt raske
kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.

Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.

Sääl äkki — välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
„Ta sureb! Vett...“ Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!


2

Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
põu viljatuna närbub armu ihkel.
Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

Siis tuli hingepakk ja maksahaigus ...

Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,
kui juba tubaka- ning õllemaigus
on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?